Leo Kunnas – militaristist romantiliseks pudrukeetjaks
Reservkolonelleitnant Leo Kunnas usub, et ainus, milles inimene edasi elab, on tema järeltulijad. “Mul pole olnud mõtet, et siia maailma – sõdade ja rahu vahele – ma lapsi ei tee. Grete Laura, Karl Rudolf ja Astrid Juulia ei saanud sündimata jääda.”
Niisiis kolm last, nagu lauldes kunagi lubatud sai. “Kolmega me nüüd piirdume, sest üks asi on lapsed ilma tuua, teine asi nad üles kasvatada, nii et neist tuleksid mõistlikud inimesed,” räägib Leo ning jagab näpunäiteid mõistlike kasvatamise kohta. “Midagi erilist ei peagi tegema, piisab, kui sa avastad ja koged koos nendega maailma.” Ehkki riigikaitse on aastaid Kunnasele leiva lauale toonud, kasvavad Leo ja Kaja kodus ennekõike lapsed, mitte kodanikud.“
Pere on igale inimesele see kõige lähem. Meie lapsed on tegelikult lausa kahe riigi kodanikud, kui saavad 18, valivad ise, kas võtavad Eesti või Soome või mõlemad kodakondsused, nagu nende emal on.”
Tõepoolest, Eesti ühe esivõitleja kodus kasvavad topeltvõimalustega lapsed. Sest nende vanaema on soomlanna ja ema Kaja sündis seal ning tõi ka oma lapsed meie mere põhjakaldal ilmale. Muide, nende laste vanavanaisa, luuletaja Villem Grünthal-Ridala läks Soome, Helsingi Ülikooli eesti keelt õppima ja jäi hiljem õpetama. Nüüd õpetavad Leo ja Kaja oma lastele nii ema- kui ka isakeelt, aga oma tunnetest räägitakse teineteisele ainult puhtas eesti keeles.
Lilled unustamise vastu
Kaja ja Leo kohtusid Eestis, sest Kaja oli siia Soome suurima päevalehe Helsingin Sanomate korrespondendiks tulnud. Seitse aastat tagasi nähti teineteist ühel tuttava korraldatud koosviibimisel esimest korda ning ehkki alguses võttis suhe kaua tuld, põles see ühel hetkel ikkagi nii kindla leegiga, et Grete sündis juba järgmisel suvel, vahetult pärast pulmi.Leo ütleb, et tema praegu juba nii rahulikus maailmas on ka romantika rahulik: “Koosoldud hetk ongi see kõige romantilisem. Kahekesi olemise aeg annab jõudu teha kõike muud, argist.”
Leo kingib ikka lilli ka. Vahel on õisi üks, vahel lausa üheksa, kuid põhjus lilletoomiseks on märkimist väärt: “Kardan, et unustan mõne tähtpäeva ära ja siis tulen koju lilledega kohe, kui meelde tuleb. Järgmise asja jaoks ette ka.”
Isapuhkusel pudrukeetja
Pärast reservväelaseks või õigemini kirjanikuks ja kolumnistiks hakkamist on Leo olnud samaaegselt justkui pidevalt isapuhkusel, sest lapsed on siiani teadlikult kodused olnud: “Me vaatame ise nende järele. Varem, kui olin teenistuses, oli meil hoidja, nüüd olen enamasti kodus ja saan ise lastega tegelda.”
Vanaemade abi, eriti Kaja ema, on ka varuvariandina olemas. Muidu elab üks neist mitme voore taga Lõuna-Eestis, teine suure mere taga Helsingis. Kuni Astridi sünnini käis Kaja tööl ning siis oli Leo see, kes tegi perele putru ja viis lapsed seejärel neljaks tunniks õue. “Käime mõnes mängupargis või läheme siit kesklinnast jalgsi Kadriorgu. Maad on kokku umbes kuus kilomeetrit ja lapsed jaksavad. See on tänapäeval juba haruldane,” ütleb ta imetlusega hääles. Tõe huvides olgu öeldud, et kui lapsed ikka ära väsivad, sõidetakse trammiga koju.
