Vangil on ... trellid

Ma istusin vanglas.
Kokku veidi rohkem kui tunni jagu minuteid.
Rääkisin telefoniga, sest muudmoodi kinni peetavaga (just nii kirjutatuna!) suhelda ei saa.
Kõrgemalt tulnud loaga saadud kohtumise pikkus võib olla külalise valikul kas üks tund või kaks tundi.
Ja mitte vähem!
Kaasa ei tohtinud midagi võtta ja läbi otsita ikka. Olgugi, et midagi poleks nagunii saanud üle ja edasi anda. Sest ruumis, kus telefonisuhtlus ja klaasi kaudu nägemine toimus, ei olnud selleks lihtsalt mingitki moodust võimalik leida. Ainsad augud olid telefonis, tumekollases plastikust aknaraamis oli kahekordne klaas ja ümberringi valget, halli ja lillat värvi kiviseinad. Meie ruumis oli ruumi, kuid vangi telefoniputka oli madala metallvõrestikust laega ning suuruse poolest mingi 2x1,5 meetrit.
Küünarnuki toetamiseks lauariba, istumiseks tool. Ja seljataga peegelklaasiga uks...
Reeglid on sellel territooriumil kõvemad kui kivi, millest kongi seinad ehitatud. Sest kivi sees (soome keeles "istutakse vanglas" just kivi sees ehk "kivessä") on võimalik ka vastu vaielda või omatahtsi asjatada. Vähemalt natukene.
Vangla on tõsine koht, ehkki meid ajas ikka hullult naerma.
Ilmselt oli see enesekaitse, ebamugavusega toime tulemiseks.
Kuid mine tea. Elevus ja paanika on ju nii lähedased.
* * *
Keelumärgi alt sisse sõites ning Tartu Vangla esisele parkimisplatsile peatudes oli kõhe ja põnev ühteaegu. Eemal seisvad kongikarbid olid kõrge aia taga ja seal ülaserval meetrise läbimõõduga elektrit täis okastraatspiraal tundus liialt filmilik või kusagil mujal olevana. Ometi oli see siin samas ja mul oli võimalus seal seespool ära käia...
Astusime klaasuksest sisse ja teretasime rohekas-hallis vormis naisametnikku. Ta seisis kõrge leti taga püsti ja vaatas teravalt silma. Võibolla mulle vaid tundus nii, võib olla.
Fotoaparaat soovitati koheselt kaelast võtta, diktofoniga ei lasta ka ligi. Kuigi seda otsustab ülemus ja see võtab kaua aega, täna on aga ülemus nagunii Tallinnas tähtsal kohtumisel.
Kui ei saa, pole parata. Hoiatus seinal andis mõista, mis ootab vabaduses viibijaid juhul kui teisiti plaanid - sind ei lasta lihtsalt enam kohtumistele ja territooriumilt viiakse kah minema. Tegevusjärjekord on vaba.
Aeg kulus ning A4 suurune ankeet vajas täitmist. Ah, et milline?
Trükikoja reklaamiga paberil seisis "Taotlus lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks kinni peetavaga (!) Tartu Vanglas"

Kinni peetava nimi
Taotleja ees- ja perekonnanimi
Sünniaeg ja isikukood (ee... ?!)
Tegelik elukoht (jaahah!)
Isikut tõendav dokument ja sealsed andmed
Soovitav kokkusaamise aeg ja põhjus (kui külastatakse vahistatut)
Suhe kinni peetavaga (pereliige, elukaaslane jne.)
Kokkusaamisele võtan kaasa lapsed – saab võtta kaasa ühe alaealise lapse
Olen tutvunud kokkusaamise läbiviimise korraga
Ja edasi:
Kokkusaamist läbiviiva ametniku ettepanekud kokkusaamise võimaldamise kohta (luba/keeld, kui siis põhjus) - meid ilmselt lubati
Pädeva ametniku otsus
Isikute tuvastamise ja kokkusaamise korraldamise eest vastutava ametniku allkiri ja nimi

Paber sai täidetud ja üle leti antud. Kuulsime, et isiklikud asjad saab panna sealsamas seisvasse lukustatud kapikesse hoiule. Kuid võib ka autosse jätta. Ja et tunni aja pärast tuleb tagasi tulla, pool tundi enne kohtumist. Täpsus olevat oluline, sest muidu kohtumist meie jaoks ei toimu.
12.28 olime kohal. Minul oli närv ikka sees, sest kui kell on vale, siis äkki jäämegi ukse taha. Aega oli veel. Just nii palju, et meil paluti taskud tühjaks teha. Külaline nr. 1 sobras taskutes ja pidi ära andma suure täiskirjutatud paberilehe, kuhu oli kirjutatud kinni peetavale räägitava jutu pidepunkte.
- Tõmmake see paber palun puruks!
- Ei, ma parema meelega ei tõmbaks!
- No siis palun jätke see siia, hiljem saate tagasi.
Külaline sai asemele 10x10 sentimeetrit paberilehe, pastakas võis jääda.
- Kas teil on nüüd ikka kõik ära antud?
- Jah on!
- Vaatasite ikka kõik taskud läbi?
Vastasin jaatavalt ja tundsin, kuid põsed valest punni lähevad - olin oma märksõnad kokku voltinud ja pükstetaskusse toppinud. Osaliselt kiusu pärast. Tundsin, kuidas ühel õlal istus saatan ja teisel ingellik MINA.

... see lugu läheb edasi siit ...

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan