Poolik pärastlõuna
Tuli lihtsalt selline fraas pähe, ei teagi miks. Panin klapid pähe, keset tööpäeva ja töölaua taga, toimetuses, kus on üsna soe, sest väljas olevat suvi. Kuid seda loeme me lehest, sest toimetus on kivimajas ja ajakirjandus vormub siiski vaid siseruumides. Ehkki seda saab teha ka lageda taeva all.
Kuulan muusikat - Sal-Saller laulab ja ma ei saa lahti mõttest, et tal on osa hambaid ilmselgelt puudu. No on, kuulates! Ja mulle tuleb silme ette Andy McCoy. Kes on kuulnud, saab aru miks. Ülejäänud näevad teatavat sarnasust ka näotsi.
Muidu läheb meil kenasti. Isegi toredasti! On kiire, kuid see-eest saame aeg-ajalt abikaasaga lõunat süüa - kalli raha eest ja mõnes seni-leidmata toidukohas. Täna oli gruusiapärane toit - lambaliha potis. Hää oli, ehkki alguses pidi kaua ootama ja õlu hakkas pähe ning närida oleks tahtnud, sest õllekõrvale ju pidavat ikka. Kuid siis tuli ilmselt omanik, heatahtliku ilmega veid ümarik mees ja rääkis ... loomulikult vene keeles see-eest kiiresti ja arusaadavat (kujutage ette, me saimegi!) ning abikaas võttis episoodi kokku sõnadega: vaat kui vähe on õnneks vaja - lahke pilk ja sõbralik sõna ja kogu see lugu on ilus.
Tunnikese pärast algab meil toimetuses koosolek, sest käesolev number saab valmis ja järgmine vajab kinnitumist. Mul on aga pea nagu pisut isegi laiali, sest teisipäeva õhtul lendan ma Leetu. Kus olen korduvalt läbi sõitmas käinud, kuid ei kordagi peatunud. Nüüd siis ootab ees turismimaraton - kolm päeva ja 7 objekti per päev. Vähemalt. Tunnen enese teatava pinget ja ärevust. Kuid kõik on ilmselt vaid läbimõtlemise küsimus.
Kodus on aga tore, lapsed on seal enamasti ja kolmekesi. Ning katus on senini omal kohal ja seinadki püsti. Tütar teenib lapsehoidmisega raha, ja vanem poeg kogub kuurinurka pudeleid, korke ja erilisi kive. Noorem poeg lihtsalt on! Käib ringi ja aegajalt ka närvidele, sest tal on ilmtingimata vaja istuda seal kus on venna või võtta seda, mis on õe käes. Noh, täna polegi mu tuju väga must. Ehkki lastele lõuna keetmisest on möödas juba mitu head päeva. Eestis tehaks päris häid kulinaariatooteid :) ja kui need pole just Grossi poest ostetud, siis kõlbavad süüagi. See Grossi-lõige on laenatud, sest rahvas räägib, et neid salateid pestakse, et tarbijani jõuaks ikka võimalikult värske kraam. Selline elu siis siin väikses Ameerikas. Jah, üks lastest ei väsi kordamast kui palju see kõik siin ameerika-moodi olevta. Alates hot-doogide ja lõpetade mänhätteni vjuuga, mis avaneb nii laevaga sadamasse sõites kui ka viimsist kesklinna poole sõites.
Ahjaa, laulupidu toimus koos meiega ja mõjutas hinge ning ihugi. Sest järgmisel päeval ei olnud jaksu isegi mitte gaasipedaali vajutada. Peost pikemalt rääkids kordaks ma kõiki vabariiklikke väljaandeid. Sedasi!
Kuulan muusikat - Sal-Saller laulab ja ma ei saa lahti mõttest, et tal on osa hambaid ilmselgelt puudu. No on, kuulates! Ja mulle tuleb silme ette Andy McCoy. Kes on kuulnud, saab aru miks. Ülejäänud näevad teatavat sarnasust ka näotsi.
Muidu läheb meil kenasti. Isegi toredasti! On kiire, kuid see-eest saame aeg-ajalt abikaasaga lõunat süüa - kalli raha eest ja mõnes seni-leidmata toidukohas. Täna oli gruusiapärane toit - lambaliha potis. Hää oli, ehkki alguses pidi kaua ootama ja õlu hakkas pähe ning närida oleks tahtnud, sest õllekõrvale ju pidavat ikka. Kuid siis tuli ilmselt omanik, heatahtliku ilmega veid ümarik mees ja rääkis ... loomulikult vene keeles see-eest kiiresti ja arusaadavat (kujutage ette, me saimegi!) ning abikaas võttis episoodi kokku sõnadega: vaat kui vähe on õnneks vaja - lahke pilk ja sõbralik sõna ja kogu see lugu on ilus.
Tunnikese pärast algab meil toimetuses koosolek, sest käesolev number saab valmis ja järgmine vajab kinnitumist. Mul on aga pea nagu pisut isegi laiali, sest teisipäeva õhtul lendan ma Leetu. Kus olen korduvalt läbi sõitmas käinud, kuid ei kordagi peatunud. Nüüd siis ootab ees turismimaraton - kolm päeva ja 7 objekti per päev. Vähemalt. Tunnen enese teatava pinget ja ärevust. Kuid kõik on ilmselt vaid läbimõtlemise küsimus.
Kodus on aga tore, lapsed on seal enamasti ja kolmekesi. Ning katus on senini omal kohal ja seinadki püsti. Tütar teenib lapsehoidmisega raha, ja vanem poeg kogub kuurinurka pudeleid, korke ja erilisi kive. Noorem poeg lihtsalt on! Käib ringi ja aegajalt ka närvidele, sest tal on ilmtingimata vaja istuda seal kus on venna või võtta seda, mis on õe käes. Noh, täna polegi mu tuju väga must. Ehkki lastele lõuna keetmisest on möödas juba mitu head päeva. Eestis tehaks päris häid kulinaariatooteid :) ja kui need pole just Grossi poest ostetud, siis kõlbavad süüagi. See Grossi-lõige on laenatud, sest rahvas räägib, et neid salateid pestakse, et tarbijani jõuaks ikka võimalikult värske kraam. Selline elu siis siin väikses Ameerikas. Jah, üks lastest ei väsi kordamast kui palju see kõik siin ameerika-moodi olevta. Alates hot-doogide ja lõpetade mänhätteni vjuuga, mis avaneb nii laevaga sadamasse sõites kui ka viimsist kesklinna poole sõites.
Ahjaa, laulupidu toimus koos meiega ja mõjutas hinge ning ihugi. Sest järgmisel päeval ei olnud jaksu isegi mitte gaasipedaali vajutada. Peost pikemalt rääkids kordaks ma kõiki vabariiklikke väljaandeid. Sedasi!
