Kirke Ert nutab esmaspäeviti

Käisin vanas Tänassilma nö hoiupaigas. Õigemini oli see üks kohutav koht kus koeri hoiti. Käisin seal palju aastaid tagasi otsimas endale koera.

Sõitsin kohale, läksin autost välja, hingasin sügavalt sisse, istusin autosse ja sõitsin tagasi. ei suutnud lähedalegi minna neile puuridele. Siis mul endal veel koera polnud.

Ma ei suutnud tookord sisse minna. Siis käisin 15 kiloseid toidukotte viimas.

Siis hakati seda kohta kinni panema, sest tingimused olid nii jubedad. Meedias räägiti tookord palju neist loomadest ja inimeis käis väga palju – loomi toitmas ja neid endale kodudesse võtma. 

Ses mõttes ma neid massikampaaniaid ei poolda, sest loomi võetakse siis valedel põhjustel – haletsusest, neid tegelikult tahtmata. Sest mõte on poolik ning ühel hetkel on need samad loomad mõnes teises varjupaigas jälle tagasi.

Käisin ühe oma sõbrannaga toona koera võtmas, 

Sõbrannaga seisime siis värava taga…

See siin on Tänassilmaga võrreldes luksushotell, koerad olid ketis ja pisikeste lobudik-kuuride küljes kinni. Neid oli seal jube palju, üks armsam kui teine. Ning ma ei mäleta ühtegi agressiivset looma nende hulgast.

Me hakkasime mõlemad nutma, kui väravast sisse astusime. Käisime nende kuudiridade vahel vahetamata omavahel sõnagi. Ja lihtsalt nutsime. Lõpuks võttis sõbranna sealt lihtsalt ühe kaasa. Tänaseks on mu ristipoeg Ramsesest kasvanud dogist natukene suurem mustakarvaline koer. Ta on umbes kolmeaastane ning ta on väga tore kaaslane.

Käpasuuruse järgi peaks teoreetiliselt saama ennustada koera suurust, kuid reaalsuses see alati paika ei pea. Leiupaiga kutsikate kasvu on võimalik ennustada vaid juhul, kui on teada üks vanematest.

Mul oli pikalt plaan hakata saates esitlema neid loomi, kes siin varjupaigas on. Kuid see mõte jäi pidama mu arguse taha ja alguses tundus meile ka et see tootmisprotsess on telesaatel nii pikk, et kui me filmime looma üles ja selle lõigu kolme-nelja nädala pärast eetrisse anname, siis on see sama loom endale vahepeal juba uue kodu ehk leidnud.

Kuid läinud suvel võtsin ma end lõpuks kokku ning tulin ideega hoiupaika. Siin oldi sellega lahkelt nõus ja nüüd käin ma siin esmaspäeviti.

Mul oli kaks võimalust: kas ma nutan siin valust iga kord või võtan end kokku ja käitun nagu professionaal. Käisin kord nädalas. Vahel ilma kaamerata käin rohkemgi.

Esimesed paar korda olingi vapper – ei ulgunud ega käinud pärast neid loomi kodulehel vaatamas. Kuid kui olin kaks kuud siin juba iga nädal käinud, siis ühel novembripäeval võtte ajal tundsin kuidas ma pisaratega väga tugevalt võitlen. Läks rasket

Praegu mõtlen sellele, et ma ei saa neid kõik koeri päästa, isegi oma tutvusringkonnas ei saa kõik neid võtta. Ainus mida ma teha saan on see, et räägin hommikust õhtuni kellele tahes, et koera võtmine ei ole asja võtmine. Koer on elusolend, oma psüühika, mõttemaailma ja emotsioonidega. Sa ei saa looma võtta üheks suveks või mõttega, et ma proovin ära kuidas on! Nii ei saa mitte ühegi elusolendiga käituda!

Koer elab vähemalt 10 aastat kui sa ta eest korralikult hoolitseda, ta on su pereliige samamoodi nagu laps või abikaasa. Selle vahega et tema endale süüa leida ei oska. Siin on ka kassi ja koera oluline erinevus – kass saab toidu ka kinnisest prügikastist kätte, kuid koer seda ei suuda. 

Loomapidamise kultuur Eesti elu parandesed muutunud küll ei ole.

Loomi, kes siin varjupaigas on, ei ole ju esmapilgul vaadates palju. Kuid see suhe muutub, kui mõelda, et nad kõik on kellegi poole maha jäetud… 

Kui palju jäetakse maha tiineid loomi – inimene ei saa aru, et kui sa saad endale turuväravast 100 krooniga või ostab kuldsest börsist tõukoera pähe looma, saab ta mingi ristandi. Igal tõuloomal peab olema tõutunnistus ja sugupuu! 

