Piret Kalda: Iga inimese enda õigus, kas ta räägib või mitte, kas ta suhtleb või mitte.

Tele on väga suur tõukejõud – noor inimene hakkab neid võtma kui arvamusliidreid.

Emana puutun ma sellega kokku. Ja mul on olnud selliseid hirme – saan aru, et noori inimesi kasutatakse ära ning teda ei kaitse teda. Kasu saavad tooted ja produtsendid. Noor vaatab, et nüüd on see inimene jõudnud ajakirja ja temast räägitakse ja puha. Kuid tegelikult võib see lõppeda ju väga traagiliselt.

Meil on lastega olnud sel teemal juttu: lapsed on vahel õhanud, et ma tahaks ka sinna minna. Siis ma räägin, et mis selle kõigega kaasneb. Vaatame saate ära, ja mis siin nüüd naerdi? Naerma ajab ju sageli lolli olukorda sattumine – kas sina tahaksid seda?

Ja ma ei ole ainus kes nii mõtleb. See teeb elu palju raskemaks lapsevanemal – et lapsed ei läheks kommertsi liinile.

Tütred  Laura 18, 11 ja 4

Peremudel on üks, vanemad on samad, kuid lapsed on kõik isemoodi. Kuidas see küll nii on seatud? See on huvitav jah.

Mida te koos saate teha?

(Pikk paus) mune värvime, vaatame mõnda filmi. Nad on ju kõik erivanuses kõik, erinevad põlvkonnad ju lausa. Ega midagi eeskujuks ei ole siin seada. Suvel oleme lihtsalt koos maal. Mingeid reise või suusatamist pole koos olnud.

Emale mugav peremudel

Igal lapsel on omal ajal lapsepõlv ja nii on läinud, mul ei olnud mõtet, et kõik lapsed saavad korraga tehtud.

Pluss on see, et aegajalt on väike laps. On nunnu-periood. Ja et lapsel ei ole väga suurt konkurentsi, laps on üksi väike. Ja ta on kõigi poputada.

Kui nad oleks järjest olnud, siis oleks ma tänaseks olnud peaaegu vaba inimene. Oleksin neist lastest prii ja rohkem saanud vaba olla praegu. Aga nüüd lähen ma uuesti lasteaeda, uuesti kooli. See ring hakkab jälle otsast peale. Vahel tundub see kõik lõputu ning tahaks jah sellest ringist välja. Kuid teisalt on mõnus, et oled jälle noor ema ☺

Kui nüüd veel vanaemaks peaks saama ….

Mu eakaaslastel on palju rohkem vabaaega, ja nad saavad teha asju, mida on ehk alati tahtnud. Kuid mul on nüüd selline elu. See on väheke nii ja naa. Mul on nüüd naa ☺ aga nii on läinud.

Kui palju on lapsepõlv muutunud kolme lapse jooksul?

On muutunud tõesti, neid aegu ei saa üldse võrrelda. Isegi mitte seda, milline ema ma olen tütardele. Laurale olin ma palju karmim ema. Aastatega olen leebunud ja näinud

Minu jaoks on kõige raskem emana olnud arusaamine ja leppimine sellgea, et nad kõik on erinevad. Ja et nad ei ole sellised nagu mina. Olen Lauraga kõige rohkem maaadeldnu, kuid see on olnud minu võitlus. Laps pole üldse ju süüdi. Kuid Laura on mind ka palju kasvatanud. Kuid teine laps sündis oli kõik hoopis teistsugune, olin palju leebem ja tolerantsus.

Neil kõigil on hoopis erinevad võimed, huvid. Sellega leppimine ja arusaamisele jõudmine on olnud avastus iseendale. Tagantjärele mõeldes tean, et sellest on need probleemid meil tekkinud.

Kõik sünnid on olnud positiivsed.

Vahe on olnud 7 aastat. See on olnud vist selline väikselapse igatsus. Suurem läheb kooli ja lapsed on ise oodanud järgmist. Konkurentsi-tunnet pole neil olnud. Vanim oli noorima sündiddes nhästi murdeeas 13-14 kuid arvan, et selles vanuses on isegi pisut hea, et ema tähelepanu ei ole 100 % tema peal.

Vanim 7aastasena juba hoidis väga esimest nooremat õde, rääkimata siis nüüd noorima puhul. Lapsehoidmise teemal ei ole kunagi probleemi olnud. Ta ei ole kunagi öelnud, et miks ma nüüd pean jälle. Ja eks tal ole oma aega ikka ka olnud.

Noorima puhul polegi lapsehoidjat. Kuid annan endale aru, et ma ei ole ju endale lapsehoidjat sünnitanud.

Armukadedust ei ole

Hellitamist aga jälle on. Eks ikka natuke.

Mida vanem ise oled, pesamuna puhul ootan et ta ei kasvakski rohkem. See on kõige ilusam ja armsam aeg. 3-4 aastane, ei oska valetada, see jutt, fantaasia , siirus. See on hästi tore.

Teine laps oli juba rohkem nagu koduloom – et ta on sul olemas ja sa ei oota temalt muud, kui et ta on! Esimese lapse puhul olid ikka pabinas, et oi selles vanuses peab ta juba seda oskama ja nii käituma. Pärast läheb see üle.

Teise puhul tekkis enne tema kooliminekut paanika korraks. Ta on natuke aeglasem esimene on nutiga. Mu ema, vana pedagoog ütles, et on asju mida ei saa sundida ja need tulevad kindlal ajal. Laps omanda ju ikkagi jube ruttu kõik ja nad käivad oh kui kaua. Enam ma ei õpeta lastele spetsiaalselt ette midagi.

Kogemused teevad rahulikumaks.

Maailma muutub kiiresti, pannaks igale poole ringidesse ja oodatakse neilt järjest rohkem

Vanima puhul toimisin samamoodi, panin igale poole ja ajasin sõrmega jräge.

Jah, see ei läinud tühja kuid tuleb lapse pealt vaadata kuidas ja mis. Õunte pealt vaadakem.

Vanimal on hea pea – mina ei näinud temas boheemlsust lapsena üldse. Ta käis alguses Gustav Adolfis ja siis Inglis kolledzis.

Tal olid alguses kohe tähed selged, ta sai esimese klassis häid hindeid ja siis otsustasin et oi ta on nii andekas, läheme teeme katsed inglise kolledzisse. Kuni siis ühel hetkel tekkis täielik koolitrots. Ta ei tahtnud seal enam olla, sest see ümbrus ei sobinud talle. Seal puudus kooliväline tegevus täiesti, tunnistus oli ainus mis luges. Ei olnud oluline milline sa kodus olid või mujal. Ja milline inimene sa oled.

Ajasin vastu,e t oled koolis sest haridus on a ja o

Hambad ristis käis viimase otsa, hinded olid head, õppis nii vähe kui võimalik.