Helle Meri: Eesti elus on paus, mis ei kanna
Kui sagedasti intervjuusid anda? Eriti Eesti mõõtu maal ja mida siis öelda? Tundub, et viis aastat on paras samm, et rahva mälu hoida ja arutu hoog viivuks peatada. Sest just see, pea viis aastat, on ETV Pealtnägija ja alljärgneva, toona laupäevalehelele LP vahendatud kohtumise vahemik. Ja küsimus ei ole täna selles, mida uut televaataja teada saab. Või mida uut sel naisel meile on öelda. Vaid hoopis selles, miks me viie aasta jooksul nii palju unustada jõuame? Ja mis saab sest rahvast siis, kui neid sammu suunajaid ühel hetkel käepärast pole...
Viimsi poolsaare tippu, Kabelineemele minnes tuleb end korralikult riidesse panna. Etikett ei mängi seejuures rolli.
“Kas kummikuid siis polegi?” küsib proua Helle Meri, vaatab kriitilise pilguga tulijate rõivastust ja toob kapist purjetajale sobiva jope. “Ja nüüd lähme jalutama,” ütleb ta uuesti ust avades. Nelja-aastane Jussi jääb koju. Hiljem selgub, et koera tervis vajab järgmisel päeval tõsisemat velskri sekkumist – Jussile tehakse operatsioon. Perenaisele tuleb pisar korraks silmanurka.
Tuult nagu polekski, kaks lipumasti seisavad kõigutamatutena niisama, lipu ja vimplita. “Muidu on vahel ikka lipp lehvimas, kuid ma olen juba niigi lipuvabriku kuldklient. Ükskord tugeva tuulega murdus mast ära, märg villane lipp vardas – õnneks kukkus majast eemale, tee poole. Kujutate ette kui raske see kokku oli!?”
Alustame ringkäiku vasakule liikudes, möödudes laiali sirutunud ja karmist päikesest pisut kurnatud elupuust. “See on toodud Marie Underi aiast, ja need rodod, Lennarti lemmikud … aga nad ei taha siin kuidagi kasvada, igavene jändamine on nendega,” rehmab proua Helle peenra poole.
Aednikku ei paista kuskil. “Ah, mis aednik, see kõik ongi ju minu töö - olen kinnisvarahaldaja. Ja näete, see on minu auto siin,” viipab perenaine kuuri ääres seisvale punasele murutraktorile. “Sellega ma sõidan.”
Aga kas proua Helle päristööle ei ihka? Oleks temast üldse sellist “kaheksast viieni”-toimetajat? “Ma läksin näitlejakski õppima sellepärast, et saaks hommikul kauem magada,” muigab 20 aastat Tallinna Draamateatris kutselise näitlejana töötanud Helle Meri (toona Pihlak – P.K.)
Tegelikult käis naine vahetult pärast keskkooli ja enne lavakooli sisseastumist kellast kellani tööl küll – Tallinna Küberneetika instituudis. “Töötasime koos Sirje Helmega laborantidena ja ma pidin sigmadega valemeid paberile kirjutama,” seletab naine, kes kooliajal matemaatikaga iseäranis hädas oli ning trigonomeetria tundi lausa vihkas. Peamiselt küll õpetaja pärast. Kuid laborandina polnud mahakirjutamine enam probleem ja nii sai sõbranna Sirje abiga kõik valemid kenasti ka kokku kirjutatud. Eesmärk oli ju siiski vaid kuni vastuvõtukatseteni leib lauale saada.
Jalutame kadakate vahele – õhus on korraga Sõrve ja Lüganuse, saabuva suve ja kaduva kenaduse lõhna. Helle Meri hoiab pisut omaette. Sammaldunud aiamööbel ootab tugevamat vihma, et kord survepesuri abil jälle uueks saada.
“Näete, need kolm seal on Ansipi pärnad,” osutab proua Helle kolme pisut kummalise välimusega puu suunas, mida tänane peaminister siin kunagi istutamas käis. Ühel neist pärnadest pole latva, teisel enam ka eriti vormi mitte ja kolmas on tuultes räsida saanud. “Ladvata jäävad siin paljud – harakad ja varased ei lase kasvada,” selgitab Helle Meri.
Ühtäkki jääb ta seisma ja vaatab külaliste jalatseid, et kas ikka kõlbab nendega alla rannale ronida. Ronime, et näha vene vägede jälgi, muu hulgas roostetanud reformvoodit. Veidi eemal turritab kaldajärsakust välja käsivarrejämedune kaabel. “See hoidis meid Soome küljes kinni, neid on siin veel kolm tükki.”
Nüüd on meri osa maastki ära söönud, ikka igal aastal tükikese.