”Kodus loeme näiteks raamatuid, ikka lastekirjanduse klassikat – Sipsikust Lotteni. Eile aga lugesin järjest kolmteist peatükki Limppa lugusid. Tõsi, tsenseeritud kujul, sest mõned õudusjutud on muidu Karli jaoks liiga hirmutavad,” valgustab isa. Vahel saab isa oma häälele puhkust ka, sest multikariiulil on oma poolsada teost. Teiste hulgas näiteks soomekeelsed “Muumitrollid”. Kuid muidugi on lastel ses peres ka mänguasju. “Liiga palju,” naerab Leo, “kuid mis seal salata, ühte suurt osadega raudteed ehitan ka mina, ennast unustades, nendega koos.”
Trikkidega drill
Võib arvata, et mänguasjad korjavad lapsed ses kodus ilma suurema tülita kokku. Kuid tegelikult – kas sõjaväelase kodus on kord nagu Viiburi sõjakoolis? “Selles vanuses laste juures pole mingit drilli harrastada, kuid distsipliini jaoks tuleb trikke välja mõelda,” teab Leo. “Mõtlesime Karli eestvedamisel välja riidepanemise kolli, kes sööb ära need, kes on riieteta, kuid koll kardab neid, kes end kähku riidesse saavad. Muide, samasuguseid trikke, mitte nüüd küll kolle, kasutatakse ka sõjaväes,” muigab mees.
Kuigi Karlile ei ole keegi sõjamänge õpetanud, mängib poiss pidevalt sõda ning laseb püssi. Ehk on oma osa selleski, et poja sündides pidanud isa sõjaplaani: kahe riigi kodanikuna läheb poiss kõigepealt Eestis aega teenima ja siis Soome langevarjurite koolitusele. “Kaja ehmatas päris ära ega tahtnud kuidagi uskuda, et ma nalja teen,” naerab Leo nüüdki.
Ka päris sõjast on ses kodus räägitud. “Muidugi nelja-aastasele kohaselt,” täpsustab Leo. “Olin Iraagis, Grete oli siis kahene ja vaatas emaga uudiseid. Tüdruk sai aru küll, et halvimal juhul ei pruugi isa sealt elusana tagasi tulla. Grete hakkas varakult rääkima ning märkasin peagi, et lapsega on huvitav vestelda ja juurelda näiteks teemal, miks sõda peetakse ja kas ilma ei saaks või mis saab inimesest pärast surma,” jutustab Leo ning lisab, et Grete sõnul saavad meist pärast surma inglid.
Kord on Grete isalt ka uurinud, et äkki oleks Rootsis parem elada, sest seal ei ole sõda. Isa, kes 1984. aastal Nõukogude Liidust põgeneda püüdes kinni võeti ja vangi sattus, ütleb täna, isamaal elades: “Võib-olla oleks Rootsis tõesti parem elada, kuid meie ei ole ju rootslased.”
Salajane nõrkus
Hambapesu-koll elab Kunnaste kodus ka, ehkki lastel pole magusaga probleeme. Olevat teised hoopis pudru- ja kartulisõbrad. Kuid üüratud kommivarud on nende kodus ometigi olemas – kusagil kõrgel, kuhu isa ulatab.Kommidega on omal moel seotud ka üks vahva Viido Polikarpuse maal Kunnaste kodus. Pildil on sõda, relv ja sõdur Leo Kunnase moodi mees, kuid vasakus alumises nurgas on ka üks punase nabapluusiga mõmm – karupoeg Puhh, Leo isiklik magusasõltuvus. “Ma olen suht suur magusasõber, kuna ma ei suitseta ega joo. Kuid kommid on mu salajane nõrkus. Kõige enam armastan šokolaadikomme, näiteks marmelaadiga.
Hea on see, et vanasti maksis selliste kommide pakk rubla ja seitse kopikat, nüüd aga vaid viisteist krooni. Kõik asjad ei ole ikka kallimaks läinud.” Suures peres tuleb vanematel hoolitseda ka teineteise eest. Ent kolme väikelapse kõrvalt suhtele aega leida on keeruline.
