Mustrid, mis aitavad meil olla inimene

Arhetüübid seletavad kujundlikult arusaamatut

Need on energiamustrid, mis aitavad meil olla inimesed

Esoteerika (vana kr. k – sisemine) või esoteeria on koondnimetus salapärastele või salajastele õpetustele, teadmistele ja oskustele. Kitsamas mõttes mõistetakse esoteerika all salateadusi.

Habras, soojust kiirgav naine seisab kõrgel laval, taustal Nikolai Rörichi maal ”Maa Ema”. 

Ta räägib meloodiliselt nagu naine ja kindlalt nagu mees – MARINA  PAULA EBERTH on psühholoogiamagister ja Taani Kuningriigi litsentsiga psühholoog. Teda on võimalik eirata vaid juhu, kui kuulaja veel kaasamõtlemiseks veel valmis pole. 

Eberth räägib arhetüüpidest, esoteerika põhiprintsiipidest ja millestki, mida ma vaid tajume, seda nägemata. „Kujutagem ette Emakest Maad ja Isakest Taevast,“ räägib ta „nii nagu on meil, nii on ka neil – torm on kirglikkus, vihm on viljakuse eest hoolitsemine.“

Tundub pisut jabur kujutleda, et Maa Emaga võib kuidagi muul moelgi kontaktis olla, kui paljajalu mööda kastest muru joostes. Kuid saalis on rida mehi ja naisi, kes on Emalt-Isalt oma küsimusele vastuse saanud. Või nendelt koguni teate saanud.

Seda kuuldes Marina Paula Eberth noogutab: „Kui oleme kontaktis nendega, muutub meie elu mitmemõõtmelisemaks.“

Kuu ja Päikese maailm

Meeste ja naiste maailmas on laias laastus kahte liiki inimesi: head ja halvad. Nii me usume, teadmata, et meis kõigis on need mõlemad pooled nagu patareiski olemas. Meisse mahtuvat lisaks omaenese minale veel Anima või Animus ja oma vari.

Eberth selgitab, et „on asju mida me ei õpi, aga me teame nende tähendust!“ ning et meie ellu kuulub kummaline samaaegsus, mis ei olegi tegelikult midagi muud kui meie sisemine kahekõne:

„Sel ajal võtavad arhetüübid meiega ühendust, viivad meid lähemale eluülesande teadvustamisele ja täitmisele.“

Sellest, kuidas eluülesannet täita ja teadvustada ta pikemalt ei räägigi. Viib jutu hoopis kuu ja päikese kaudu mehe-naise erinevusteni.

Päike on mõnelegi üllatuseks Mees ja Naine niisiis Kuu. Kui vaadata fotot, mis kujutab kuupaiste peegeldust veepinnal ja samas kõrvale teist, keskpäeva kõrbes, saab kuulajaskond äkki aru:  

Mehe jaoks on kõik selge ja konkreetne. Päikeses näeb selgelt horisonti, teda ümbritseb piiritu vabadus ning mees tunneb püsivat energiat. Mehe prioriteediks on vabadus, missioon.

Naise jaoks on kõik tunnetuslik, tema olemus on muutlik, ta on isegi ehk pisut jahe, kuid lõõmava päikese käest tulnule on see ehk päeva mõnusaim hetk. Naise pisaradki on kuuga seotud, öine kaste ja niiskus, ilma milleta ei oleks jätkuvat elu. Naise prioriteediks on armastus, elamine, kogemus ja tunded.

Eberth toob siis kõrvale näite hinduismist, kus mees ehk Shiva on idee elust (stabiilsus) ja naine ehk Shaki on elu ise (dünaamika). Lihtne ja ilus nagu tants, millena nende suhet ka kujutletakse.

Ühtäkki pöördub Eberth publiku poole ja küsib, kas saalis on mõni mees, kel puudub eesmärk. Vaikus, kahin, ja siis jätkab Eberth: „Kui teil puudub eesmärk, siis hankige see!“ Ülesande saavad ka naised: kui peaks kohal olema mõni naine, kes ei armasta oma keha, siis hakaku armastama!

Lihtne, tegelikult tõesti lihtne ja samas ometi nii raske. 

Ja üleüldse, kuidas on võimalik kuu ja päikese kooselu, õnnest rääkimata. 

„Mees, kasuta huumorit ja täida anum!“ lausub Eberth ning tema taustale ilmub foto, millel valguskiir (mees) ning rannal seisev kaunis anum (naine).

Kes teisele ütleb, see ise on

Kuulsaimad vastandid on neerukujulised , moodustavad ringi ning on värvilt must ja valge. Need sümboliseerivat ka meest ja naist. Eberth palub meil nüüd süüvida neisse pisikestesse täppidesse: mustas kujundis on valge täpp ja vastupidi.