Inimene ei taha mõista, et ehkki ta hoidis nüüd nende paberite arvelt 15 000 krooni kokku, siis kulutused looma võtmisega alles algavad: vaktsineerimine, ussirohud, arstiabi, korralik toit – kõik koerad ei söö krõbinaid, vaid vajavad ehtsat liha jne.

Kui sa ostad koera 500 krooni eest siis see on täielik absurd.

Emasel koeral on aastas keskmiselt kaks korda jooksuaeg, mõnel kolm korda. Koer saab jääda tiineks ainult sel ajal. Olen kuus aastat rääkinud, et sel ajal tuleb koerad panna tuppa riivi ja luku taha, sest loodusesund on nii tugeb, et isane koer läheb või läbi betooni. 

Siis jääb see kalli raha eest soetatud tõukoer külakrantsist tiineks mõnest krantsis ja siis avastab peremees, et see loom mulle enam ei kõlba. Sest jumal teab millised äbarikud sealt sünnivad. Koer lendab tänavale ning siis leiab ehk keegi ta näljast nõrkenuna ja poeginuna kusagilt august, ning pooled ta poegadest on juba külma surnud.

Inimesed kes töötavad riigiaparatuuris ja vastutavad seaduste eest, võiksid tulla oma kabinettidest välja, siia samasse ja vaadata mis tegelikult riigis toimub.

Kui paljudel neist on koerad?

Paljudel poliitikutel on koerad: Ansip, Ojuland, Kreitzberg, Savisaar, Jänes, Rüütel, Ilves.

Väga sümpaatne koeraomanik on Ain Seppik. 

Must nimekiri

Kui sa saad looma varjupaigast, siis sel loomal on juba registreeritu kiip – inimene annab oma andmed selle numbri taha.

Koerale tuleb panna kiip ja see kiip ka registreerida oma nime, aadressi ja telefoninumbriga. Sest vastasel juhul ei ole sellest kiibist mingit kasu, kui koer ära kaob. Keegi ei tea, kuhu looma pakkuda või viia, sest registreerimata kiip ei näita omanikku.

Mis inimesega juhtub?

Praegu ei juhtugi selle inimesed midagi.

Eesti seaduste järgi on koer asi, mille väärkohtlemisele ei järgne mitte midagi. Eesti inimest paneb minu meelest normaalselt käituma ainult suur rahatrahv: kui sa ikka oma koera julmalt kohtled, siis tuleb sul selle tõendamisel maksta trahvi – 25 – 100 tuhat krooni. Siis järgmisel korral hakkad ehk mõtlema, kui koera söömata jätad või tiine looma ukse taha tõstad.

80 km kaugusel Soomest käiakse väärkoheldud loomi endale koju viimas, tavalisi krantse.

See ükskõiksus on kohutav – kasvõi toosama hiljutine janusse ja nälga surnud koera näide. Mitte keegi ei käinud ta juures, ta suri veekraani kõrval janusse ning ta hambad olid katki, sest nälja tõttu sõi looma tühjas korteris aknalaudu. Sest et inimestel on ükskõik. Suur kortermaja ja mitte kedagi ei huvitanud – inimesed näevad looma aknal kuulevad ta karjumist ja keegi ei läinud vaatama kas saab midagi teha. Või et miks loom karjub. Lugesin seda lugu täna hommikul lehest ja nutsin valjul häälel. Miks ma seda varem ei teadnud, koera oleks saanud ju aidata!

Inimesed ei saa aru, et koerad peavad olema rihma otsas. Nad on ju loomad! Et see ei ole mingi lollide ametnike väljamõeldis vaid et loom ei oska end ise näiteks autode eest kaitsta. Või kui sinu koer on lahti ja jookseb minu koera juurde, siis hakkab minu koer oma territooriumi ja peremeest kaitsma ning tagajärjed võivad olla ootamatud. 

Üksikud inimesed vaevuvad.

Mida inimene oleks pidanud antud juhul tegema?

Politseisse helistama

Aga kui politsei ei tule?

Sellepärast peabki riik midagi välja pakkuma

Valge kuts on uues kodus

Keskaasia lambakoera segu, hästi leebe iseloomuga, kuid teisi koeri ta väga ei salli, see näitab, et ta on väga hea territooriumitunnetusega valvekoer. 

Ta leiti tiinena, ta poegis siin ning pesakond on kenasti juba uutesse kodudesse jõudnud. Ta on võõrutatud ja vaktsineeritud. Valge kutsi peres on juba varasemast ajast keskaasia lambakoer ning pere käis just koeri omavahel tutvustamas, nad klappisid kenasti ja nüüd saab see koer homme omale kodu. Normaalne suhtumine.

Kõik koerad kes varjupaigast võetakse on nö eripäraga – nende käitumises on ettearvamatuid, mineviku varjudega seotud nüansse.

