Küünlavalguse algus
Täna on Soomes hingedepäev. Olen seda kõik need aastad mõtteis Pühakutepäevaks nimetanud, sest soomekeeli on päeva nimi Pyhäinpävä (kõige püham päev).
Oma hiilguse andis päevale seegi, et mõni aasta tagasi oli mul võimalus laulda just sel ajal kahe kammerkooriga ja kammerorkestri saatel võimsaimat suurteost – W. A. Mozarti "Requiem"i. Suur kirik oli puupüsti täis ja lõpuks aplodeeriti seistes...
* * *
Eestis on see päev minu jaoks alati olnud seotud vanaema sünnipäevaga ning tänu sellele ploomikompoti ja napooleonikoogiga. Hiljem tähendas see aknail põlevaid küünlaid.
Ja ühel aastal, sel samal päeval, sai minu ema teada, et temast saab vanaema…
Kuid mida see päev siin tähendab?
Vaba päeva ennekõike ja suurt püha, mis jääb paremini meelde juhul, kui eile jäi nädalavahetuseks toidumoon ostmata – täna on poed kinni!
Pühama päeva või eestipäraselt hingedepäeval on ka oma legend, mille kohaselt viivad omaksed kalmule küünlaid, lilli ja pärgi – selliseid pisikesi samblast ja kuuseokstest tehtuid. See komme, haudadele küünalde süütamine just tänasel päeval, muutus siin üldiseks pärast teist maailmasõda.
Viimase aastakümne jooksul on kombeks saanud, et mõned kogudused korraldavad ennelõunal või suisa hommikul teisegi messi või missa, lisaks õhtusele teenistusele. Eesmärgiks ikka mälestamine – aasta jooksul lahkunute austamine ja sel puhul küünla süütamine.
Tänasele päevale lisaks peetakse Soomes lahkunuid meeles veel ka jõululaupäeval ja lihavõtete aegu.
Kui tänane liikuv püha – novembri esimene laupäev, vahel ka oktoobri viimane päev – ei ole mitte ainult lahkunute mälestuspäev. Tänane päev on ka mõnedele kristlaste pühadele ja martüüride ning teiste usu eest ning Kristuse nimel elu andnute mälestuspäev.
Hingedepäev on Soomes veedetu 1955. aastast alates. Päeva ametlik nimetus oli varem pühade meeste päev, ning see sidus kahte üsna erinevat pidupäeva: kõikide pühade päeva (1.11) ning kõikide lahkunud usklike mälestuspäeva (2.11).
Kirikukangais ning osaliselt ka kirikuõpetaja rüüs avaldub see päev kahes toonis: punase ja valgena.
Punast värvi kasutatakse Püha Hinge ja Kistuse tunnistamise sümbolina, see on ka vere ja tule värv. Valge on Jumala, Kristuse, taivaste inglite ja pühaduse sümbol. See on rõõmu, tänu, puhtuse ja õndsuse värv.
Hingedepäev on kirikuaasta pühadest populaarsuselt viiendal kohal – seda loetakse jumalateenistusel käinute järgi. Ülejäänud neli on jõululaupäev, esimene advent, esimene jõulupäev ja vaikne neljapäev (päev enne suurt reedet).
Siit algab pimeda põhjala valgeim aeg - küünlaid on kõikjal ja pidevalt kusagil vilkumas (mitte ainult kalmistutel) ja vaikselt võbelevid leeke näeb seal, kuhu tuletõrje neid panna lubab. Meiegi rõdul on kaks suurt laternat, et kojutulija tunneks – ta on oodatud.
Oma hiilguse andis päevale seegi, et mõni aasta tagasi oli mul võimalus laulda just sel ajal kahe kammerkooriga ja kammerorkestri saatel võimsaimat suurteost – W. A. Mozarti "Requiem"i. Suur kirik oli puupüsti täis ja lõpuks aplodeeriti seistes...
* * *
Eestis on see päev minu jaoks alati olnud seotud vanaema sünnipäevaga ning tänu sellele ploomikompoti ja napooleonikoogiga. Hiljem tähendas see aknail põlevaid küünlaid.
Ja ühel aastal, sel samal päeval, sai minu ema teada, et temast saab vanaema…
Kuid mida see päev siin tähendab?
Vaba päeva ennekõike ja suurt püha, mis jääb paremini meelde juhul, kui eile jäi nädalavahetuseks toidumoon ostmata – täna on poed kinni!
Pühama päeva või eestipäraselt hingedepäeval on ka oma legend, mille kohaselt viivad omaksed kalmule küünlaid, lilli ja pärgi – selliseid pisikesi samblast ja kuuseokstest tehtuid. See komme, haudadele küünalde süütamine just tänasel päeval, muutus siin üldiseks pärast teist maailmasõda.
Viimase aastakümne jooksul on kombeks saanud, et mõned kogudused korraldavad ennelõunal või suisa hommikul teisegi messi või missa, lisaks õhtusele teenistusele. Eesmärgiks ikka mälestamine – aasta jooksul lahkunute austamine ja sel puhul küünla süütamine.
Tänasele päevale lisaks peetakse Soomes lahkunuid meeles veel ka jõululaupäeval ja lihavõtete aegu.
Kui tänane liikuv püha – novembri esimene laupäev, vahel ka oktoobri viimane päev – ei ole mitte ainult lahkunute mälestuspäev. Tänane päev on ka mõnedele kristlaste pühadele ja martüüride ning teiste usu eest ning Kristuse nimel elu andnute mälestuspäev.
Hingedepäev on Soomes veedetu 1955. aastast alates. Päeva ametlik nimetus oli varem pühade meeste päev, ning see sidus kahte üsna erinevat pidupäeva: kõikide pühade päeva (1.11) ning kõikide lahkunud usklike mälestuspäeva (2.11).
Kirikukangais ning osaliselt ka kirikuõpetaja rüüs avaldub see päev kahes toonis: punase ja valgena.
Punast värvi kasutatakse Püha Hinge ja Kistuse tunnistamise sümbolina, see on ka vere ja tule värv. Valge on Jumala, Kristuse, taivaste inglite ja pühaduse sümbol. See on rõõmu, tänu, puhtuse ja õndsuse värv.
Hingedepäev on kirikuaasta pühadest populaarsuselt viiendal kohal – seda loetakse jumalateenistusel käinute järgi. Ülejäänud neli on jõululaupäev, esimene advent, esimene jõulupäev ja vaikne neljapäev (päev enne suurt reedet).
Siit algab pimeda põhjala valgeim aeg - küünlaid on kõikjal ja pidevalt kusagil vilkumas (mitte ainult kalmistutel) ja vaikselt võbelevid leeke näeb seal, kuhu tuletõrje neid panna lubab. Meiegi rõdul on kaks suurt laternat, et kojutulija tunneks – ta on oodatud.
