Viire Valdma: iga suhe väärib mäletamist

Kuidas tuleb õnn inimese ellu? Vahel piisab kõige lapsikumast nõiakunstist ja kogu hingest esitatud soovist.

Näitleja Viire Valdma pole eriline magusasõber. Sünnipäevatort on ainus erand, aga see peab olema ilma glasuuri ja suurte kaunistusteta, parimal juhul lihtne ja ehtne Tosca kook. Soolasest ei ütle ta aga iial ära. Just praegu pistab ta purki kevadel külvatud suvikõrvitsaid ja ema Linda-Endla aiast toodud tomateid. Küüslauguvõrsed on juba marinaadis, peagi saab seenele.

„Vihm ja sügis on mulle meelepärased,” tunnistab ta.

Augusti lõpupäevi Viire aga suisa ootab, et armsa pere ringis oma sünnipäeva pidada. Pere ongi tema elu sool. Vürtsi lisab teater, näiteks just nüüd seisab ta oma uue lavastusega Pärnus Monomaffia publiku ees.

Närv olevat sees. Ehkki Kristel Leesmendi kirjutatud ja lavastatud „Tund aega, et hinge minna” on Tallinnas juba kümme korda Draamateatri täismajale ette mängitud. Ent see pole niisama lugu. „Tekst pole just kergete killast, seda on palju ja käepärast pole ka inspitsienti, kes saaks vajadusel aidata. Ning publik... saalisistuja vajab ses loos isegi tuge,” annab Viire ärevaks tegevaid vihjeid.

Viire näitab oma kodus kummutil ühte väga vana ülesvõtet, millel on kolm naist. „Need on mu emapoolsed vaaremad – Liso, Lisa ja Johanna-Marie –, mina olen alles kuues põlv. Päris prouad näevad välja. Liso on kõige vanem, tema tütar Lisa oli mõisa virtin, kelle vöö peal olid kõik mõisa võtmed, ja tema tütar Johanna-Marie õmbles ümbruskonna mõisaprouadele kleite. Tean seda tänu sellele, et mu õed uurivad me suguvõsa,” naeratab Viire ja tõsineb äkki: „Lapsena pidasid vend ja õed mind teistsuguseks. Narrisid isegi, et mul on teine isa. Ema kinnitas küll, et oleme sama pere, kuid nukker olin ikka. Nüüd aga mõtlen trotslikult – ja mis siis kui olengi. Elus juhtub ju kõike!”

Tõepoolest, Viire on seda kõike ka kogenud.

Miks te selle monotüki teksti vastu võtsite?

See teema kõnetas mind. Ma püüan publiku selleks tunniks kaasa võtta ja mitte lahti lasta, sest see on valu täis tund... Mu tegelane on laval väga närvis ja tahab lõpuks vaid üht: andestada, et piinast vabaks saada. Ent andestus tuleb läbi mõistmise: elus tehtud valikud ei ole alati ühesed.

Nii mõnigi kolleeg küsis siiralt, kuidas ma suudan seda mängida. Jah, nii tehniliselt kui ka sisuliselt nõuab see palju, sest tegelane esitab üksinda dialoogi. Kuid see on moodne tekst ja moodsalt lavastatud ning kõik lõpeb väga ootamatult.

Tähelepanelik kuulaja saab aru küll, kellega minategelane kahekõne peab. Ütlen vaid, et minu jaoks on see erakordselt oluline teema. See pole komöödia, mis saalid pilgeni täis toob. Etendustele on tulnud tundlikum osa teatripublikust ja see räägib midagi me ühiskonnastki.

Rääkisite andestamisest. Teilgi on elus palju andestada tulnud. Olete alati mõistnud?

Usun küll, ehkki see pole lihtne. Minu elumudeliks ei sobi, et mees teenib raha ja naine teenib meest. Tuleb koos teenida, ühist eesmärki ja vabadust. Iseseisvus isegi kaunistab naist, eks „särgitriikijad” võtavad endale suurema riski. Ma ei poolda lahkumisi, kuid me keegi ei ole selle eest kaitstud. Siin ei aita sättimised...

Tütar Maria (30) oli siis nelja-aastane, poeg Tom-Olaf (28) kahene, kui nende isa [Toomas Urb] läks. Nende vahel on aga austus ja hoolimine, see ei ole nägude tegemine ja see suhe on neile vajalik. Mõtle, kui mina oleks vastu seisnud ja lapsed oleks ta siis salaja üles otsinud... Asjad tuleb vabaks anda, ka kibestumised, kui neid on... Ta on mu esimene armastus ja laste isa. Muidugi olin ma katki, väga katki. Kuid kuhu ma pidin siis jääma – tuli ju edasi minna.

(Paus)

Mõni aeg tagasi oli telesaade „Sind otsides”. Seal oli lapsi, kes vajavad end hüljanud vanemat ja otsivad teda. Kuid ka neid, kellele see pole tähtis. Mõni peab viha, mõni lähebki teadmatuses hauda. Minu ema tegi otsuse, kui olime veel väga väikesed, et suudab kasvatada oma kolme last üksinda. Mind ühendas isaga tema ema, minu Rummu vanaema. Maria soov oli oma vanaisaga tihedamat sidet hoida. Käisime ta juures küll, kuid jututeemasid meil polnud. Usun, et isa oli mu üle uhke ja ehk olen talle tahtmata haigetki teinud... Ent minu luuleraamatu esimene luuletus on temast.

minekute miinivälja

krõbe krabin

astes heitlik hool

ja pettund tülpind elujanu

Teie lastel ja lastelastel on erakordselt suur perering tänu sellele, mida elu on teile toonud. Kuidas anda sellises koosluses edasi kestvust ja väärtushinnanguid?

