Meet mr. Valgre, sorry... mr. Goya

See tõesti ON elamus!
Lummas ja kahe palaga suisa nii, et ma ei suutnudki plaksutada.
Kontserdipilet oli naistepävakingitus isalt. Ja kinnitas veelkord mu juba aastaid juurdunud mõttekest: kinkigem elamusi.
* * *
Kontserdiks sättides meenutasin, kui kaua on kitarrimuusika ja konkreetselt Francis Goya mu ellu kuulnud. Oh kui tähtsalt see kõlas, kuid tõsi see on.
Mäletan ühte kevadhommikut (või ehk see polnudki kevad, oli lihtsalt päiksepaisteline), mil astusin kooli komsomolikomitee koosolekute tuppa ning nägin meie komsomolijuhti stereote ees askeldamas. Ta oli silmnähtavalt õhinas, sest oli just linnast (poest siis) defitsiidiga tagasi jõudnud: müügile oli jõudnud plaadifirma Meloodia poolt välja antud Francis Goya, sinistes toonides plaat. Ja siis kõlas muusika - kerge ja helge ja sõnatu ja ... Mehe nimi jäi mällu ning sellest päevast peale kuulsin ma sageli nii temast räägitavat kui tema mänitut. Ning mulle ei tundunud kunagi, et see oleks vanainimeste muusika või jama või misiganes.
* * *
Oma isikliku Goya ostsin ma alles mõni aasta tagasi, siis kui oli plaadistatud Valgret. Töötasin muusika- ja mängukoolis ning Eesti patrioodina viisin igasse tundi ka killukese oma maad ja muusikat, keelest rääkimata. Tunni lõpuks oli meil kombeks toa keskele pehmele vaibale selili heita ning silmad kinni muusikat kuulata... "Pühapäev Kadriorus" ja "Sinilind" ja "Saaremaa valss" ... Lastele meeldis, arvan nii, sest kuulasime neid lugusid mitmel korral.
* * *
Kontserdil kõlas kõik seesama ja enamgi veel.
Värvide mäng ja saalitäis eestlasi virtuoosi palvel Valgret laulmas... Seepeale kostis ta: "Ma armastan teid!" ning ansambel plaksutas - meile.
Inglise-eesti-prantsusekeelsete kommentaaride mõistmisel ei olnud probleeme. Kõik oli lihtsalt nii selgelt tunnetkeel ja me suhtlesime pingevabalt, apaluside vahendusel.
Saalis ei olnud ühtegi prominenti. Olid tavalised lihtsad inimesed. Võib olla tuli osal neist pärast piskuga läbi ajada, sest rahvusvahelistele kontserditele pensionäripileteid ei müüda. Kuid nad tegid selle valiku, ilmselt kõhklematult.
Me elasime jäägitult kaasa ja me saime kuhjaga tagasi ning tänatud.

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan