Pakane, oi pakane!
Ometi kord pakane! Aga ma ei leia oma nahkpükse mitte kusagilt üles ja see pole tore. Karupüksid on mul õnneks ka veel. Ja ei naera seal nüüd - on jah karupüksid.
Sellised valget värvi kootud retuusid, mida olen ikka rohkem kui kümme kord kandnud. Praeguste ilmadega on siis hea õhtul kõndimas käia. Muidugi tuleb neile karupükstele veel teised, tuult eemalehoidvad peale tõmmata. Siis on soe! Ja tunnine kävelylenkki ongi tehtud.
* * *
Kävelylenkki on super sõna. Soomlane läheb dressis tavaliselt just lenkille ja juba ainuüksi sõna tõmbab pisut stressi tagasi. Tegemist ei ole jooksmise, isegi mitte sörgiga. See on tempokas kõndimine! Kuidas aga eeslannast pereema peaks end väljendama, kui ta samalaadse harrastusega tegeleda sooviks?
- Ma käin nüüd kõndimas!"
- Ja kohe nii dressides lähedki või?
või
- Ma lähen tempokalt astuma?"
- Täh?
Ja seejärel astub dress-inimene uksest pimedusse, et suure ringiga tund hiljem tagasi koju tulla!
Ühesõnaga: läbimaks teekond punktist A samasse kohta tagasi, lihtsalt oma lõbuks.
Igaljuhul on mulle see igati meelepärane.
Karupüksid jalas, kõrvanupud lemmikuid üürgamas ja külmavõieldud suu pidevalt naerul. Parem kui ... no õnneks siiski mitte :) Pärast ootab saun, tõrva-aroomid kerisel ja roosimesi.
* * *
Soomlastelt olen õppinud nn korrusriietumist. Juba ammu enne, kui sellest mood tuli.
Siin on see terveks ja ellujäämiseks kohati suisa vajalik. Ja seepärast viskavad nad nalja, et on kordki maailmamoodi midagi head andnud.
Soomlastel on väljend: "Ei ole halbu ilmu, on vale rõivastus!" Jutt absoluutselt õige, sest kui sul ei ole kummikuid, siis lompi astuda ei tohi.
See, et "ära nüüd nende uute kummikutega lompi mine, muidu määrid ära!" on teine teema.
Kuid see korrusriietumine tähendab sisuliselt seda, et pannakse palju erinevaid ja üsna õhukesi, kuid nö elavast materialist esemeid üksteise peale ning kõig viimasena tõmmatakse selga midagi, mis ei lase vastavalt vett, tuult või külma läbi. Lihtne tegelikult!
Mulle meeldib pakane. Väga! Õhk on klaar ja ilm on ääretult ilus, sest enamasti on väljas ka päike. Ja ma tean, et suur osa haiguste-tekitajatest on selleks korraks võidetud. Soomlane võib seepeale kosta: "Elämä voittaa!" Tunne on just selline.
Ja lõpuks veel üks pildike: pakaseline jalgrattasõit. Nahkpükste all olid just needsamad karupüksid ja ihule kõige lähemal siidist särk. Väljas oli 28 pakasekraadi ja ma läksin tööle. Üliaeglaselt sõites, sest kiirustamine andis end koheselt põskedes tunda. Kuid sõita oli ääretult kerge - kõik liigutused olid nagu vees.
Töötasin tookord steiner-lasteaias ning erivanuseid lapsi oli tol päeval kohal kümmekond. Ja nad käisid kõik sel päeval õues! Väiksemad 10 minutit ja suuremad kuni 20 minutit korraga. Siis tulid pingile ette kotta istuma ja muljetasid. Ning siis jälle õue! Pärast tegid suuremad lapsed koos kasvatajatega lasteaia saunaahju tule ja viskasid hiljem leiligi. See on üks armsamaid mälestusi sellest ajast, üks lõbusamaid päevi lasteaia-aastas: pakase tuleku tähistamine!
Sellised valget värvi kootud retuusid, mida olen ikka rohkem kui kümme kord kandnud. Praeguste ilmadega on siis hea õhtul kõndimas käia. Muidugi tuleb neile karupükstele veel teised, tuult eemalehoidvad peale tõmmata. Siis on soe! Ja tunnine kävelylenkki ongi tehtud.
* * *
Kävelylenkki on super sõna. Soomlane läheb dressis tavaliselt just lenkille ja juba ainuüksi sõna tõmbab pisut stressi tagasi. Tegemist ei ole jooksmise, isegi mitte sörgiga. See on tempokas kõndimine! Kuidas aga eeslannast pereema peaks end väljendama, kui ta samalaadse harrastusega tegeleda sooviks?
- Ma käin nüüd kõndimas!"
- Ja kohe nii dressides lähedki või?
või
- Ma lähen tempokalt astuma?"
- Täh?
Ja seejärel astub dress-inimene uksest pimedusse, et suure ringiga tund hiljem tagasi koju tulla!
Ühesõnaga: läbimaks teekond punktist A samasse kohta tagasi, lihtsalt oma lõbuks.
Igaljuhul on mulle see igati meelepärane.
Karupüksid jalas, kõrvanupud lemmikuid üürgamas ja külmavõieldud suu pidevalt naerul. Parem kui ... no õnneks siiski mitte :) Pärast ootab saun, tõrva-aroomid kerisel ja roosimesi.
* * *
Soomlastelt olen õppinud nn korrusriietumist. Juba ammu enne, kui sellest mood tuli.
Siin on see terveks ja ellujäämiseks kohati suisa vajalik. Ja seepärast viskavad nad nalja, et on kordki maailmamoodi midagi head andnud.
Soomlastel on väljend: "Ei ole halbu ilmu, on vale rõivastus!" Jutt absoluutselt õige, sest kui sul ei ole kummikuid, siis lompi astuda ei tohi.
See, et "ära nüüd nende uute kummikutega lompi mine, muidu määrid ära!" on teine teema.
Kuid see korrusriietumine tähendab sisuliselt seda, et pannakse palju erinevaid ja üsna õhukesi, kuid nö elavast materialist esemeid üksteise peale ning kõig viimasena tõmmatakse selga midagi, mis ei lase vastavalt vett, tuult või külma läbi. Lihtne tegelikult!
Mulle meeldib pakane. Väga! Õhk on klaar ja ilm on ääretult ilus, sest enamasti on väljas ka päike. Ja ma tean, et suur osa haiguste-tekitajatest on selleks korraks võidetud. Soomlane võib seepeale kosta: "Elämä voittaa!" Tunne on just selline.
Ja lõpuks veel üks pildike: pakaseline jalgrattasõit. Nahkpükste all olid just needsamad karupüksid ja ihule kõige lähemal siidist särk. Väljas oli 28 pakasekraadi ja ma läksin tööle. Üliaeglaselt sõites, sest kiirustamine andis end koheselt põskedes tunda. Kuid sõita oli ääretult kerge - kõik liigutused olid nagu vees.
Töötasin tookord steiner-lasteaias ning erivanuseid lapsi oli tol päeval kohal kümmekond. Ja nad käisid kõik sel päeval õues! Väiksemad 10 minutit ja suuremad kuni 20 minutit korraga. Siis tulid pingile ette kotta istuma ja muljetasid. Ning siis jälle õue! Pärast tegid suuremad lapsed koos kasvatajatega lasteaia saunaahju tule ja viskasid hiljem leiligi. See on üks armsamaid mälestusi sellest ajast, üks lõbusamaid päevi lasteaia-aastas: pakase tuleku tähistamine!