Veepiirilt üles neemele vaadates jääb silma kuusehekk – noorte võrsetega, kuid alumiste oksadeta. Nende veeres olnud vanasti Meride kartulimaa. “Aga nüüd ei viitsi ma enam küürutada – mul on mõned pensionärikastid, mille äärel istudes saan umbrohtu kaevata,” kirjeldab proua Helle, viidates hobiaednike hulgas populaarsust koguvatele kõrgpeenardele. Tundub, et need siin on isetehtud. Mõned on veel tühjad, ootavad vaiksemat ilma, et tomateid kasvatama asuda. Kuid üks on juba ääreni maasikataimi täis, kõik õies ja murulauguga segamini.
”See on hea sort, hakkab varsti kandma ja siis saab läbi suve marja,” kiidab perenaine ja lisab: “Aga selle kartulimaaga läksin ma lõpuks alt. Tassisin muudkui adru rannast väetiseks peale ega teadnud, et adrus on umbrohuseemet palju peidus.”
Neeme tipus on erakordselt ilusad kivid. Ka selliseid, mida jaksaks tasku pista või käes üles maja juurde viia. Aga proua Helle ei vii, teistelgi keelab. Siit ei võeta midagi kaasa. “Neid kive ju enam ei tehta!” lausub naine pilge silmanurgas.
Liigume neeme tipus laiutava Linnusita saare poole. Selle taga oli kunagi suur õlireostus, nüüd nimetavad Merid seda kohta [kunagise keskkonnaministri Villu] Reiljani parkimisplatsiks, sest vahelduva eduga on seal ikka oma paar-kolm tanklerit korraga reidil.
Muud reostust ei hakkagi silma. Ilmselt on proua Meri juba kõik plastpudelid ja muu prügi jõudnud ära koristada, ning meri pole uut veel uhtunud.
Ühtäkki proua Helle seisatab, näitab näpuga rohu sisse ja küsib: “Kuidas sina siia said? Kas te ei tunne ära? See on ju piparjuuri,” vahetab kunagise Soome suursaadiku abikaasa käigult keelt... Mädarõigas muidugi, ja Helle teab, et see taim niisama kasvama ei hakka. “Ilmselt on uue mullaga siia oma kodu rajanud.”
Me tee viib üle rebaste jooksuraja. Mäkrade oma olevat samuti ja kuskil siin on kitsekesed ka. Vahel käivad maja juures, köögiakna all uudistamaski. Ikka kolmekesi, üks poiss ja kaks tüdrukut.
“Aga mesilasi enam pole, ühtegi kohe enam,” lausub Helle vaikselt ja kuulajale meenub viimastel nädalatel taas kõneaineks saanud jutt mesilaste ja inimkonna väljasuremise seosest.
On’s hirmul suured silmad või ongi mesilinde juba vähem, ei saagi me sel päeval teada. Tugev vihmahoog toob taandudes tormituuled – kujutage ette 26 meetrit sekundis. Puud on vastu maad kummuli. Ilm muutub sekunditega, ja nii seitse korda päevas. Ime, et siin maanukil veel üldse midagi kinni ja alles on. Olgugi, et tüügastunud latvade ja räsitud okstega.
Siin püsimiseks on vaja juuri. Juurteta oleks kõik päriselt kadunud.
Vihma hakkab sadama, algul tibamisi, siis muutuvad piisad üha teravamalt torkivateks. Kuid proua Helle tahab kindlasti veel midagi näidata - Kärsti, Aegna ja Linnusita saare sopistikus nägevat kõige rajuma ilmaga, kuidas “meri tantsib”. Seda juhtub harva, viimati 2001 aastal.
Tugeva sporditaustaga (Helle Meri mängis võrkpalli ja kuulus ENSV noortekoondisse - toim.) naine viipab väikesaarte suunas ja nendib, et ühele või teisele saarele ujumisest ei tasu mitte mõeldagi. Mõni on tahtnud proovida, kuid hoovuste kartuses siiski õnneks plaanist loobunud, sest ennast ei tohi ülehinnata.
Spordiga proua Helle täna enam suurt ei tegele, võimleb vahel siiski - nii saab vere kiiremini käima.
Kuidas tunneb aga Raplamaa metsade keskel kasvanud naine end merele nii lähedal? Helle ütleb, et tundmine polegi nii tähtis, teadmine on. Ja ennast peab oskama ka ise hoida. Sest siis hoiab ka loodus.
* * *
Sirelid löövad sel hommikul Kabelineemel esimest korda õienupud valla. Kevad saabubki siia hiljem, kuid ka sügis. Kuldvihm juba õitseb ja pidurüüs on ka näsiniin... “Pärast kolmeaastast pausi. Kas ta peaks muidu sagedamini õitsema, ma ei teagi. Aga sellise ilu ootamine on põnev. Hea, kui on elus veel midagi tulekul...”
