Kaia Triisa: “Ma olin ühtäkki võrdne!”

Kaia Triisa (22) mängis tõenäoliselt kunagi ka nukkudega, kuid täiesti kindlalt kuulusid ta lapsepõlve mänguautod, mootorrattavidinad ja poisid. Kümmekond aastat hiljem istus Kaia Rahvusvahelise Motoföderatisooni ümarlauas noorima delegaadina, et seista oma maa krossisõitjate eest. Ta oli 16aastane ning üksikuid selles seltskonnas, kes võis seelikut kanda.

“Minu töö oli esindada Eesti sõitjaid rahvusvahelistel võistlustel,” seletab Kaia ja püüab nelja aasta jooksul tehtud tööd võhikule selgitada. “No põhimõtteliselt tähendas see, et ma sebisin ringi, ajasin asju ja hankisin vajalikke pabereid,olin lüliks sõitjate ja korraldajate, vahel.”

Hea küll, aga kuidas saab teismeline tüdruk sellisele toolile istuma?

“Selleks tuleb osaleda seminaril, teha eksam,jagada motospordist natuke ja saada akrediteering-litsents,” naerab Kaia lõbusalt.

Tegelikul algas kõik ajal, mil Kaia vanem vend Toomas (24),noorem vend Jüri(18) isa (endine NSVL meister krossi ja rallisõidus Jüri Triisa (59) – toim.) jälgedes krossi sõitma hakkasid ja võistlema läksid ning perekond tiimina nendega kaasa sõitis.

“Meil oli peretiim väga kaua aega. Ema hoolitses tänu oma taustale (kergejõustiklane, Eesti rekordiomanik kuulitõukes Veronika (sünd. Minina) Triisa – toim.) vendade toitumise ja treeningplaanide eest s.t. et nad end üle ei treeniks,organism koormusele vastu peaks jne. Isa oli vendade nii treener kui ka mehaanik,kes kogu tehnilise pool eest hoolt kandis..ühesõnaga multifunktsionaalne!“

Triisade pere oli sageli nädalate kaupa kusagil Euroopas treeninglaagris või võistlustel , Kaia kasutas seda aega kontaktide loomiseks.Mingi hetk vahetus Eesti Motoföderatsiooni juht,kellel puudusid rahvusvahelised laialdased kontaktid,mis sai ka Kaia trumbiks.

“Mul oli inglise keel suus ja kuna olin ka pidevalt erinevates treeninglaagrites ja mujal võistlustel perega kaasas olnud ning tundsin paljusi võistlejaid ,tiimi liikmeid

ja ka sõitjate õdesid, siis tehtigi mulle ettepanek,esindada Eesti sõitjaid rahvusvahelistel tiitli võistlustel.Seista nende heaolu eest ja olla abiks jooksvate probleemide lahendamisel.“

Kaia läks Riiga koolitusele. “Mulle öeldi alguses, et olen vales kohas oma nooruse ja soo pärast. Vaatasin ringi – paljud olid  juba vanad krossisõitjad või krossimaailmas kaasa löönud tegelased vanuses 50+. Alguses oli selline suhtumine, et mida sina plikake asjast tead. Seda, et ma olin asjadega siiski kursis ei aimanud keegi – kodus ja sõitjate hulgas olin ma ju kõik need aastad olnud.Teadsin elementaarset reglementi, sumbutidest mootoritest kuni raja ehitamiseni välja.  Minu pluss oli see, et valdasin kahte poolt: sõitjate ja korraldajate mõtteid.”

Pärast akrediteeringut tuligi esimene töösõit – Hispaaniasse hooaja esimesele MM etapile.

“Pabistasin hullult, igast maast oli üks esindaja. Toolid ja ümarlaud, kõigil nimesildid ees. Mäletan, et hea tuttav taani delegaat julgustas mind enne, et küll ma saan hakkama. 

Meeldivaks üllatuseks sai see kui koosoleku alguse tutvustati kõik uusi delegaate ning mille peale maailma motoföderatsiooni esimees lausus: “sellest aastast on meil siin üks noor neiu, ta on küll 16 aastane, kuid ta sai eksamil enim punkte eksami tegijatest– nii et olge ettevaatlikud, temaga ei ole mõtet vaielda!” Tundsin kuidas suhtumine minusse muutus paugupealt. Ma olin ühtäkki võrdne. Ja sealt see algas.”

