Traagelniit ja lõnga sasipundar

Ma pole ammu õmmelnud. Kudunud ka mitte. Kujutan ette, et aega pole ja et valgust ei jätku ja et valmis nagu nii ei saa. Aga samas tahaks ikka nagu kududa ka. Viimati tegin ühele lapsele mütsi. Ilus tuli. Tõsijutt.
Lõngakera kokku kerimine ja sasipundarde harutamine on mulle tegelikult meeldinud. Mitte küll alati, aga ikkagi. Tunnen enda üle pisut isegi uhkust, kui järjekordse puntra lahti saan. Sest siis olen end kokku võtnud, keskendunud ja töö lõpule viinud. Ja sellest jääb jälg.
Vahel ajab see mõte närvi. Tahaks ilma jälgeteda toimida. Või siis nii nagu Tuglas, et kõik jäljed said mitu korda üle käidud, et ikka oleks paslikud näidata ja ajalukku jätta.
Huvitav, kas Elo oli temaga õnnelik?
Juice tõenäoliselt ei pidanud silmas nende suhet, kirjutades read:

Teda armastasin palju,
Sind armastan ehk kunagi rohkem.
Ole mulle veidi aega tema.
ehk siis:Häntä rakastin paljon,
Sua rakastan joskus enemmän.
Ole mulle vähän aikaa hän.

Või mine sa tea?! Tuglas on ju Krossi moel Soomes tuntum kui Eestis.
Vahel tahaks lennata, et jälgi ei jääks.
Huvitav, kas linnulennust jääb kasvõi mingisugunegi jälg?
Igaljuhul: paljudest tegudest jääb. Ja vigadest kohe kindlasti.
* * *
Otsisin messengeri-nime, sest senine SnowDog hakkas vastu. Ja mitte ainult sellepärast, et väljas pole lumelõhnagi. Noh, vahetasingi!
Tuju on ääretult paha ja kohe selline mürgine, kuid see ei ületa uudiskünnist. Kindlasti mitte! Tegelikult arvan, et kõigil lähikondsetel on sellest juba enam kui kõrini saanud. Niisiis vahetasin nimeks Just Jump. Lootuses, et see aitab! Ja ka pisut usus, et aitab.
Sealt edasi hakkas mõttelõng jälle veerema.
* * *
Mõni hea nädal on meeles mõlkunud (jälle kord) üks laulusalm:

Igas hetkes leidub head ja halba,
seal kus lõpeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldalt,
aga hinges püsivad need...

Üsna mitu messengeri-akent vilkus neil päevil lihtsalt sellekski, et öelda:
"Mindki on see laul saatnud."
"See on nii ilus, nüüd muudkui ümisen."
"Oi, kes seda lauliski?" jne.
Üks armas sõber mäletas ka filmi, milles see kõlas "Vallatud kurvid".
Mina aga muudkui kerisin oma lõngakera...
Georg Otsast mäletan tumedaid prille ja timpanite kuminat ühel ilusal päikeselisel septembripäeval... Sealt edasi tuli mulle meelde üks Peeter, kes abielludes naise nime võttis, sest enda võõrapärane tundus äkki võõras. See Peeter oli muhe ja sõbralik, ja suur. Ja HEA. Ta kohe pidi olema! Ja tema pere nimi tõi mulle alati sellise ... ilusa tunde. Ja tema tütar oleks ma tahtnud ise olla, võib olla sellepärast, et astusin väikese trullaka linalaka eest korra välja, kui teda pilgati. See Peeter on nüüd manala-mees, tema hääl ja olemus ei kao aga, ... nagu selles lauluski. Ja jõulukuuske kaunistades on see nimi mul jälle meeles.
* * *
Kui lõngast veel: ühes teises laulus ja teises keeles öeldakse, et kui sa ei tee vahel vigu, ei tee sa õieti nagu ka midagi muud. Noh, et kui kardad vigu teha, siis istud ju üsna vagusi.
Ja edasi: noor ja vana seisavad kõrgel kaldal ja vaatavad merele.
Vana ütleb: "On lohutav mõelda, et varsti ei mäleta meid enam keegi. Mõelda vaid, me kaome igavikku. Vajume unustusse."
Noor on jahmunud, sest tema meelest on see masendav mõte.
Ja vana selgitab: "Sa kardad ju tegelikult hoopis seda, et Sinust jäävad maha su vead. Et mäletama jäädaksegi vaid neid."
* * *
Uskumatu!!! Kell on veerand kolm ja väljas on läinud valgemaks kui äsja oli.
On vihmane, mädane, linnusöögine, säutsumist täis advendipäev.
Kerin seda va sasipundart ja hooman, et ma ei kahetse tehtud vigu.
Sest neist on mingil hetkel olulisi tagajärgi sündinud.
Kahetsen kohe varsti seda, kui midagi tegemata jääb.
Ja vat see oleks ... viga :)