“Ühed pagunid tahakski ma veel saada – vanaema omad. Aga neid tellimisega ei tehta,” pöörab proua pilgu merele ja räägib, kuidas tütar Tuule (28) aasta Helsingi ülikoolis vahetusüliõpilasena veetis ja kuidas tänagi just Soome sõpradele Tallinna näitab ning aega veedab...
Saalitoas, Soomest toodud kristall-lühtri valgel pakub proua Helle maasikakooki ja kanget kohvi ning rammusat vaniljejäätist. Ise eelistaks pigem heeringat, aga sellega võivat oodata ka.
Tekib paus. Selline pikem.
“No teate, see paus küll ei kanna”, kostab ta lõpuks ja hakkab naerma.
Aga kuidas Panso lavakoolis pausi kandma õpetas? “Et enne sellist vaikust peab olema mingi mõte või nali ja siis ... See on vastuse ootamise hetk.”
Proua Helle valab kohvi ja vaikib. Pinevus kasvab.
“Tänases Eestis on paus, mis ei kanna. Vastutust ei ole, ei osata näha tagajärgi. Kuid kõige eest tuleb meil ju vastutada.”
Proua Meri jääb jälle vakka.
“Meil on üks Eesti, aga siin käib mingi pidev lahterdamine. Eesti on Eesti. Kuid meie poliitikutel pole lastetuba, neil puudub südameharidus. Kuid seda suurena ei õpi, vaid tuleb maast madalast anda. Jah, me oleme tänu sellele haavatavamad, kuid ainult nii saab ausaid otsuseid teha. Praegu aga käib üks valetamine, enesele ja teistele.”
Vihmahoog ägeneb.
“Näe, aknapesijad saabusid,” rõõmustab ta ja me vaatame lummatult, kuidas vihm oma piisad erinevate nurkade all vastu klaasi loobib. Istume nagu autopesulas, ainult vahtu on vähem.
Ja siis teeb proua Helle ettepaneku astuda president Meri töökabinetti - vaheseinaga jagatud ruumi, mille esimeses osas on suur kirjutuslaud, raamaturiiul, aurahade kapp ja teises toas legendaarne raamatukogu koos istumisnurgaga. Seinu katavad kaardid, välismaa riigipead paraadfotod ja kümned kingitused, mis presidendile kord kingitud.
Üks seltskond kordub mitmel pildil: need on presidendipaar Merid ja presidendipaar Clintonid.
“Jah, näe Hillary käis mul isegi mõni aeg tagasi külas. Ajasime juttu ja kohvitasime siin. Paljusid teisi aga enam ei olegi, aeg teeb oma töö...”
Indiast siia jõudnud sandlipuust karp on lõhki kuivanud ja pealt kollase tolmuga kaetud. On männi ja kadaka õitseaeg.
Proua Helle käib siin toas harva. Tuleb mõnd raamatut võtma, vaid hetkeks.
Toas valitseb kõrvulukustav vaikus.
“Nüüd saate ise aru, miks ma siit toast kiirelt põgenen,” kostab ta vaikselt.
Oma äia, Georg Meri foto ette jääb proua Helle korraks peatuma ja räägib, kuidas sel pildil istutatakse Pirita rannale seni kõrguvaid mände. Ning seejärel lugu sellest, kuidas Georg oma pere 1940. aastal Soome varjule saatis. Kuid abikaasa ei suutnud maha jäänud meest saatuse hoolde jätta ja tuli peagi kodumaale tagasi. Järgmise aasta juunis tõsteti kogu perekond loomavagunisse.
“Mõelda vaid, et Eesti jaoks oleks võinud minna kõik teisiti...,” lausub naine kohendades pildiraami otsemaks.
“Lastele tuleb rääkida seda, mis olnud. Nagu täiskasvanutega suhtled. Lapsed kuulevad ju nagunii. Väiksenagi, vanad tädid hoidsid meid lapsi süles ja sügasid kõrva ja kukla juurest pead, et me tukkuma jääks. Aga kõrv oli ju valvel.
Meiegi rääkisime Tuulele, kuidas teisiti. Laps saab ju aru.
Ja mullegi räägiti, et peab vaikima, kui isa kodus söögilaual püssidele pärasid tegi.”
Äkki lööb ilma klaariks ja naise siniste klaasidega prillid hakkavad iseäranis särama. “Sinine on mu lemmikvärv. Mul ei ole kunagi olnud roosasid prille, isegi punaseid mitte. Ainult need sinised..."
Kohtumise jooksul hakkab proua Helle paaril korral häälekalt naerma ja paaril korral laseb kõlada oma koolitatud sügavalt sametisel häälel. Enamuse jutust vestab naine tasa, peaaegu sosinal. Istudes kuulajale päris ligidal ja tähelepanelikult ümbrust jälgides.