Kaia teab, et Eesti motokross on tegelikult alati väga kõrgel tasemel olnud. “Krossist räägitakse reeglina siis, kui kellegagi paraku mingi õnnetus juhtub või midagi läheb halvasti.”

Kaia hääl kõlab pisut nukralt, kui ta ütleb, et sai varakult täiskasvanuks. “Tänu  vennale, kes on 2,5 aastat vanem. Lävisin ju ka tema sõpradega.” Kuid see polnud ainus põhjus kiirelt kasvamiseks: “Ema pani meid valiku ette, et kas motokross ja kool või ainult kool.”

Mingeid muid harrastusi Triisa peres õieti polnudki,sest kogu pere töötas motokrossi vaimus. Ja motivatsioon oli kõva. “Motoseltskond on väga ühte hoidev”

Õppimine oli Kaial korras, kuid koolist puudumisi tuli siiski kõvasti  reisimiste tõttu ette “Kuna võistlused on reedest pühapäevani, siis pidi reedel ka koolist varem ära minema,et lennukile jõudaüldjuhul isegi juba neljapäeval.. Pühapäeva õhtul esmaspäeva varahommikul  koju tagasi ja esmaspäeval jälle kooli. Koolidirektor tuli meile meeletult vastu, sest teadis, et puudume asja pärast,” räägib Kaia ja lisab et kõige enam oli sõite just gümnaasiumi ajal.

“Mu vanemad ei olnud kolm aastat mu tunnistust näinud. Ühel päeval teatas ema, et tunnistus teda ei huvitagi, kuid ta soovib lõpuaktusele tulla.”

Ema soov sai täidetud ning Kaial keskkool sai lõpetatud kiitusega klassivälise töö eest. 

Lapsepõlvele tagasi vaadates möönab Kaia, et tempo võib ju kõrvaltvaatajale kiire tunduda. “Terve meie pere on nii elanud, ja teist elu ei oskakski ette kujutada. Kui vaatan lapsepõlve pilte, siis tsiklid on igal pool ja liikumine ja reisid. Ja vanemate toetus. Nad lubasid! Ütlesid, et kätt ette ei pane, kuid teatud asjad peavad korras olema,mis puudutasid kooli.”

Emale-isale võlgneb Kaia ka lugematud teatriõhtud ja muuseumikülastused.

“Ema vedas mind igale poole, ta on teatrifänn ja me vaatasime oopereid ja ballette. Selleks, et ma teaks, näeks ja saaks ise otsustada, kas meeldib või ei. Ema on alati öelnud, et elus peab kõigest tükikese kogema. Ja nii käisime peaaegu kõiki lavastusi vaatamas.

Sama oli ka õppimisega. Käisin humanitaarkallakuga klassis selleks, et mul “oleks hiljem elus lihtsam”. Olen õppinud lasteaiast saadik laulmist, ka klassikalist laulu. Kuna kolmanadat krossisõitjat perre polnud enam vaja sai proovitud nii tantsimist kui ka rulliluuisutamist,millega ma ka väga pikalt võistluste tasemel tegelesin.

Ma olen neile selle eest väga tänulik. Kõik kunstid ja ajalugu on minu jaoks olnud huvitavamad, sest mul oli neid ka võimalik  näha reaalselt tänu reisimistele, näiteks Pariisis. jne.Andsid võimaluse silmaringi laiendamiseks ja et me teaks ise otsustada, kas meeldis või mitte.”

Kaia on Euroopa mitu korda läbi sõitnud. “Olime nädalate kaupa kusagil.Ikka üritasime nii palju ringi vaadata kui võimalik ning näha nn kohaliku elu. Kuigi siiski palju aega läks ühest kohast teise sõitmisega ning hiljemalt reedeti tuli rajaääres olla.