Küsimusele, millal Leo ja Kaja viimati väljas käisid, vastab mees rõõmsalt. “Ikka käime väljas, õues ja pargis liigume palju,” pilgutab mees silma. “Vahel õnnestub koos ka õhtut veeta – mõnikord trehvab, kui vanaema siin on, kuid see ei ole meil levinud ajaviide. Eks siis, kui lapsed suuremad on…”
Avaldatud esmakordselt ajakirjas Naised 11.07.2008
 |
| Leo lastega Politseipargis 2008. aastal. Pildi tegi Daisy Lappard |
Pere on igale inimesele see kõige lähem. Meie lapsed on tegelikult lausa kahe riigi kodanikud, kui saavad 18, valivad ise, kas võtavad Eesti või Soome või mõlemad kodakondsused, nagu nende emal on.”
Tõepoolest, Eesti ühe esivõitleja kodus kasvavad topeltvõimalustega lapsed. Sest nende vanaema on soomlanna ja ema Kaja sündis seal ning tõi ka oma lapsed meie mere põhjakaldal ilmale. Muide, nende laste vanavanaisa, luuletaja Villem Grünthal-Ridala läks Soome, Helsingi Ülikooli eesti keelt õppima ja jäi hiljem õpetama. Nüüd õpetavad Leo ja Kaja oma lastele nii ema- kui ka isakeelt, aga oma tunnetest räägitakse teineteisele ainult puhtas eesti keeles.
Lilled unustamise vastu
Kaja ja Leo kohtusid Eestis, sest Kaja oli siia Soome suurima päevalehe Helsingin Sanomate korrespondendiks tulnud. Seitse aastat tagasi nähti teineteist ühel tuttava korraldatud koosviibimisel esimest korda ning ehkki alguses võttis suhe kaua tuld, põles see ühel hetkel ikkagi nii kindla leegiga, et Grete sündis juba järgmisel suvel, vahetult pärast pulmi.Leo ütleb, et tema praegu juba nii rahulikus maailmas on ka romantika rahulik: “Koosoldud hetk ongi see kõige romantilisem. Kahekesi olemise aeg annab jõudu teha kõike muud, argist.”
Leo kingib ikka lilli ka. Vahel on õisi üks, vahel lausa üheksa, kuid põhjus lilletoomiseks on märkimist väärt: “Kardan, et unustan mõne tähtpäeva ära ja siis tulen koju lilledega kohe, kui meelde tuleb. Järgmise asja jaoks ette ka.”
Isapuhkusel pudrukeetja
Pärast reservväelaseks või õigemini kirjanikuks ja kolumnistiks hakkamist on Leo olnud samaaegselt justkui pidevalt isapuhkusel, sest lapsed on siiani teadlikult kodused olnud: “Me vaatame ise nende järele. Varem, kui olin teenistuses, oli meil hoidja, nüüd olen enamasti kodus ja saan ise lastega tegelda.”
Vanaemade abi, eriti Kaja ema, on ka varuvariandina olemas. Muidu elab üks neist mitme voore taga Lõuna-Eestis, teine suure mere taga Helsingis. Kuni Astridi sünnini käis Kaja tööl ning siis oli Leo see, kes tegi perele putru ja viis lapsed seejärel neljaks tunniks õue. “Käime mõnes mängupargis või läheme siit kesklinnast jalgsi Kadriorgu. Maad on kokku umbes kuus kilomeetrit ja lapsed jaksavad. See on tänapäeval juba haruldane,” ütleb ta imetlusega hääles. Tõe huvides olgu öeldud, et kui lapsed ikka ära väsivad, sõidetakse trammiga koju.
”Kodus loeme näiteks raamatuid, ikka lastekirjanduse klassikat – Sipsikust Lotteni. Eile aga lugesin järjest kolmteist peatükki Limppa lugusid. Tõsi, tsenseeritud kujul, sest mõned õudusjutud on muidu Karli jaoks liiga hirmutavad,” valgustab isa. Vahel saab isa oma häälele puhkust ka, sest multikariiulil on oma poolsada teost. Teiste hulgas näiteks soomekeelsed “Muumitrollid”. Kuid muidugi on lastel ses peres ka mänguasju. “Liiga palju,” naerab Leo, “kuid mis seal salata, ühte suurt osadega raudteed ehitan ka mina, ennast unustades, nendega koos.”