“Ma panen teid proovile, teie teete siin ju minuga sama. “Fifty-sixty”,” tsiteerib presidendi proua Soome skandaalseimat mägihüppajat Matti Nykäneni.
“Muidugi ma tean neid ütlemisi, olen soomlaste eluga hästi kursis. Hommikut alustan Helsingin Sanomatega, pidevalt loen ajakirja Suomen Kuvalehti ning õhtul vaatan esimesena soomekeelseid uudiseid. Sageli rohkem ei jõuagi - meil on teleriga selline kokkulepe, et algul vaatan mina teda ja siis tema mind,” vaatab proua Helle kavalalt üle prilli meie poole, lisades, et huumorimeelt ei tohi kaotada: “Raskem on muidugi neil, kel see leidmata, sest enda üle peab oskama naerda.”
“Traditsioonid aitavad kokku hoida. Kui on raske, siis koos on kergem ka rahaliselt, ikka on kellelgi rohkem. Ja rääkida tuleb, aga mitte eemale hoida. Muidu jäädki eemale.
Ka rahvaga tuleb kokku hoida, muidu tunne rahvas, et tal ei ole presidenti,” tõsineb ta.
Tihedamini aga käib proua Helle Tallinna keskturul. Mitte ainult kauba, vaid inimeste pärast. Voldemar Panso õpetanud lavakoolis muu hulgas ka, et inimeste nägemiseks on turuplats just see õige koht.
“Mul on tuttavad tüdrukud seal. Aga kord üks neist küsis minult: “Kas teie olete teie?” Et nemad olla siin teistega juba oma viis aastat arutanud, et kas on ikka võimalik, et … ütlesin seepeale “Jaa, mina olen mina, muidugi!”,” naerab naine ning kiidab, et ses räpases majas keset turuplatsi käivat ta kohe erilise heameelega. “Mul on seal oma lihamüüja. Vahel näen ka, kui keegi rohkem küsida tahab kui asi väärt on. Mõni ütleb kohe otse: ärge täna kala ostke”,” kirjeldab ta.
Viimati ostnud proua Helle Räpina maasikaid. Ostab ilmselt veel, sest oma marjaga läheb aega. “Ja kui kord mari valmis on, siis hüppab rebane keset peenart ja vitsustab läbi võrgu neid. Hiljem tulevad harakas, vares ja rästaparv... Mis neist siis mulle jääb? Murelipuuga on niisamuti,” vangutab ta naerulsui pead.
Proua Helle ei vasta otse, kirjeldab lõpuks vaid, kuidas alguses käis ta kalmistul iga päev. Ise mõeldes, et kas nii nüüd jääbki.
“Sest eliiti ei ole enam, kõik on … seal. Traditsioone ei hoita ja uusi ei osata luua. Kõik algab küll uuesti, aga ikka aste madalamalt.”
Akna taga valjeneb tuul ja üks tugeva olemisega kask jääb äkki teiste puude vahelt rohkem silma. See on Kanada väliseestlastelt, mis kord ESTO päevadel kingiks saaduna oli selline poolemeetrine vitsake.
“Mul on meestega vedanud, saatus on nii seadnud. Eino Tamberg, Lennart Meri – loojad kõik...
Kõike on olnud, aga naerda olen ma oma elus ikka väga palju saanud.”
Kogu meie vestluse jooksul ei räägi me eriti president Merist, kuid igas proua Helle sõnas, tembus ja mõttes on Lennart kohal. Nii ei saa ma küsimata jätta: “Kumb teist kahest küll rohkem Lennart on?”
Proua pöörab pea viltu ja kostab: “Eks arvake ära...”
Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 22. juunil 2013
Kabelineemel oli alguses vaid prügimägi prügimäes kinni. Iga suurema rohutuusti taga oli algeline tulease ning selle kõrval mõned alumiinimlusikad – narkomaane ei seganud siin keegi.
Suurim töö oli perekond Meri jaoks esialgu koristamine ja uue pinnase loomine, et poolsaarel saaks juurduda 16 aastat hiljem juba nii lokkav loodus.
Peagi kerkis neemele ka maja, mille terrassil istudes paistis algusaastal isegi Toompea kätte. Nüüd on puud vaate lõplikult varjanud.
Kabelineeme on olnud rahvusvaheline kodu, mida on väisanud riigipead, ministrid, suursaadikud, mõtlejad ning sajad ja sajad Lennart Mere sõbrad, ent kahtlemata on see alati olnud ka üks kaunis eesti kodu.
Ametlikult on Viimsi valda kuuluva tipu nimi Rohuneeme.
Räägitakse, et Rohuneeme vahetanud Kabelineeme nime vastu president Lennart Meri vaid sellepärast, et see talle rohkem meele järele olnud. Kabelineemest tegi rahvasuus tuntud Armuneeme aga hoopis ajakirjanik Hans H. Luik. Kuuldavasti kiusu pärast.
