Paki kaupa romantikat
Neljapäeva hommik algas võidujooksuga, võistlejaid kaks: mina ja aeg!
Distants oli keerukas, kuid ei midagi üleloomulikku. Naisele ju ometigi mitte ;) sest kontrollpunktideks maniküür, juuksur, kingapood ja bussijaam.
Küüned said kullatud ja juuksed sirgutatud. Lihtne ja lõbus. Kuid siis läks raskemaks, sest kingapoode tuli läbi kõmpida mitu. Kinnisideega poes käija polegi nii lahe. Sest olgu riigikord või riik milline tahes, sobivat ikka vägisi ei leia küll. Või noh, vahel läheb ka teisiti. Kuid täna polnud see päev.
Valiku kohta peab tegelikult ikka kiidusõnu ütlema küll, sest juba mitu aastat olen ma just Eesti kingapoodidest perele jalanõusid leidnud. Erilisi, mugavaid ja mitte ainult kandjale meelpäraseid.
Nüüd otsisin aga konkreetset stiili ja värvi ja tegumoodi ja kontsakõrgust. Ja jäin ilma. Muide, silma on jäänud see, et Eestis on sageli liiga kõrge (üle 6-7 cm) konts müügil. Või täpsem oleks ehk öelda, et kõrguste vahed on suured ja et 6-7cm kontsa on vähe. Lihtsalt selline tähelepanek. Ja julgen tunnistada, et see võib olla ekslik. Kuid tähelepanek siiski.
Kuid jooksurajale tagasi pöördudes: sobivad kingad leidsin hoopis ema kapist, uhiuutena siidpaberisse pakitult.
* * *
Bussipilet maksis 100 krooni. Sõitjaid oli kokku 7 ning buss nägi välja nagu õudusunenägu: istmed olid kulunud, aknad räämas ning sisustust ja põrandakatet oli puhastatud ... kunagi. Bussijuht oli morn ja võõrkeelne, kuid riigi asjadest selgelt huvitatud. Sest kogu tee kuulas ta omakeelset valimisstuudiot. Meie ka!
Tegelikult oli päris huvitav. Kuulata kuidas vene keel kõlab ja kuidas Eesti tipp-poliitikud seda keelt mitte ei pursi vaid räägivadki. Ning tol päeval oli neil vähemalt üks aktiivne kuulaja! Istusin soengut säästvalt ehk pisut ebamugavalt sel kõrge seljatoega istmel ning otsisin lõpuks kotist emm-pee-kolm-mängija, et mõtted oma radadele viia. Enne veel tuli aga meelde ühe sõbratari aastatagune ütelus: "Vene noored õpivad selgeks nii vene, eesti kui ka soome ja inglise keele. Eesti noored aga jätavad vene keele põlgusest vahele!"
* * *
Tallinnas oli abikaasa juba ootel. Nägin juba kaugelt meie autot parklas seismas. Ma ei tahaks sellest masinast loobuda... võib olla ei peagi, kuid eks varsti oleme targemad. Täna tunnen ma end selle auto roolis lihtsalt üsna kindlalt ja vaade sealt on ka VOH!
Sõitsime vanalinna, Rannavärava ääres paiknevasse hotelli. Hobuveski ja linnamüür ja liiliaõielised sisselõiked voodipeatsites ning kapiustel. Viis kitsast, paksus kiviseinas seisvat akent ja milline vaade - puude ladvad, taevas ja taamal meri.
"Sellises magamistoas võiks ikka mitmel hommikul ärgata," õhkasin häälega. Rohkemaks ei jäänud mahti, sest meid ootas kodu-otsimise-asjatundja. Sellest, mis kätte, meelde ja hingele jäi, räägin mõni teine päev.
* * *
Vahetasime jälle riideid, et alla lipata, sest takso ootas ning kohe-kohe algas pidu.
Kuid see hotell oli parim valik, ja mitte ainult sellepärast, et seal oli romantikapakett, mis avaldus vahuveinina, puuviljakorvina, paljude pisikeste küünalde, südamepatjadega ning pika tulipunase roosina. See oli killuke luksust argipäevas, see oli killuke minavikku tänases päevas ja killuke ajalugu tuleviku jaoks.
Sel päeval kirjutas üks meie perest alla lepingule, mis perekonna nüüd juba ametlikult Eestisse tagasi toob. Ja tulevikust rääkides: kindelt on täna see, et 18. juunil on mõnel meist esimene tööpäev.