Trikkidega drill
Võib arvata, et mänguasjad korjavad lapsed ses kodus ilma suurema tülita kokku. Kuid tegelikult – kas sõjaväelase kodus on kord nagu Viiburi sõjakoolis? “Selles vanuses laste juures pole mingit drilli harrastada, kuid distsipliini jaoks tuleb trikke välja mõelda,” teab Leo. “Mõtlesime Karli eestvedamisel välja riidepanemise kolli, kes sööb ära need, kes on riieteta, kuid koll kardab neid, kes end kähku riidesse saavad. Muide, samasuguseid trikke, mitte nüüd küll kolle, kasutatakse ka sõjaväes,” muigab mees.
Kuigi Karlile ei ole keegi sõjamänge õpetanud, mängib poiss pidevalt sõda ning laseb püssi. Ehk on oma osa selleski, et poja sündides pidanud isa sõjaplaani: kahe riigi kodanikuna läheb poiss kõigepealt Eestis aega teenima ja siis Soome langevarjurite koolitusele. “Kaja ehmatas päris ära ega tahtnud kuidagi uskuda, et ma nalja teen,” naerab Leo nüüdki.
Ka päris sõjast on ses kodus räägitud. “Muidugi nelja-aastasele kohaselt,” täpsustab Leo. “Olin Iraagis, Grete oli siis kahene ja vaatas emaga uudiseid. Tüdruk sai aru küll, et halvimal juhul ei pruugi isa sealt elusana tagasi tulla. Grete hakkas varakult rääkima ning märkasin peagi, et lapsega on huvitav vestelda ja juurelda näiteks teemal, miks sõda peetakse ja kas ilma ei saaks või mis saab inimesest pärast surma,” jutustab Leo ning lisab, et Grete sõnul saavad meist pärast surma inglid.
Kord on Grete isalt ka uurinud, et äkki oleks Rootsis parem elada, sest seal ei ole sõda. Isa, kes 1984. aastal Nõukogude Liidust põgeneda püüdes kinni võeti ja vangi sattus, ütleb täna, isamaal elades: “Võib-olla oleks Rootsis tõesti parem elada, kuid meie ei ole ju rootslased.”
Salajane nõrkus
Hambapesu-koll elab Kunnaste kodus ka, ehkki lastel pole magusaga probleeme. Olevat teised hoopis pudru- ja kartulisõbrad. Kuid üüratud kommivarud on nende kodus ometigi olemas – kusagil kõrgel, kuhu isa ulatab.Kommidega on omal moel seotud ka üks vahva Viido Polikarpuse maal Kunnaste kodus. Pildil on sõda, relv ja sõdur Leo Kunnase moodi mees, kuid vasakus alumises nurgas on ka üks punase nabapluusiga mõmm – karupoeg Puhh, Leo isiklik magusasõltuvus. “Ma olen suht suur magusasõber, kuna ma ei suitseta ega joo. Kuid kommid on mu salajane nõrkus. Kõige enam armastan šokolaadikomme, näiteks marmelaadiga.
Hea on see, et vanasti maksis selliste kommide pakk rubla ja seitse kopikat, nüüd aga vaid viisteist krooni. Kõik asjad ei ole ikka kallimaks läinud.” Suures peres tuleb vanematel hoolitseda ka teineteise eest. Ent kolme väikelapse kõrvalt suhtele aega leida on keeruline.
Küsimusele, millal Leo ja Kaja viimati väljas käisid, vastab mees rõõmsalt. “Ikka käime väljas, õues ja pargis liigume palju,” pilgutab mees silma. “Vahel õnnestub koos ka õhtut veeta – mõnikord trehvab, kui vanaema siin on, kuid see ei ole meil levinud ajaviide. Eks siis, kui lapsed suuremad on…”
Avaldatud esmakordselt ajakirjas Naised 11.07.2008