Perekond Meri kodu seinal on aga vanad ajaloolised kaardid, mis kinnitavad Kabelineeme legendi ja sedagi, et neeme otsas oli mitu maja ning ka kõrts ja kabel.
Viimsi poolsaare tippu, Kabelineemele minnes tuleb end korralikult riidesse panna. Etikett ei mängi seejuures rolli.
“Kas kummikuid siis polegi?” küsib proua Helle Meri, vaatab kriitilise pilguga tulijate rõivastust ja toob kapist purjetajale sobiva jope. “Ja nüüd lähme jalutama,” ütleb ta uuesti ust avades. Nelja-aastane Jussi jääb koju. Hiljem selgub, et koera tervis vajab järgmisel päeval tõsisemat velskri sekkumist – Jussile tehakse operatsioon. Perenaisele tuleb pisar korraks silmanurka.
Tuult nagu polekski, kaks lipumasti seisavad kõigutamatutena niisama, lipu ja vimplita. “Muidu on vahel ikka lipp lehvimas, kuid ma olen juba niigi lipuvabriku kuldklient. Ükskord tugeva tuulega murdus mast ära, märg villane lipp vardas – õnneks kukkus majast eemale, tee poole. Kujutate ette kui raske see kokku oli!?”
 |
| Just selline valgus ongi selles toas ja nii see vestlus sündis. Pildistas Martin Dremljuga |
Aednikku ei paista kuskil. “Ah, mis aednik, see kõik ongi ju minu töö - olen kinnisvarahaldaja. Ja näete, see on minu auto siin,” viipab perenaine kuuri ääres seisvale punasele murutraktorile. “Sellega ma sõidan.”
Aga kas proua Helle päristööle ei ihka? Oleks temast üldse sellist “kaheksast viieni”-toimetajat? “Ma läksin näitlejakski õppima sellepärast, et saaks hommikul kauem magada,” muigab 20 aastat Tallinna Draamateatris kutselise näitlejana töötanud Helle Meri (toona Pihlak – P.K.)
Tegelikult käis naine vahetult pärast keskkooli ja enne lavakooli sisseastumist kellast kellani tööl küll – Tallinna Küberneetika instituudis. “Töötasime koos Sirje Helmega laborantidena ja ma pidin sigmadega valemeid paberile kirjutama,” seletab naine, kes kooliajal matemaatikaga iseäranis hädas oli ning trigonomeetria tundi lausa vihkas. Peamiselt küll õpetaja pärast. Kuid laborandina polnud mahakirjutamine enam probleem ja nii sai sõbranna Sirje abiga kõik valemid kenasti ka kokku kirjutatud. Eesmärk oli ju siiski vaid kuni vastuvõtukatseteni leib lauale saada.
Jalutame kadakate vahele – õhus on korraga Sõrve ja Lüganuse, saabuva suve ja kaduva kenaduse lõhna. Helle Meri hoiab pisut omaette. Sammaldunud aiamööbel ootab tugevamat vihma, et kord survepesuri abil jälle uueks saada.
“Näete, need kolm seal on Ansipi pärnad,” osutab proua Helle kolme pisut kummalise välimusega puu suunas, mida tänane peaminister siin kunagi istutamas käis. Ühel neist pärnadest pole latva, teisel enam ka eriti vormi mitte ja kolmas on tuultes räsida saanud. “Ladvata jäävad siin paljud – harakad ja varased ei lase kasvada,” selgitab Helle Meri.
Ühtäkki jääb ta seisma ja vaatab külaliste jalatseid, et kas ikka kõlbab nendega alla rannale ronida. Ronime, et näha vene vägede jälgi, muu hulgas roostetanud reformvoodit. Veidi eemal turritab kaldajärsakust välja käsivarrejämedune kaabel. “See hoidis meid Soome küljes kinni, neid on siin veel kolm tükki.”
Nüüd on meri osa maastki ära söönud, ikka igal aastal tükikese.
Veepiirilt üles neemele vaadates jääb silma kuusehekk – noorte võrsetega, kuid alumiste oksadeta. Nende veeres olnud vanasti Meride kartulimaa. “Aga nüüd ei viitsi ma enam küürutada – mul on mõned pensionärikastid, mille äärel istudes saan umbrohtu kaevata,” kirjeldab proua Helle, viidates hobiaednike hulgas populaarsust koguvatele kõrgpeenardele. Tundub, et need siin on isetehtud. Mõned on veel tühjad, ootavad vaiksemat ilma, et tomateid kasvatama asuda. Kuid üks on juba ääreni maasikataimi täis, kõik õies ja murulauguga segamini.
