Tänudega hommikupoolik

Oli avecina Kadrioru kunstimuuseumi valges saalis, kui president Rüütel teenetemärke jagas. Olin korrag kui minevikus – sest mu lapsepõlve ühed mäletamisväärsemad hetked möödusid täna kunstiajaloolasest vanaemale just neis saalides. Ning samal ajal oli tugevalt tulevikku teel – olin ju üks nooremaid kohalolijaist.
Olevikus olin ka. Pildsitades. Sest kunagi varem ei ole ma seal pildistada saanud!
Või mine sa tea, äkki oleks saanudki, kuid ei tihanud ju küsida, sest igal pool olid sildid üleva. Ning seda ei tea ju, mida kõik need "välgud" kunstile teha võivad...
Kuid asjast: inimesi oli umbes 300 ning nad mahtusid ka hingeliselt tol hommikul sinna saali ära.

Nad olid seal kõik ühel põhjusel – tänades ja tänatuna! Rõõm ja hea tahe heljus kõige selle kohal, täpselt nagu jõululaulus.
Mehed oli vastavalt kutsele tumedas või suisa mustas, naised kas mustas või erksas punases. Soengus oli käidud ja meigitud oli: kaameradki ju olid kohal.

Ma suisa pidin jäädvustama neist ühe: vanahärra Elbert Tuganovi – nii kelmikad kollakasvalged lokid ja pisut pealage. Ja ma üritasin meelde tuletada kõiki neid filme, millega tema nimi seotud võiks olla.
Olin suur tähelepanu ise - kümned ja kümned raadiost kuuldud nimed ja telerist nähtud näod said täismõõdu. Ning see tekitas sooja imestust: olulistel, kuulsatel ja hingeliselt võimsatel inimestel tundub olevat veel üks ühine omadus: nad on parajat, lühedamapoolset mõõtu s.t. 165 sentimeetri raamis...

Aga need karbid siin laual: vasakul suuremad, pisut enam teenekamatale ja paremal tibake väiksemad, kuid samasuguse tänuga üle antavad; valged, kuldse vapimärgiga kaanel ja käsitsi tehtud lukuga, tume-tumesinisel pehmel sametil lebava teenetemärgiga, millele juurde lisatud vastavalt kas lint või väike roos. Iga karbiga anti tänatavale kaasa käsitsi tehtud paberile trükitud tunnistus ning etiketi-raamatuke, kus õpetused kandmise kohta, sel aastal tänatute nimed ning muidugi kõik teenetemärgid klasside kaupa ja koos fotodega ära toodud.