ja raamatudki saab värvi järgi ritta panna
Tead, ma olen õnnelik! Jälle ja üle mõne aja ikka kohe olen ...
See on tegelikult vedamine, et meie ellu mahub nii ülesmäge- kui ka allamäge-hetki. Muidu oleks ju liialt tasane, üheülbaline ja nõme. Targemad on väitnud, et õnnel pole mekki kui see muutub stabiilseks. Tõsi, ja see kostab nagu diagnoos, prrr.
Aga õnnelik olen ma seepärast, et tunnetan midagi haruldast ja igi-igatsetut - Keegi armastab mind! See teadmine annab, kui võimalik, veelgi enam energiat kui armumine.
* * *
Mul on pesapunumiseaeg. No peaaegu sõna otseses mõttes, sest mida muud mu viimased päevad sisaldanud on! Ah, et mida?
Alguses ei teinud ma mitte midagi, siis hakkasin end kolmest mustapesukastis läbi vahutama. Tegelikult on see lootusetu ettevõtmie, sest PIDEVALT tuleb uusi asju peale. Kuid vähemalt on (värvi)vaheldust. Aga noh - see on selline argipäeva rõõmumõõdik.
Olem nüüd aastakese siin kodus elanud ja mind hakkas lõpuks ikka täitsa häirima, et seinad on ENDISELT valged ja pildid on ENDISELT kusagil hunnikus, virnas ja puudu.
Niisiis istusin jupikese päevast ja pisut teisestki erinevates nurkades ja uurisin võimalusi. Siis võtsin haamri, oma kollase naelakasti ning asusin vaikust ja siledust rikkuma. Tänaseks on seina löödud täpselt 51 naela ja naelakest ning vaadata on kõike, mida meie koduseks ja mälestustega seonduvaks peame - suured ja väiksemad pildid, joonistused, mõned postkaardid, paar fotot, kaks haruldast rahatähte ja killukesed Eestist - suveniiripoest või otse kunstnikelt ostetuid pildikesi. Ja neli erinevas raamis peeglikest!
Esikus on ka kolm ilusat konksu, millede küljes kolm ilusat käekotti...
* * *
Sõbranna küsis eile: "Mida sa sööd, et sa nii agar ja toimekas oled?"
Ja vastas sama klahviklõbinaga (loe: hingetõmbega): "õige, sa ostsid ju selle kanepise jalakreemi, mis kannad pehmeks teeb ja aurud ninna toob..." :)
Jah! Ja teate, see ei ole ainus uimasti mu majapidamises.
