Ülle Ulla: mitte ainult must ja valge

Kuidas avada uues plaanis Ülle Ullat? On ta ju andnud nii palju intervjuusid, et kui need kokku liita, mõõdetaks tulemust aastates. Ka tantsukaugele ristsõnalahendajale on tema nimi tuttav, sest kui küsitakse baleriini, tuleb ruudukestesse kokku enamasti tema nimi. Ning guugeldades leiame internetist 0,05 sekundi jooksul tema nimega 750 viidet.

Ulla on paljudele hoiaku, hääle ja rühi võrdkuju ja paljus just seetõttu on tema teine plaan siiani varietee. Just nimelt teine plaan, sest Ülle Ulla on ennekõike tantsija, baleriin. Selleks on ta õppinud ning baleriinina teenis ta leiba 30 aastat.

Kõik muu – 10 aastat näitlemist ja teist sama palju laulmist on õppimata külge ja selgeks saadud.

Teda on  võrreldud Kullaketrajates tantsitud rolli kaudu musta kassiga – Ullal on olnud palju (lava)elusid ja ta maanduvat alati käppadele. Ja ta oskab ka tuld pilduda, oma hoiakuga ja silmist.

Kunstiinimesed räägivad ka vabal ajal ennekõike tööst. “Oleme jah alati rääkinud,” kinnitab Ulla. “Ja sellest, et kuidas peab tegema: teatrit, tantsu või muud. Sest nii me ju õppisime: märgates teiste headust ja õppides selle kaudu. Tantsijatest konkreetselt rääkides – neil ei ole midagi juhuslikult. Iga punkt on rangelt raamis ja sellele antakse hing. Muusika aitab seda kõike leida, kuid eelnevalt tuleb kõik paika panna,” teab Ulla. Ta lisab, et Helmi Puurist on täna palju tugevamaid (tehniliselt) tegijaid. Kuid see, kuidas Helmi tantsis, on täna paljudel puudu. Täna tehakse palju tobedat teatrit ja alused on paigast ära.

Programmiline elu 

Teatrites on kombeks, et iga töötaja paneb end tööle tulles suurde raamatusse kirja. Varieteeski oli nii. Ullal oli kombeks märkida, mitmes etendus tal oli. Ta tegi seda rooma numbrites. Sest talle lihtsalt meeldis nii, oli ta ju need numbrid selgeks õppinud: “Mind lihtsalt huvitas, õppisime kooliajal tüdrukutega morsetki. Ja uksekella andsime morses. L täht on näiteks selline . - ..” 

Korra- ja selgusearmastajana oli Ulla ka ainus, kes varietee kronoloogiat pidas. Seda kuni 1986 aastani, siis tõusis tee püsti – püüdke ise igal õhtul varietees käia. Olgugi, et teisipäevad olid vabad.

Tõsi, 70ndatel Hiiumaalt leitud suvekodu andis akulaadimiseks koha, kuid ega estraadilt niisama puhkama mindud. Tuli otsida lavastaja poolt heakskiidetud asendaja. Ulla leidiski Hele Reet Helenurme, Mall Sillandi ja Heidy Tamme. 

Varieteesse tuldi vaatama napis rõivas göörle ja palja ülakehaga lihaselisi mehi. Kuid kõik numbrid seoti tervikuks ikka ka – kavaga. Neist kõige menukamat mängiti kokku 1006 õhtut.

Välismaalasele pakuti eksootikat, rahvuslikke kostüüme ja “Vaeslapse käsikivi” Juhan Viidingu moodi, milles Ulla laulis: 

“Ai äm footi siks,

ma ei tea miks 

ma olen nõnda kurjaks muutund.”

Kuidas valitakse tantsijaid varieteesse?

“No kuidas sa inimest testid? On ju kohe näha, milline on füüsis ja kas proportsioonid paigas. Otsiti ennekõike ühepikkuseid ja pikakoivalisi tüdrukuid. Eeldused olid vajalikud, oskused tulid pidevate proovidega. Distsipliin oli tugev.” 

Pariisilik paradiis

Paljudele on varietee nagu hea ja kurja tundmise puu. Võtame või näiteks Mata Hari – piltilusa tantsijatari, kes spioonina maha lasti. Eesti NSVs nii piiri peal ei oldud, väidab Ulla: “Mata Hari oli midagi muud, meie töös ei olnud midagi poliitilist.” 

Samas oli Tallinn esimene linn suures liidus, kus oli varietee. Midagi sellist ei olnud tervel Venemaal. Eestis toimusid isegi jazz-festivalid. 

Pariisi varietee sajandite vanused traditsioonid ei ole Eestis idanema hakanud. Ehk sellepärast, et siin puudub kõrgklass. Kuid tase oli pariisilik.

Varietee sünniks andis võimaluse hotell Viru restoranide direktor Lembit Mark ning kava tõid paberi kaudu lavale Inge Põder ja Endrik Kerge.

Solistidele oli määratud kaks 12 ruutmeetrist tuba, göörlid riietusid laoruumidest ehitatud peegeldatud hallis, orkestrile jäi vaid kitsas koridor. Esinejate riided valmisid Noorsoo teatri töökojas. Kavandid tegid algul Aime Unt, hiljem Gustav Agu Püüman.

Muide, tantsijatar Ulla esines varieteelaval laulusolistina ja tegi kümne aasta jooksul vaid ühe tantsunumbri. “Laulu ajal laval liikumine oli iseasi. Laulja ei saa ju seista nagu post.” 

Arvatakse, et kui isiksusi on palju koos, siis sellest head suppi ei sünni. 

“Arvatakse, aga ei teata,” rõhutab Ulla, kinnitades, et tegelikult saadakse läbi suurepäraselt. “Aga arvatakse sellepärast, et on olemas diivade kapriisid.”

