Indiaanlaste lillerituaal
Kujutage ette, et silmad tunnevad lõhna: siis tunneksite te hernelillede, päevakübarate ja kannuslillede lõhna, mis seguneb juulikuise meretuule, adru, vetika ja lõkkesuitsu vinega.
Pildistaja selja taha jäävad neli kumerat higistamistelki. Nende uste ees on hiigelsuur põllukividest laotud hunnik, mille all hõõguvad söed.
Ja kui piltnik pilgu tõstaks, näeks ta taamal hiigelsuurt, lumivalget püstkoda - Teepee (loe: tiipi) - indiaaninaiste kodu-köökpühamu, kuhu mehel on asja just nii palju, kui naine seda heaks arvavat.
Kümnes indiaanilaager
* * *
Pirital, männitukas, on üks armas ja kodune koht, kus aeg kulgeb omasoodu.
Just nüüd on selles majas Urbide-aeg.
Mamma Viiu vaatab oma poegi ja ütleb tehtud tõredusega:
"Ma tahaks teil kohe kõrvad tuliseks teha - NII HEA, et te jälle kodus olete!"
Miks teie tagasi ei tule?
"Aga me ju olemegi tagasi," vastab Toomas Urb, kellele on indiaanlaste poolt nimeks pandud Kuukiirel Kõndija.