Lihtsalt vanusega tekkis suurem huvi ümbritseva vastu lisaks krossidele ning oskasid hinnata ja aru saada ajaloolistest vaatamisväärtustest.Kuigi ega eitada ka saa,et mingi hetk oli meeldivaks vaatamisväärsuseks lõbustuspargid jne.

– Pariis, Milaano, Amsterdam, Berliin, Brüssel jne. Euroopa ja Skandinaavia on läbi käidud, olnud ka Moskvas. Ei ole käinud Norras ja Islandil.”

Kaia räägi maru kiirelt ja vehib pidevalt kätega. Hiljem vabandab ja ütleb, et talle on külge jäänud lõunamaalastele omane sestikuleerimine,et ennast selgemini väljendada  kui on tekkinud keele barjääri probleemid .Korraks jääb ta siiski ka vakka ja mõttesse: “Ma olen palju pidanud üksi hakkama saama ja suur olema. Kuid see on minu jaoks olnud võimalus. Hulluke nagu ma olin, mul oli vaja igal pool siblida. Kuid ma olen ka palju kogenud. Endalgi on täitsa uskumatu tagasi mõelda.”

Pildiallkiri:

Kaia ise krossirattaga võidusõitnud polegi. “16-ndal sünnipäeval istusin esimest korda tsikli selga. Vend pani, öeldes, et mis Triisade õde ma olen kui sõita ei oska ja nii saigi onu juures pool põldu üles küntud ja adrenaliin kätte.. Täna sõidan autoga, ja roller on meil ka peres.”

Krossi rattaga olen sõitnud, kuid pole võistelnud.

Eraldi kasti

Kaia motoväline elu:

• Kui oled midagi liiga kaua teinud, võib mingil hetkel sein vastu tulla. “Kõik sõitjad suhtlesid lõpuks minuga. Treenerid ja mehhaanikud naersid, et neil pole enam vaja tööd teha, Kaia teeb. Kuid see muutus koormavaks. Kui ümberringi on pidevalt 1000 meest ja 10 naist, siis mingil hetkel sai mul küll, tahtsin midagi endale teha. Kuid krossist loobuda ka ei tahtnud. Nuputasin ja kui hooaeg läbi sai, siis läksin ühte pubisse baaridaamiks, et teha midagi täiesti enneolematut. Teadsin vaid, et mis on siider ja õlu. Öine töö ja õhkkond – uus kogemus – olin talvel seal.”
• Kaia on jumestuskunstnik. “Sattusin juhuslikult Make Up Store’i ostule ja nägin, et otsitakse klienditeenindajaks. Tol aastal oli vennal põlveoperatsioon ja hooaeg jäi vahele. Sain pisiku,  nii, et polnud kunagi varem pintslit käes hoidnud. Istusin kaheksa tundi õpetaja Nastja kõrval ja vaatasin kuidas ta töötas. Lõpuks tõin peast tooteid kätte ja siis tegin esimest korda ise. Esimene klient jäi väga rahule, see süstis optimismi ja tundsin, et saan millegagi veel hakkama. Kontrast varasema eluga võrreldes oli nii suur.”
• Kaia õpib Euroülikoolis viimasel kursusel sisekujundust. “Tunnen, et see toetab meigitööd. Kuid eriala valisin, sest tahtsin disaini teha – krossiseltskonnas teevad paljud ise logosid, riideid, kiivreid jms. Stilisti-moekunsti ala kaalusin ka, kuid see jäi ära, sest vihkan õmblemist. Joonistada ma just hästi ei oska, kuid vabad visandid õnnestuvad suurepäraselt.”

ERALDI

Kristjan Kasearu

“See oli ikka päris ehtne suhe. Kuid pulmaplaane ei olnud. Kõige tipuks olime me Kristjaniga juba jupp aega lahus olnud. Minu jaoks on müstika, et meedia inimesi sedasi paari paneb. Ka minu vanaema ja vanemad said raadiost lehetutvustusest teada, et tütrel jäävad pulmad ära. Ja ühel päeval olin ma kõigi ajakirjade ja ajalehtede uudistes. See tekitab trotsi.”

Teine Plaan

Tekst: Piret Kooli

Fotod: Daisy Lappard