Siinkohal olgu öeldud, et garderoobikoht tähendab esinejale kindlust: peeglilauda ja oma kappi. See on töökoht.

Primadonna-nimetust pole Ülle Ullale avalikult antud, küll aga anti baleriinile Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. Tollal käidi iga natukese aja tagant kedagi vaatamas ja siis tõsteti esile: “Raha see ei tähendanud, kuid korda läks see mulle küll.” räägib ta.

Kuidas koostatakse varieteekava?  

“Näiteks nii, et valid varieteesse sobiva muusika ja lased sellel kogu loo ära jutustada, ilma, et oleks teksti vaja. Kõik koostati mõttega, et laval oleks etendus-jutustus.” 

Mida aga tegi kunstiline juht? 

“Pidin igal õhtul saalis olema. Jälgisime, tegime parandusi. Alati sai tehtud ka märkusi ja kraaksutud, sest asi pidi olema korras. Publik ei vaata ju kaugelt, vaid on ninapidi vastu lava, isegi sukasilmad ei tohtind joosta. Varieteevärk on ikka väga esteetne ja vanaklassikaline varietee oli meil toona. Tallinlased tõid oma külalised meelispaika – varieteesse ja saalid olid publikust tulvil.” 

Ometigi vajus varietee ühel hetkel varjusurma ja on tänaseni ilma oma lavata.  

“Koos iseseisvumisega kadus huvi varietee vastu: välismaalased tulid odavat alkoholi ostma ja eestlastele avanesid uued võimalused.”

Kas Teil on sellest kõigest kahju?

“Mul on juba ammu selline tunne, et ma ei ole õiges kohas ja see ei ole minu aeg.”

Mis Teile rõõmu valmistab?

“Hiiumaa,” tuleb kiire vastus.

Mai alguses istub Ulla oma auto rooli ja sõidab maale. “Tahan olla üksi ja suhelda siis kui tahan. Räägin külainimestega või helistan sõbrannadele.”

Ulla maailmas paistab alati päike, ja tal on nimigi – Tai Yang – pekingi paleekoerake (hiina keeli päike), kes aegajalt sülle ronib ja kõhu sügamiseks ette keerab.

Täna kirjutab Ulla jälle mälestusi. Seekord Draamateatrist: “Neid, kes seda aega mäletavad ja sellest kirjutada tahaksid, on väheks jäänud. Mina mäletan Draamateatrit juba 1943 aastast, kui ma tegin kaasa lasteetenduses Pöialpoiss.”

Ulla loeb kirjutatu ette. 

Teeb pausi ja lausub: “Mul on olnud huvitav elu.”

Kusagil lendab helikopter.

Ülle abiline, repetiitor Ants Vähejaus, tänase Viru Varietee kunstiline juht:

“Oleme palju aastaid koos tööd teinud. Kunagi tantsisime me temaga koos “Laines”, kuni ajani, mil ta läks Leningradi Music Hall kõige paremas mõttes primadonnaks. 

Ulla on soe ja tore. Ta oskab nõuda. Tal on silma, tal on kätt ja ta on õudselt andekas – tantsib, laulab, näitleb. Mida veel ühelt inimeselt nõuda? Me oleme praeguseni väga head sõbrad, jagame rõõme ja muresid, helistame ikka väga sageli.”

Tänagi veel on Ülle Ulla Viru Varieteega seotud. 

“Ta käib meil proove vaatamas ning nõustab meid: naiselikkuse, käte tehnika, lavalise sarmi, kostüümide, kava järjekorra ja lavastuse osas. Ja seda on väga vaja, sest nii püsib järjepidevus, sest me tahame säilitada seda vana head stiili.”

Sõnaseletus:

Kunstiline juht – see tähendab kontrolli, graafikut, lepinguid, kõnesid, vestlusi jms. KJ peab kõige eest vastutama: annab treeningut, lavastab, käib kõigis proovides, otsib osatäitjad.  

________

Ülle Valve Oktaavie Ulla: 

“Valve oli tollal Hiiumaal väga populaarne nimi. Ema pani Ülle vist perekonna nime järgi, isal oli vaja kõik muud nimed lisada. Ja nüüd pean ma selle pika nimega igal pool olema, sest kõik on ju hirmus täpseks läinud.” 

• 7. novembril 1943 aastal astus ta esimest korda lavale
• 6. mail 1973 seisis esmakordselt vastloodud Viru Varietee laval
• 7. novembril 2003 esitles ta Estonia Talveaias autobiograafiat “Tantsujumalanna Terpichore tiiva all”
• mai 2007 sõidab jälle pikemaks ajaks ära vanajumala seljataha – hingemaale Hiiu saarele

Väljavõte:

“Ei ole midagi juhuslikult. Iga punkt on rangelt raamis ja sellele antakse hing.”

----------

• “Ootan Sind”  kavas kokku 1006 korda (1977-1980), tõmbas publikut ligi. Ulla sõnul kasutati siis esimest korda välismaist muusikat, mida ta sai valida tänu abikaasa Eri Klasi võimalustele.
• “Minu veetlev leedi” (suure orkestri tükk) varietees mängis orkestris 9 inimest, Tõnis Kõrvits tegi suurepärased seaded. “Kunagi käisid siin ühed ameerika kuulsad jazzmuusikud ja nad olid ta ees põlvili maas ja imetlesid, seda mida ta oli teinud.”
• Esimene lindimuusika-kava oli kosmoslik ja tulemänguline “Supernova”, aastal 1986.

Pildid: 

>>  Luulik Kokamägi; >>  3-4 aastane; >> Viru varietee fotod erakogu