Šokolaadilugu
”Kas sina tead, miks lapsed armastavad niii väga seda tumepruuni ja magusat? Seda, mida nad nimetavad šokolaadiks,” küsis väike päkapikk jõulupuu all istuvalt haldjalt.
”Muidugi tean,” vastas haldjas uhkelt, ”see meenutab neile tubli hobuse suuri silmi!”
”Ning karu pehmet kasukat,” lisas ta pärast hetkelist mõttepausi.
”Või pruuni ja päikesesooja puukoort,” läks päkapikk mõttelennuga kaasa.
”Võib olla. Ja kapsaliblikaid suvelillelisel niidul,” unistast haldjas.
"Väikseid koerakesi,” õhkas päkapikk.
”Ja piparkooke,” sosistas haldjas ja limpsas keelt.
”Kas sa oled märganud, et see teeb nende näod naeruseks,” küsis haldjas, endal silmad pingsast mõttetegevusest vidukil. ”Huvitav, kas šokolaadis on võluvõimu?”
Siit sai päkapikk mõtte:
”Me peame minema ŠOKOLAADI MAITSMA,” ütles ta.
”Aga kas sa tead, kuhu see neil peidetud on?” muutus haldjas murelikuks.
”Muidugi” ütles päkapikk ja sosisistas vaevukuuldavalt. ”Šokolaad on seal väikeses karbis!” ja osutas kummuti peale.
"Kuid me ei või ju laste šokolaadi võtta," ütles haldijas tõsisel toonil.
”Küsime luba. Küsime kohe!” lisas ta reipalt.
Haldjas ja päkapikk ronisid lapse padjale (nad olid ju kõigest pöidlapikkused, seega oli ronimine üsna vaevaline), nad kõdistasid last ninast, puhusid ta huultele. Laps ärkas ja hõõrus hämmastusest silmi.
”Meie oleme päkapikk ja haldjas. Kas oleks võimalik naaatukene maitsta seda sinu hommikušokolaadi?” sosistas haldjas naeratades.
”Muidugi” vastas lapsuke ja avas jõulukalendrist järgmise-päeva-luugi. Ta võttis sealt šokolaadikujukese ning jagas selle kolmeks. ”Olge lahked” ütles ta lahkelt oma uutele sõpradele.
Nad istusid ja mõnulesid.
”Nüüd ma mõistan,” lausus päkapikk, ”see maitseb täpselt nagu musi.”
”Suudlus,” parandas haldjas rõhuga.
”Ja nagu kallistus,” õhkas laps
”Ja kannikesed õhtuhakul, tumepunased roosid ja purpurpunane samet.”
”Tüdrukud on alati nii läilalt romantilised,” turtsus päkapikk, kuid lisas siis ”mulle tuleb sellest meelde muusika.”
”Näiteks valss” noogutas haldjas ja tegi paar tantsusammu.
"Šokolaadis on võluvõim.”
Hommikul oli ema üllatunud.
”Sa oledki täna juba varakult üleval,” ütles ema lapsele.
”Või oli see päkapikk, kes su šokolaadi ära viis,” küsis ta naeratades.
”Ema, kuidas sa teadsid?” rõõmustas laps.
”Me sõime seda koos haldja ja päkapikuga, kõik kolmekesi. Usud?”
”Muidugi usun,” vastas ema.
”Šokolaadis on võluvõim.” lisas ta ja andis lapsele musi.