Distants oli keerukas, kuid ei midagi üleloomulikku. Naisele ju ometigi mitte ;) sest kontrollpunktideks maniküür, juuksur, kingapood ja bussijaam.
Küüned said kullatud ja juuksed sirgutatud. Lihtne ja lõbus. Kuid siis läks raskemaks, sest kingapoode tuli läbi kõmpida mitu. Kinnisideega poes käija polegi nii lahe. Sest olgu riigikord või riik milline tahes, sobivat ikka vägisi ei leia küll. Või noh, vahel läheb ka teisiti. Kuid täna polnud see päev.
Valiku kohta peab tegelikult ikka kiidusõnu ütlema küll, sest juba mitu aastat olen ma just Eesti kingapoodidest perele jalanõusid leidnud. Erilisi, mugavaid ja mitte ainult kandjale meelpäraseid.
Nüüd otsisin aga konkreetset stiili ja värvi ja tegumoodi ja kontsakõrgust. Ja jäin ilma. Muide, silma on jäänud see, et Eestis on sageli liiga kõrge (üle 6-7 cm) konts müügil. Või täpsem oleks ehk öelda, et kõrguste vahed on suured ja et 6-7cm kontsa on vähe. Lihtsalt selline tähelepanek. Ja julgen tunnistada, et see võib olla ekslik. Kuid tähelepanek siiski.
Kuid jooksurajale tagasi pöördudes: sobivad kingad leidsin hoopis ema kapist, uhiuutena siidpaberisse pakitult.
* * *
Bussipilet maksis 100 krooni. Sõitjaid oli kokku 7 ning buss nägi välja nagu õudusunenägu: istmed olid kulunud, aknad räämas ning sisustust ja põrandakatet oli puhastatud ... kunagi. Bussijuht oli morn ja võõrkeelne, kuid riigi asjadest selgelt huvitatud. Sest kogu tee kuulas ta omakeelset valimisstuudiot. Meie ka!
Tegelikult oli päris huvitav. Kuulata kuidas vene keel kõlab ja kuidas Eesti tipp-poliitikud seda keelt mitte ei pursi vaid räägivadki. Ning tol päeval oli neil vähemalt üks aktiivne kuulaja! Istusin soengut säästvalt ehk pisut ebamugavalt sel kõrge seljatoega istmel ning otsisin lõpuks kotist emm-pee-kolm-mängija, et mõtted oma radadele viia. Enne veel tuli aga meelde ühe sõbratari aastatagune ütelus: "Vene noored õpivad selgeks nii vene, eesti kui ka soome ja inglise keele. Eesti noored aga jätavad vene keele põlgusest vahele!"
* * *
Tallinnas oli abikaasa juba ootel. Nägin juba kaugelt meie autot parklas seismas. Ma ei tahaks sellest masinast loobuda... võib olla ei peagi, kuid eks varsti oleme targemad. Täna tunnen ma end selle auto roolis lihtsalt üsna kindlalt ja vaade sealt on ka VOH!
Sõitsime vanalinna, Rannavärava ääres paiknevasse hotelli. Hobuveski ja linnamüür ja liiliaõielised sisselõiked voodipeatsites ning kapiustel. Viis kitsast, paksus kiviseinas seisvat akent ja milline vaade - puude ladvad, taevas ja taamal meri.
"Sellises magamistoas võiks ikka mitmel hommikul ärgata," õhkasin häälega. Rohkemaks ei jäänud mahti, sest meid ootas kodu-otsimise-asjatundja. Sellest, mis kätte, meelde ja hingele jäi, räägin mõni teine päev.
* * *
Vahetasime jälle riideid, et alla lipata, sest takso ootas ning kohe-kohe algas pidu.
Kuid see hotell oli parim valik, ja mitte ainult sellepärast, et seal oli romantikapakett, mis avaldus vahuveinina, puuviljakorvina, paljude pisikeste küünalde, südamepatjadega ning pika tulipunase roosina. See oli killuke luksust argipäevas, see oli killuke minavikku tänases päevas ja killuke ajalugu tuleviku jaoks.
Sel päeval kirjutas üks meie perest alla lepingule, mis perekonna nüüd juba ametlikult Eestisse tagasi toob. Ja tulevikust rääkides: kindelt on täna see, et 18. juunil on mõnel meist esimene tööpäev.
