Aeglane aeg

Kõige jaoks on antud aeg. Märka siis, et peeglikillustki näeb taevast.
See päev meie toimetuses oli aasta kiireim.
Inimesed jooksid nagu oleks tuli takus ja ägasid tegemata tööde pärast.
Sama tõbi oli nakatanud turundusosakond ja juhatust, isegi lõunalauas ei saadud rahu - söömiseks oli varutud just ja täpselt 30 minutit, siis pidi jälle jooksma...
Ütlesin süümepiinadega võideldes lahti kahest õhtusest kohtumisest, mis olid kokkulepitud vaid selleks, et tähistada suve algust.
Nojah, hullu polnud sellest tegelikult midagi. Sest ka teised kolleegid teatasid kergendusega, et augustis on tõesti rohkem aega, nüüd on lihtsalt tappev kiirus. Maikuus hakkab kõigis töökohtades ühtäkki kiire, juuni alguses hoog vaid kasvab ja enne jaanipäeva on teadagi ... lihtsalt hullumaja
Töölaua peab paberivirnade alt ju enne puhkuse algust välja kaevama, on viimane aeg head kunded lõunale viia, tuleb leida suveks veel mõned asendajad ja oh ... sügiseks tuleb kasvõi mingigi tööplaan kirja panna.
Aastad kuluvad kõikide meelest üha kiiremini
Imestada polegi nagu midagi, sest kui hiliskevadel tormad nagu orav rattas, märkas suvehommikuid alles kusagil juulis ja siis ongi üht äkki august käes.
* * *
Keset järjekordset koosolekut saab töökaaslane kurva sõnumi: tema mehe vanaema on igaveseks lahkunud.
Vanaema olla veetnud oma elu viimased tunnid minevikus ja endise suuralu emandana oli tal alati hool ja mure põllutööde pärast.
"Kas kõik sai ikka õigel ajal ja korralikult tehtud?" uuris ta surivoodil.
"Jah, vanaema. Tööd on tehtud!" kinnitasid lähedased ligi saja-aastasele memmele.
See lugu elust enesest toob koosolekulaua äärde nukruse ja rahu.
Taipame justkui esimest korda kui piiritletud ja lühike on AEG.
Elu
Ja pidevas kiiruse me seda aega ei pikenda, vastupidi. Aeg tundub veelgi lühemana.
* * *
Maailma on sündinud uus nähtus - slow-sündroom - aeglane elurütmSee tähendavat, et pideva tormamise asemel on suisa moodne istuda tundide kaupa kohvilauas, mediteerida, rännata ilma sihtmärki seadmata.
Loodetavasti võime peagi tõdeda, et kõik vajalik on selleks korraks tehtud. Sest seda maailma me oma eluajal valmis ei saa. Ilusamaks oleme me seda suutnud muuta küll.
Kui nüüd jääks veel aega ilu märgata.

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan