Värvidest
Etapid olevat seotud värvidega. Mõni suudab neid näha inimese ümber, teine ennekõike stiilikonsultandina á la sobib ei sobi ja kolmas vaid värvi ennast. Kuid ka siis võib ta kahelda: kas see ikka on mereroheline või on elektrisinine. Äkki on hoopis...
Ostsin eile saapad, tutikesega pealt ja puha. Värv on roheline, kuid see ei ava tegelikku tooni. Kuidas siis seletada? – kaitse või maastikukarva ehk.
Kodus asju pakkides, sain korraga aru kui palju rohekaid toone on kappi kogunenud.
Istusin ja mõtlesin, et mis hetkest see õige mu lemmiktooniks hakkas.
* * *
Aasta tagasi oli roosa – vanaroosa, titeroosa, murtud roosa, fuksia, aniliin. Kunagi lapsepõlves olid mul vist küll kõik riided sinised – heledad ja tumedad, kuid sinised. Koolivormist kingadeni. Isegi ultrapikk sall oli sinine. Ema oli otsustanud, et see värv sobib. Ja tal oli õigus, sest ka helehallid silmad olid nii palju ilmekamad. Mul oli 17aastasena isegi sinine tuba – voodi, tugitoolid, lamp ja kardinasats.
Siit alates uskusin ma, et see on SININE. Lemmikvärv siis. Kuniks ma avastasin halli.
Hall oli raske värv, sest mulle tundus, et see ei sobi mulle kohe kuidagi. Kuid aeg oli endiselt see, mis ta oli (tegelikult on patt nuriseda, sest ema tegi meile imekangastest imeriideid) ja ehkki mul oli Soomest toodud tibukollane kampsun ja Ungarist saadud tumekollased nöörsaapad, oli ikkagi hall see, mida ma tahtsin. Kui nüüd hoolega mõelda, siis ega mul palju halle asju olnud. Kuid kui sellest ajast meenub värvina just hall ja esemena pika õlarihmaga “postipaun”.
* * *
Halli võidukäik oli meie kodus siiski mitu aastat varem – siis kui Sindi 1. detsembri-nimeline tekstiilivabrik üllitas kalasoomusemustrilise palitukanga. Ema sõbrannad muust vist ei rääkinudki. Mind jättis see külmaks, sest 15aastase jaoks polnud see ju moekas. Õmblusmasin muudkui vurises.
Mõni aeg hiljem ilmus sinna samasse ema õmbluslauale väga ilus punane kangas ja vat see juba oli midagi. Võtsime Burdast lõiked: moekas A-lõige ja popid detailid. Ema õmbles selle loomulikult endale :) kuid teadagi, nuiasin ja nurusin ma igal võimalusel. Kuni lõpuks selga sain! Jaki oli vastupidav ja hästi hoitud. Nii hästi, et peaaegu kümme aastat hiljem, 1994, käisin ma sellega Rootsis.
Tumepunaseid esemeid ja lisandeid hakkas sellest ajast mu kappi kogunema, ja neid on seal vahelduva eduga siiani. Nagu ka tumepruuni. Ja pisut ka aprikoosi ja apelsinitoone ning õige pisut ka sinist.
Must etapp oli lühike, see on kaua olnud minevik, ja ega ma seda väga taga igatse. Pealegi on sellega meie peres seotud pisuke ebausk. Mäletan vaid seda, et ema tahtis väga ühte musta riietust. Kohe väga tahtis. Kuid rahaga oli kitsas. Ema õnneks oli teistel ilmselt ka, sest pärast pikka ootamist ta sai selle riietuse. Veidi hiljem matsime vanaema, ja kui ma õigesti mäletan oli see septembrikuupäev ainus, mil ema seda kandis.
Võibolla sellepärast, võib olla oma nägemise pärast – et nii kaua kui on nägemist, olgu ka värve. Jah, ma tean, et must on PALJU VÄRVE, kuid olgu. Musta peab oskama kanda ja mul on praegu õpipoisi roll.
Ostsin eile saapad, tutikesega pealt ja puha. Värv on roheline, kuid see ei ava tegelikku tooni. Kuidas siis seletada? – kaitse või maastikukarva ehk.
Kodus asju pakkides, sain korraga aru kui palju rohekaid toone on kappi kogunenud.
Istusin ja mõtlesin, et mis hetkest see õige mu lemmiktooniks hakkas.
* * *
Aasta tagasi oli roosa – vanaroosa, titeroosa, murtud roosa, fuksia, aniliin. Kunagi lapsepõlves olid mul vist küll kõik riided sinised – heledad ja tumedad, kuid sinised. Koolivormist kingadeni. Isegi ultrapikk sall oli sinine. Ema oli otsustanud, et see värv sobib. Ja tal oli õigus, sest ka helehallid silmad olid nii palju ilmekamad. Mul oli 17aastasena isegi sinine tuba – voodi, tugitoolid, lamp ja kardinasats.
Siit alates uskusin ma, et see on SININE. Lemmikvärv siis. Kuniks ma avastasin halli.
Hall oli raske värv, sest mulle tundus, et see ei sobi mulle kohe kuidagi. Kuid aeg oli endiselt see, mis ta oli (tegelikult on patt nuriseda, sest ema tegi meile imekangastest imeriideid) ja ehkki mul oli Soomest toodud tibukollane kampsun ja Ungarist saadud tumekollased nöörsaapad, oli ikkagi hall see, mida ma tahtsin. Kui nüüd hoolega mõelda, siis ega mul palju halle asju olnud. Kuid kui sellest ajast meenub värvina just hall ja esemena pika õlarihmaga “postipaun”.
* * *
Halli võidukäik oli meie kodus siiski mitu aastat varem – siis kui Sindi 1. detsembri-nimeline tekstiilivabrik üllitas kalasoomusemustrilise palitukanga. Ema sõbrannad muust vist ei rääkinudki. Mind jättis see külmaks, sest 15aastase jaoks polnud see ju moekas. Õmblusmasin muudkui vurises.
Mõni aeg hiljem ilmus sinna samasse ema õmbluslauale väga ilus punane kangas ja vat see juba oli midagi. Võtsime Burdast lõiked: moekas A-lõige ja popid detailid. Ema õmbles selle loomulikult endale :) kuid teadagi, nuiasin ja nurusin ma igal võimalusel. Kuni lõpuks selga sain! Jaki oli vastupidav ja hästi hoitud. Nii hästi, et peaaegu kümme aastat hiljem, 1994, käisin ma sellega Rootsis.
Tumepunaseid esemeid ja lisandeid hakkas sellest ajast mu kappi kogunema, ja neid on seal vahelduva eduga siiani. Nagu ka tumepruuni. Ja pisut ka aprikoosi ja apelsinitoone ning õige pisut ka sinist.
Must etapp oli lühike, see on kaua olnud minevik, ja ega ma seda väga taga igatse. Pealegi on sellega meie peres seotud pisuke ebausk. Mäletan vaid seda, et ema tahtis väga ühte musta riietust. Kohe väga tahtis. Kuid rahaga oli kitsas. Ema õnneks oli teistel ilmselt ka, sest pärast pikka ootamist ta sai selle riietuse. Veidi hiljem matsime vanaema, ja kui ma õigesti mäletan oli see septembrikuupäev ainus, mil ema seda kandis.
Võibolla sellepärast, võib olla oma nägemise pärast – et nii kaua kui on nägemist, olgu ka värve. Jah, ma tean, et must on PALJU VÄRVE, kuid olgu. Musta peab oskama kanda ja mul on praegu õpipoisi roll.