Samal ajal räägib Eberth meie sisemistest vastanditest, sellest, et kõigis naistes on killuke meest (Animus) ja meestes killuke naist (Anima). Ja et kõik see, mida me teistes näeme või nägemata oleme, tuleb tegelikult meist enestest.

Muutub vaataja, mitte vaadatav

Kas te mäletate, kuidas lapsed narrimisele vastasid: „Kes teisele ütleb, see ise on!“ 

Ütluses peituv tõde peaks meid saatma vanadussegi, sest nii see tegelikult ongi. Siis kuidas?

Oled Sa pettunud inimeses, keda jumaldasid? 

„Pettusid, sest oma kujutluses andsid sa sellele inimesele liiga palju väge,“ selgitab Ebert ning kordab: „meis kõigis on kõik energiad olemas.“

Kas teate kedagi, kes tekitab Sinus viha ja ärritust?

Kui jah, siis soovitab Eberth endalt küsida: mida ma endas ei näe?

Kui ärritaja on egoistist mees, mõelgem „ehk tuletab mu mees mulle meelde, et ma võiks ka endale rohkel lubada“.

Või kui selleks on irisev ülemus, siis „äkki tahaks ka mina midagi välja öelda, aga millegipärast ma lihtsalt ei ütle.“

Samas toonitab Eberth: „Me ei pea leppima kõigega, mida tehakse. Kuid on oluline, et me ei tunneks lootusetusetunnet ja häbi valede asjade pärast.“

„Tunne elust rõõmu ja ära kujuta ette, et inimesed Su ümber on jumalad.“

Armu ja viha pimedus

Inimene olevat kõige loovam, ilusam ja andvam armudes ja kõige kammitsetum, inetum ja isekam vihates. Eberth ütleb, et mõlemal juhul kanname me oma tundeid vastassoole üle: algul on need positiivsed ja hiljem negatiivsed laengud. 

Pettumise üks põhjustest on peidus järgnevas mõtteteras: naised ei armasta meest sellisena nagu ta on, vaid milliseks ta võiks saada.

Fakt on seegi, et keegi ei saa olla selline nagu me armudes teisest loodame. Näiteks toob Eberth meeste unelma-naise: kaunis nagu Helena, püha nagu Neitsi Maarja, seksikas nagu Eeva, tark nagu Sofia.

Ka vastupidisel juhul on see võimatu, sest naised soovivat endale meest, kes on kangelane, vaimne õpetaja-päästja-juht-liider, Prints Valgel Hobusel 100 roosi käes, Superman või McGuiver ehk mees, kes kõigega hakkama saab.

Nii see algab, kuni ühel päeval ohkame: „... ja alles siis ma nägin, milline ta tegelikult on...“

Mees süüdistab naist, et too on ta tuju ära rikkunud. 

Eberthi sõnul näitab mehe Anima oma negatiivset poolt ja tegelikult seisab mees silmitsi omaenda tujudega.

Mees, kes kirjeldab vastikut (kõrk, külm, hädaldaja) naist, kirjeldab tegelikult ennast ning kõigi nende pooltega tuleb hoopis ja ennekõike mehel endal tööd teha. Kuni see töö tegemata on, näeb ta neid samu vigu kõigis naistes ja alati.

Sama kehtib ka naiste kohta. Sest naine kujutab ette, et ta peabki kütma mehe loometuld, ohverdades end mehe nimel: ”Ma olen Sinu jaoks nii palju teinud, aga SINA…”

Eberth kinnitab, et paljud mehed polegi ohverdust väärt ning siis tunnetab mees, et tal pole enam ruumi.

Mehe jaoks võib olla seda kõike raske teadvustada. Kuid asjad muutuks paremaks, kui me viitsiks vaid ennast tundma õppida

Saan Sinuta, kuid ma ei taha (pea, soovi)

Mõlema näite puhul muutub meie partner ja meie kui teine osapool saame „nägijaks“! Järgneb kriis, millest ei püütagi koos välja tulla.

Eberth kinnitab, et kriisi tuleb käsitleda võimalusena – enese tundmaõppimise jaoks. 

Sest suhe õnnestub alles siis, kui me teadvustame enesele: ma olen ise oma õnne eest vastutav!

Suhte eesmärgiks olgu iseendale tehtud kingitus – suhe ise.

Päeval, mil me tunnetame, et ma suudame elada kellegi pidevat tuge vajamata, on meie õnnepäev. 

Või nagu lõpetab Eberth: „Õpi end armastama! Sõltumatus annab püsiva suhte.“

Ja kui te tabate end mõttelt: miks ma seda praegu ütlesin, siis teadke: siin oli Anima/Animuse käsi mängus.