”See on hea sort, hakkab varsti kandma ja siis saab läbi suve marja,” kiidab perenaine ja lisab: “Aga selle kartulimaaga läksin ma lõpuks alt. Tassisin muudkui adru rannast väetiseks peale ega teadnud, et adrus on umbrohuseemet palju peidus.”
Neeme tipus on erakordselt ilusad kivid. Ka selliseid, mida jaksaks tasku pista või käes üles maja juurde viia. Aga proua Helle ei vii, teistelgi keelab. Siit ei võeta midagi kaasa. “Neid kive ju enam ei tehta!” lausub naine pilge silmanurgas.
Liigume neeme tipus laiutava Linnusita saare poole. Selle taga oli kunagi suur õlireostus, nüüd nimetavad Merid seda kohta [kunagise keskkonnaministri Villu] Reiljani parkimisplatsiks, sest vahelduva eduga on seal ikka oma paar-kolm tanklerit korraga reidil.
Muud reostust ei hakkagi silma. Ilmselt on proua Meri juba kõik plastpudelid ja muu prügi jõudnud ära koristada, ning meri pole uut veel uhtunud.
Ühtäkki proua Helle seisatab, näitab näpuga rohu sisse ja küsib: “Kuidas sina siia said? Kas te ei tunne ära? See on ju piparjuuri,” vahetab kunagise Soome suursaadiku abikaasa käigult keelt... Mädarõigas muidugi, ja Helle teab, et see taim niisama kasvama ei hakka. “Ilmselt on uue mullaga siia oma kodu rajanud.”
Me tee viib üle rebaste jooksuraja. Mäkrade oma olevat samuti ja kuskil siin on kitsekesed ka. Vahel käivad maja juures, köögiakna all uudistamaski. Ikka kolmekesi, üks poiss ja kaks tüdrukut.
“Aga mesilasi enam pole, ühtegi kohe enam,” lausub Helle vaikselt ja kuulajale meenub viimastel nädalatel taas kõneaineks saanud jutt mesilaste ja inimkonna väljasuremise seosest.
On’s hirmul suured silmad või ongi mesilinde juba vähem, ei saagi me sel päeval teada. Tugev vihmahoog toob taandudes tormituuled – kujutage ette 26 meetrit sekundis. Puud on vastu maad kummuli. Ilm muutub sekunditega, ja nii seitse korda päevas. Ime, et siin maanukil veel üldse midagi kinni ja alles on. Olgugi, et tüügastunud latvade ja räsitud okstega.
Siin püsimiseks on vaja juuri. Juurteta oleks kõik päriselt kadunud.
Vihma hakkab sadama, algul tibamisi, siis muutuvad piisad üha teravamalt torkivateks. Kuid proua Helle tahab kindlasti veel midagi näidata - Kärsti, Aegna ja Linnusita saare sopistikus nägevat kõige rajuma ilmaga, kuidas “meri tantsib”. Seda juhtub harva, viimati 2001 aastal.
Tugeva sporditaustaga (Helle Meri mängis võrkpalli ja kuulus ENSV noortekoondisse - toim.) naine viipab väikesaarte suunas ja nendib, et ühele või teisele saarele ujumisest ei tasu mitte mõeldagi. Mõni on tahtnud proovida, kuid hoovuste kartuses siiski õnneks plaanist loobunud, sest ennast ei tohi ülehinnata.
Spordiga proua Helle täna enam suurt ei tegele, võimleb vahel siiski - nii saab vere kiiremini käima.
Kuidas tunneb aga Raplamaa metsade keskel kasvanud naine end merele nii lähedal? Helle ütleb, et tundmine polegi nii tähtis, teadmine on. Ja ennast peab oskama ka ise hoida. Sest siis hoiab ka loodus.
“Ühed pagunid tahakski ma veel saada – vanaema omad. Aga neid tellimisega ei tehta,” pöörab proua pilgu merele ja räägib, kuidas tütar Tuule (28) aasta Helsingi ülikoolis vahetusüliõpilasena veetis ja kuidas tänagi just Soome sõpradele Tallinna näitab ning aega veedab...
Saalitoas, Soomest toodud kristall-lühtri valgel pakub proua Helle maasikakooki ja kanget kohvi ning rammusat vaniljejäätist. Ise eelistaks pigem heeringat, aga sellega võivat oodata ka.
Tekib paus. Selline pikem.
“No teate, see paus küll ei kanna”, kostab ta lõpuks ja hakkab naerma.
Aga kuidas Panso lavakoolis pausi kandma õpetas? “Et enne sellist vaikust peab olema mingi mõte või nali ja siis ... See on vastuse ootamise hetk.”
Proua Helle valab kohvi ja vaikib. Pinevus kasvab.
“Tänases Eestis on paus, mis ei kanna. Vastutust ei ole, ei osata näha tagajärgi. Kuid kõige eest tuleb meil ju vastutada.”