Must koer

Pisut üle aasta vana. Tema võtaks ma endale kohe koju

Hoiupaiga töötajad oletavad, et ta võeti värdjate inimeste pool suveks lastele mängida. Sügisel koliti linna tagasi, koer jäeti suvilasse maha, ning sealt, Maardu lähedalt, eterniidiga kaetud august ta seitsme kutsikaga esimeste talvekülmade ajal leiti.

Kutsikad on elus kõik, tänaseks on ta neist võõrutatud, hästi sõbralik, lähedust otsiv ja kontaktne loom. Ma mõtlen talle iga päev, kuid ma tõesti ei saa teda endale võtta.

Aiakoer versus korterikoer

Korteris elaval koeral on parem elu, sest temaga käiakse jalutamas, teda võetakse kaasa, ta näeb ja saab teiste koertega suhelda ning joosta. Aiakoer elab kõrge vanuseni oma nurgas, jookseb ringiratast ning sageli sureb kõrges vanuses nägemata korralikult ühtegi liigikaaslast. Sest inimene ei taha mõista: koer ei ole aianurgas vedelev pall ega valvesüsteem!

Kes on need inimesed kes siit võtavad

Mõni võtab sest siit saab odavamalt, on neid kes tahavad konkreetse välimusega koera.

Paljud eestlased tahavad aga ainult kutsikaid, saamata aru, et koer kasvab alati suuremaks kui sündides.

Mõned toovad ka tagasi.

Olin võttel ja kuulsin pealt juhtumit: üks naisterahvas võttis oma vanale emale koera.

Administraator veel küsis, et kas naine on kindel, et ema loomaga hakkama saab. Vastus oli jaatav ning naine lubas et mis ka ei juhtuks, tema vastutab looma eest. Nädal hiljem helistas seesama vana ema siia tagasi ja tegi suurt lärmi, sest koer haugub pidevalt ja tahab kogu aeg õue minna – vaat kus üllatus! Ka koer tahab pissida ja maailma näha ning kaaslastega suhelda. Tal on vaja puid, põõsaid ja teisi koeri nuusutada.

Idiootne on ka see jutt, et koer peab saama vähemalt korra elus endale pesakonna. Ei pea! Selle on ka veterinaarid ümber lükanud. Seega tuleb koerad steriliseerida.

Meil on tõukoerte ja krantside uputus.

Ka varjupaigast välja 10 tuhande eest. Nii arvan mina kuid siis jääks muidugi suur osa koeri siia, sest kõigil ei ole sellist raha, kuid kodu ja süda oleks pakkud küll.

Praegu antakse vaktsineerimiste ja kiibi hinnaga.

Tahan tulla kaameraga neid koera võtmisi jälgima.

Siia saab bussiga, autoga ja isegi rongiga Liiva jaama ligi.

Kuna ma teadsin väga täpselt, milline peab olema mu koer ja varjupaigas sellist ei olnud, siis võtsin endale tõukoera.

Vale on jutt, et kahe nädala präast pannakse siia toodud koerad magama. Kui veidi mõelda, mõistab, et nende loomade eest hoolitsemiseks kulub nii palju raha, et neid pärast seda veel magama panna on tobe.

Kaks nädalat on koer siin puutumatu, ja iga normaalne omanik reageerib looma kadumisele. Pärast seda lähevad koerad loovutusse, neid vaatamas käia nendega tutvuda. Ärge võtke koera sellepärast, et teil hakkab temast hetkeks hale! Koerapidamine muudab teie elu kardinaalselt. Sa võtad vastutuse elu eest.

Koer tuleb võtta alles siis, kui sa oled enesele selgeks, mida tähendab elu koerga: rahaliselt, füüsiliselt, hingeliselt, ajaliselt. Koeraga tuleb tegeleda, sest koer on inimesest väga sõltuv. Kass on võimeline ise enesel biojäätmeid guugeldama. 

Mis saab neist inimestest järgmistes eludes, kui need olemas peaks olema. Või mida nad ütlevad, kui peaks oma elust kunagi kokkuvõtte tegema.

Kutsikate uputamine ei ole mõeldav. Seda tuleb steriliseerimisega ennetada. EV on eutanaasia õigu ainult veterinaaridel, kui inimene on oma hoolimatusest lasknud koeral tiineks jääda ja ta ei taha neid loomi, siis võtad ühendust lähima veterinaariga, kes sulle siis ütleb, mida teha ja kuidas toimida. Nii on igaljuhul inimlikum toimida kui kutsikad kilekotis metsa peita. Või seotakse soovimatud koerad metsa puu külge. 

