Pohjoisnapa.fi
Telefon helises ja mul paluti süveneda teemasse, mille algmaterjal on netilehel www.pohjoisnapa.fi Siin on see lühidalt ja maakeeli kirjas.
Ekspeditsiooni idee ja eesmärk
Eesmärgiks on jõuda Põhjanabale :) võimalikult valutult ja tervetena.
Kõlab lihtsalt, kuid tegelikkuses on see veelgi raskem kui tavalistel ekspeditsioonidel, sest tänased kangelased on välisest abist ja hoolduslendudest algse plaani kohaselt loobunud.
Nende retke nimetataksegi UNSUPPORT-retkeks
Siia vahele meenutan, et samasugusele teekonnale asus kaks aastat tagasi Dominic Arduin. Mees, kes kadus paraku üsna pea pärast seda, kui oli asunud Siberist teele.
Põhjanabale on aga ilma väljaspoolse abita tänaseks pääsenud 27 inimest. Ja soomlaste eesmärk on selgelt nende kohalejõudnute hulka saada!
Taustast ka
Langevarjujäägrite gildkond on tänast retke juba kaua planeerinud.
Harjutama hakati suisa eelmisel sajandil – 1999. aastal suusatati üle Gröönimaa ja 2003. aastal suusatati magneetilsel põhjanabal.
Üks püstitatud eesmärk oli seotud milleeniumiga: nad otsustasid aastaks 2000 jõuda omal alal tippu jõuda, olla Soomes need, kes kõige paremini tunnevad raskelt läbitavaid piirkondi.
Tulevikuplaanid on samuti tehtud: aastaks 2010 on kavandatud lõunanaba vallutamine.
Soomlaste Põhjanaba-rännakud on aukartust äratavad. Traditsioonidest ehk rääkida ei saa, kuid eeskujusid on küll: 1984 aastal jõudis seitsmeliikmeline seltskond HUURRE-retkikunta Põhjanabale 77 ööpäevaga. Nende suusaretk läks igati korda!
Tänane meeskond – langevarujäägrite gildkond (tegelikult on eestikeeli nad hoopis dessantväelased) – alustas teed märtsi algul Kanadast, Ward Hunti saarelt ning siis seisis meestel ees 750 kilomeetrit. Jää liikumise ja just selle kõige õigema tee otsimise-leidmise tulemusena võib aga teekond kuni sadakond kilomeetrit pikem tulla.
Kes need seitse on?
Need on seitse meest – Henrik B. Reims, Poppis Suomela, Toni Vaartimo, Mikko Vermas, Perttu Ojala, Tero Teelahti ja Jermi Tertsunen. Ekspeditsiooni juhib Henrik B. Reims
Noorim neist on 27. aastane ning rühma vanim 39. Neist ainult üks on vallaline, kaks meestest on kolme lapse isad. Enamus meestest elab Espoos, ülejäänud Oulus ja Nurmijärvel.
Vahvad ja tugevad on need mehed otse loomulikult. Korralikud ja ohtudeks valmis samuti, sest kaasavõetud moona hulka kuuluvad ka ihukergendamisepudelid ja üks tulirelv.
Ja veel: kuna kõike rühmaliikmed kuuluvad ka 1964 aasta loodud Langevarjujäägrite gildkonda, siis on neil lisaks suuskadele veel midagi ühist: seiklusjanu ja punane barett.
Kuidas seni läinud on?
Nende blogis võib lugeda, et teekond on olnud vaheldusrikas ja olukordaderohke. Kuidas siis muidu!
Tänaseks on viimane sissekanne tehtud 3. aprillil. Siis tuli meestel ühe grupiliikme palaviku pärast vabamalt võtta ja nad jäid laagrisse kaks päeva plaanitust varem. Kuid ka see pole probleem, sest see tähendab vaid järgmise vahemaa pikenemist, ei muud.
Kõige raskeminie läbitav osa teekonnast on seljataha jäänud ning see tähendab sedagi, et olulisi suusapurunemisi enam oodata ei ole.
Mis aga hoiab mehed püsti ja teel?
Pakun välja et TOIT, arktiline toitumine on ju teadus omaette. Ja sellele rühmale on toit ja energia suisa nii olulised, et sellest on nede blogis pikemalt lugedagi.
Päeva jooksul süüakse kuni 7000 kilokalorit ehk umbes 1,1 kg toidupoolist.
Meestel on kaasas palju moona, muuhulgas 60 kilogrammi shokolaadi, ka küpsiseid ja kisselle. Ja muidugi VÕID, sest just sealt saadakse päevaks nii vajalik energia. Igapäevane võivaru on umbes pool kilo mehe kohta.
Rammus on see söök siit soojast tsivilisatsioonist vaadatuna, pole midagi öelda. Pertu ja Tero hommikupudru retsept ajab suu vesiseks. Kas annan retsepti ka?
...
Eriti oluline on see, kuidas putru aga süüa tuleb: Vaieldamatult HEAS SELTSKONNAS ja EBAMUGAVAS ASENDIS. Ja kõige maitsvam olevat see PISUT KIIRUSTADES. Kõrvale võib juua kakaod või süüa krõbeleiba.
Palju on läbitud?
Just praegu tuli blogisse uus sissekanne...
Kirjutatakse, et
Kevadine soe ilm innustab jälle suusatama. Ja et muidu on ilm üsna karm olnud: vaateväli praktiliselt puudus, sest kõik oli ühtlaselt valge, ei mingit
maastikku. Ainus võimalus liikumiseks on kompass. Ja minnekas SUUNA järgi. Muud lihtsalt ei näe. Kuid kõigest hoolimata on edasiminek olnud tubli: 85. laiuskraad on seljataga. Meeskonnaga on kõik ok! Nii see naba läheneb!
lõpetavad karmid mehed optimistlikult.
5. märtsil alustatud teekond peaks kaheksa nädalaga suusatatud olema! Niisiis on mehed plaaninud retke pikkuseks 56 ööpeäva, mis on tervelt kolm nädalat vähem kui HUURRE meeskond suutis. Eks näis!
Volbriööd tähistatakse Põhjanabal sel aastalt siis soome moodi.
Koju, Soome, plaanitakse jõuda 4. mail
Eesti Raadiole 5. aprillil 2006