Proua Meri jääb jälle vakka.
“Meil on üks Eesti, aga siin käib mingi pidev lahterdamine. Eesti on Eesti. Kuid meie poliitikutel pole lastetuba, neil puudub südameharidus. Kuid seda suurena ei õpi, vaid tuleb maast madalast anda. Jah, me oleme tänu sellele haavatavamad, kuid ainult nii saab ausaid otsuseid teha. Praegu aga käib üks valetamine, enesele ja teistele.”
Vihmahoog ägeneb.
“Näe, aknapesijad saabusid,” rõõmustab ta ja me vaatame lummatult, kuidas vihm oma piisad erinevate nurkade all vastu klaasi loobib. Istume nagu autopesulas, ainult vahtu on vähem.
Ja siis teeb proua Helle ettepaneku astuda president Meri töökabinetti - vaheseinaga jagatud ruumi, mille esimeses osas on suur kirjutuslaud, raamaturiiul, aurahade kapp ja teises toas legendaarne raamatukogu koos istumisnurgaga. Seinu katavad kaardid, välismaa riigipead paraadfotod ja kümned kingitused, mis presidendile kord kingitud.
Üks seltskond kordub mitmel pildil: need on presidendipaar Merid ja presidendipaar Clintonid.
“Jah, näe Hillary käis mul isegi mõni aeg tagasi külas. Ajasime juttu ja kohvitasime siin. Paljusid teisi aga enam ei olegi, aeg teeb oma töö...”
Indiast siia jõudnud sandlipuust karp on lõhki kuivanud ja pealt kollase tolmuga kaetud. On männi ja kadaka õitseaeg.
Proua Helle käib siin toas harva. Tuleb mõnd raamatut võtma, vaid hetkeks.
Toas valitseb kõrvulukustav vaikus.
“Nüüd saate ise aru, miks ma siit toast kiirelt põgenen,” kostab ta vaikselt.
Oma äia, Georg Meri foto ette jääb proua Helle korraks peatuma ja räägib, kuidas sel pildil istutatakse Pirita rannale seni kõrguvaid mände. Ning seejärel lugu sellest, kuidas Georg oma pere 1940. aastal Soome varjule saatis. Kuid abikaasa ei suutnud maha jäänud meest saatuse hoolde jätta ja tuli peagi kodumaale tagasi. Järgmise aasta juunis tõsteti kogu perekond loomavagunisse.
“Mõelda vaid, et Eesti jaoks oleks võinud minna kõik teisiti...,” lausub naine kohendades pildiraami otsemaks.
“Lastele tuleb rääkida seda, mis olnud. Nagu täiskasvanutega suhtled. Lapsed kuulevad ju nagunii. Väiksenagi, vanad tädid hoidsid meid lapsi süles ja sügasid kõrva ja kukla juurest pead, et me tukkuma jääks. Aga kõrv oli ju valvel.
Meiegi rääkisime Tuulele, kuidas teisiti. Laps saab ju aru.
Ja mullegi räägiti, et peab vaikima, kui isa kodus söögilaual püssidele pärasid tegi.”
Äkki lööb ilma klaariks ja naise siniste klaasidega prillid hakkavad iseäranis särama. “Sinine on mu lemmikvärv. Mul ei ole kunagi olnud roosasid prille, isegi punaseid mitte. Ainult need sinised..."
Kohtumise jooksul hakkab proua Helle paaril korral häälekalt naerma ja paaril korral laseb kõlada oma koolitatud sügavalt sametisel häälel. Enamuse jutust vestab naine tasa, peaaegu sosinal. Istudes kuulajale päris ligidal ja tähelepanelikult ümbrust jälgides.
“Ma panen teid proovile, teie teete siin ju minuga sama. “Fifty-sixty”,” tsiteerib presidendi proua Soome skandaalseimat mägihüppajat Matti Nykäneni.
“Muidugi ma tean neid ütlemisi, olen soomlaste eluga hästi kursis. Hommikut alustan Helsingin Sanomatega, pidevalt loen ajakirja Suomen Kuvalehti ning õhtul vaatan esimesena soomekeelseid uudiseid. Sageli rohkem ei jõuagi - meil on teleriga selline kokkulepe, et algul vaatan mina teda ja siis tema mind,” vaatab proua Helle kavalalt üle prilli meie poole, lisades, et huumorimeelt ei tohi kaotada: “Raskem on muidugi neil, kel see leidmata, sest enda üle peab oskama naerda.”
* * *
Proua Helle annab intervjuusid harva, kuid peaaegu kõigis neis kordub sõna “traditsioon”. Nii ka nüüd.
“Traditsioonid aitavad kokku hoida. Kui on raske, siis koos on kergem ka rahaliselt, ikka on kellelgi rohkem. Ja rääkida tuleb, aga mitte eemale hoida. Muidu jäädki eemale.