On üks tore koer Simba, kes varastati peremehelt ning pandi valvekoeraks õue suure lehmaketi külge elama. Ajapikku jäi koer ka nälga ning kett kasvas ta kaela sisse. Ühel päeval sai nn peremehel loomast lõplikult kõrini ja ta lõi pika lehmaketi puruks. Koera põgenes ning leidjad lõikasid keti lihast lahti ning tänaseks loomakest pikka aega ravinud. 

Koera esialgne omanik on tänaseks leitud, kuid seda tänu DNA testidele ja sellele, et samast nad võtsid samast pesakonnast kaks kutsikat. Kiibistatud koera tagastamine oleks olnud lihtsam. 

Olen aastaid tuuleveskitega võidelnud. Miks ei tohi osta koera kelle kohta väidab kuulutus või müüja et nad on labradorid aga paberiteta! Kui jah, siis kus on paberid? 

Ja kui sa kutsikaid müüd, siis miks ei ole koeral kiipe ja vaktsineerimisi tehtud?

Kutsika loovutusaeg on alates 8 nädalast.

Punane kutsu: Noor, elavaloomuline koer

Isane umbes pooleaastane, tallinnast ttü tagant mõni nädal tagasi, terve ja korras loom. 

Kirke Ert – Koeraomanik ja koerasaate juht ja toimetaja

Hukatakse siin vaid neid, kes on väga agressiivsed.

Koer läheb kurjaks ainult inimtegevuse tagajärjel, väga üksikud isendid on loomult agressiivsed. Nagu ka osad inimesed ei ole eriti sotsiaalsed. Kui koeras on teatav agressiivsus, siis on seda võimalik mingil määral kontrollida, kuid ka mitte lõpuni. Koera puhul ei või iial kindel olla, kuidas ta teise isendi läheduses toimub – näiteks võib auto alla joosta. Seetõttu tuleb rihmas hoida looma.

Tehke enne koera võtmist selga, kas te olete üldse koerainimene. Seda saab testida siinsamas hoiupaigas nendega jalutamas käies. Ja võtke vastutus!

Intervjuu ajal tuuakse hoolepaika kaks kassi. Päevas võetakse vastu keskmiselt 4 koer ja 8 kassi.

Hoolepaiku on üle Eesti kokku kümmekond

Õppeklass: kaks korda kuus on koolitused neile, kes koeri võtta tahavad – treener loomaarts jn. Ja räägime ka lastele, nii lasteaia kui kooliklassidele. Lapse saavad koolitust ja koolitust antakse ka koolides Homme kell neli tuleb näiuteks vasalemma noortekeskus, keila algkool, üks gümnaasium ja üks lasteaed. Nädalas talvel käib siit läbi 300-400 inimest.

Mõnel lapsel võtab silma märjaks küll.

Ka firmadest on siin käidud. Jõulupeole eelnes koertega jalutamine, nägin siin nii ühte oma sõpra – istus siin koerapuuris kui ma võttele tulin.

     

Veebruaris on järgmine hoolepaigatöötajate kokkusaamine, siis on plaanis rääkida nö mustast nimekirjast ehk sellest kuidas mitte anda koeri neile inimestele, kes on millegi halvaga silma paistnud. 

65-75 kassi, 120-150 koera praegu majas. 

Eelmisel aastal läks välja 90 koera kuus, sisse tuli 130 koera kuus. 

30 koera kadusid: kõige suurem kategooria, auto alla jäänud. teine kahenädala vanused kutsikad, keda ei ole ilma imetava emata kasvatda. Kui meil on imetaja sees, siis saam mõne tugevama isendi võtta.

Süst: kõige pealt antakse narkoos, koer jääb magama ja siis tehakse mürgisüst südamesse.

5 korda nädalas helistab meile inimesi kes, on ootamatult jälle kutsikaid saanud.

Ulmejutt varjupaiga mättalt:

• Üle eestiline kiibikohustus s.t kõik kiibistada ja registreerida. Tallinn kehtestas 2006 kiibikohustuse, kuid mine ja kontrolli praegu suvalist koera linna pargis. Peremehel on veel õigustus ka: see ei ole tallinna koer, me elame hoopis Kiisal. Kui kiibikohustus ei tehte üleriigiliseks siis ei saa me edasi liikuda.
• Osa loomadest peaks steriliseerima. 
• Koeramaksu kehtestamine. Maksust vabastada need, kes on läbinud koerajuhtimise koolituse.
• Ühtegi kutsikat ei ole luba kinkida ega loovutada, ilma kiibistamata. See peab jääma iga koera kasvata kohustuseks. Nii jääb see kuldse börsi kaudu müümine vähemaks.
• Lõpuks saadakse siis aru, et steriliseerimine on soodsam kui pesakonna kiibistamine a 500 krooni.

Otsest kohustus looma nö magama panna pole ühelgi loomatohtril!