Ka rahvaga tuleb kokku hoida, muidu tunne rahvas, et tal ei ole presidenti,” tõsineb ta.
* * *
Proua Helle lahkub harva poolsaarelt – sõit linna on pikk ja võtab ummikuis asjatult aega. Teatrisse vahel läheb, kui on kutsutud. Muusikat aga kuulab Klassikaraadiost. Ja ka siis peab kõlama muusika, mis laulu sõnu ja sõnumit ei varjaks.
Tihedamini aga käib proua Helle Tallinna keskturul. Mitte ainult kauba, vaid inimeste pärast. Voldemar Panso õpetanud lavakoolis muu hulgas ka, et inimeste nägemiseks on turuplats just see õige koht.
“Mul on tuttavad tüdrukud seal. Aga kord üks neist küsis minult: “Kas teie olete teie?” Et nemad olla siin teistega juba oma viis aastat arutanud, et kas on ikka võimalik, et … ütlesin seepeale “Jaa, mina olen mina, muidugi!”,” naerab naine ning kiidab, et ses räpases majas keset turuplatsi käivat ta kohe erilise heameelega. “Mul on seal oma lihamüüja. Vahel näen ka, kui keegi rohkem küsida tahab kui asi väärt on. Mõni ütleb kohe otse: ärge täna kala ostke”,” kirjeldab ta.
Viimati ostnud proua Helle Räpina maasikaid. Ostab ilmselt veel, sest oma marjaga läheb aega. “Ja kui kord mari valmis on, siis hüppab rebane keset peenart ja vitsustab läbi võrgu neid. Hiljem tulevad harakas, vares ja rästaparv... Mis neist siis mulle jääb? Murelipuuga on niisamuti,” vangutab ta naerulsui pead.
* * *
Kuidas tunneb end proua Helle Meri siin tuulte pöörises, ses avaras majas, kus iga sõna ja sammu jälgib mõnelt fotolt igavikuteele astunud abikaasa, president Lennart Meri?
Proua Helle ei vasta otse, kirjeldab lõpuks vaid, kuidas alguses käis ta kalmistul iga päev. Ise mõeldes, et kas nii nüüd jääbki.
“Sest eliiti ei ole enam, kõik on … seal. Traditsioone ei hoita ja uusi ei osata luua. Kõik algab küll uuesti, aga ikka aste madalamalt.”
Akna taga valjeneb tuul ja üks tugeva olemisega kask jääb äkki teiste puude vahelt rohkem silma. See on Kanada väliseestlastelt, mis kord ESTO päevadel kingiks saaduna oli selline poolemeetrine vitsake.
“Mul on meestega vedanud, saatus on nii seadnud. Eino Tamberg, Lennart Meri – loojad kõik...
Kõike on olnud, aga naerda olen ma oma elus ikka väga palju saanud.”
Kogu meie vestluse jooksul ei räägi me eriti president Merist, kuid igas proua Helle sõnas, tembus ja mõttes on Lennart kohal. Nii ei saa ma küsimata jätta: “Kumb teist kahest küll rohkem Lennart on?”
Proua pöörab pea viltu ja kostab: “Eks arvake ära...”
Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 22. juunil 2013
Kabelineeme kasvamine ja nimelugu
Esimesed fotod poolsaarest kannavad dateeringut 16. september 1966.Kabelineemel oli alguses vaid prügimägi prügimäes kinni. Iga suurema rohutuusti taga oli algeline tulease ning selle kõrval mõned alumiinimlusikad – narkomaane ei seganud siin keegi.
Suurim töö oli perekond Meri jaoks esialgu koristamine ja uue pinnase loomine, et poolsaarel saaks juurduda 16 aastat hiljem juba nii lokkav loodus.
Peagi kerkis neemele ka maja, mille terrassil istudes paistis algusaastal isegi Toompea kätte. Nüüd on puud vaate lõplikult varjanud.
Kabelineeme on olnud rahvusvaheline kodu, mida on väisanud riigipead, ministrid, suursaadikud, mõtlejad ning sajad ja sajad Lennart Mere sõbrad, ent kahtlemata on see alati olnud ka üks kaunis eesti kodu.
Ametlikult on Viimsi valda kuuluva tipu nimi Rohuneeme.
Räägitakse, et Rohuneeme vahetanud Kabelineeme nime vastu president Lennart Meri vaid sellepärast, et see talle rohkem meele järele olnud. Kabelineemest tegi rahvasuus tuntud Armuneeme aga hoopis ajakirjanik Hans H. Luik. Kuuldavasti kiusu pärast.
Perekond Meri kodu seinal on aga vanad ajaloolised kaardid, mis kinnitavad Kabelineeme legendi ja sedagi, et neeme otsas oli mitu maja ning ka kõrts ja kabel.