Me oleme tõesti väga kokkuhoidev pere. Avatud suhtumine on oluline ja meil ongi kogu aeg kõigest räägitud, otse. Iga suhe väärib ju mäletamist. Kasvatajaid on lastele ju jagunud: eelmine abikaasa [Olav Lukin], keda lapsed Lukaks hüüavad, Toomase tädi Silva ja mamma Viiu... Nüüd olid Urbid (vennad Tarmo ja Toomas Urb – P. K.) Eestis – lapselapsed jooksid kauaoodatud vanaisale kaela. Jah, vanaemasid-vanaisasid on tõesti palju.

Kes meist ei tahaks teha kogu eluks ainult ainuõige valiku. Aga kui elu läheb teisiti, siis tuleb kohaneda ja suhtuda olnusse ning olevasse ausalt ja austusega.

Aga ikkagi – kuidas sa õpetad lapse inimeseks?

Väärtustades neid ja olles kogu elu aus. Mu lapsed on ausad, töökad, lahtise pea ja huumorimeelega – nii ma neid täiskasvanutena näen. Kuidas aga neist sellised on kasvanud... Usun, et hoides, armastades ja nimetades asju õigete nimedega. Ümbritseva mõjujõul.

Kui kooselu saab otsa, siis kõik, mis sai antud, jääb ju alles. Ka siis, kui su kaasa enam pere igapäevaellu ei kuulu, on ta endiselt olemas. Ei saa ju olla, et me ei hinda minevikku.

Kui aga inimestel ei ole üksteisele midagi anda, siis mida selline kooslus lapsele annab? Kui kaasad ei talu üksteist, siis minge ruttu lahku, enne kui laps seda nägema hakkab. Mindki kasvatas kasuisa ja meie suhet iseloomustas sõnatu hoolimine.

Ühiskonnas häirib mind kõige rohkem see, et lahku minnes tehakse üksteisele nii palju haiget. Kuhu kadus see hea ja hoidmine, milles sõrmused üksteisele sõrme pandi?

Miks me äkki enam seda ei väärtusta ja miks mustame minejaid? Keegi pole kokku läinud selleks, et lahku minna. Kui aga minnakse, siis pole vaja käsi väänata. Nii ma mõtlen, eks ma olengi rohkem tunde- kui mõistuseinimene.

Öeldakse, et kõik inimesed on õnnelikud ühte moodi, õnnetud ollakse erineval moel. Kas teie elus on ka parastajaid olnud?

Jah, on olnud, aga teiste eludele ei maksa nii lahmides hinnanguid anda. Meie peres ei ole lapsed sellepärast kannatanud, et üks on isa ja teine kasvatas. Sidemed on ju alles.

Minu jaoks on kõige olulisem, et Toomas suhtleb laste ja lastelastega. Meie abielu on eraldi teema. Parastajatele aga ütlen: tehke järele või tehke paremini – hukka mõista ei ole küll mõistlik.

Teil on kohe-kohe sünnipäev tulekul. Kas ootate või kardate?

Ühest küljest on hea, sest kogu pere saab kokku, ma juba nii igatsen seda. Teisalt aga... Seni ma ainult teadsin, et inimesed vananevad. Nüüd märkan seda ka enda peal. Näiteks vanasti kadusid kukkudes saadud muhud ikka lõpuks ära, aga nüüd jäävadki... Ka haigele kohale puhudes läks valu ära. Ma näen välja küll selline, et võtan juurtega puu maast üles, aga tegelikult pean oma jaksu arukalt jagama. Niisama rahmeldamine pole üheski mõttes mõistlik. Kaaslastega kohtume sagedamini hoopis matustel... (Sülitab kolm korda üle õla) Jah, kohati tunnen küll, et vanadus ei ole meeldiv, aga 25-aastane ei tahaks ma ka enam olla. Vanus on toonud mulle küpse naise rahulolu ja ma usun, et see sobib mulle.

Kas vananemise tunnetamine tekitab teis ka pisut hirmu?

Minu jaoks on ainus hirm, et ma jään oma lastele kaela peale. Ma ei taha saada neile keeruliseks juhtumiks, sest tean, kuidas nad minust hoolivad. See oleks aga juba liig.

Kas eutanaasia oleks teie jaoks lahendus?

Jaa, eutanaasia sobiks mulle väga. Olen kursis selle teemaga ja mõistan küsimuse keerukust, kuid nii oleks ju parem.

Mõtlen vahel ikka elu ajalikkusele. Horvaatias reisides jälgisin pingsalt iga sammu, mida astusin, sest poeg hoiatas, et metsaradadele eksides võid maamiini otsa astuda. Nüüd on poeg Ameerikast koju tulemas, sain just sõnumi ja mul on nii hea meel. Teeme plaane, aga süda nii valutab, sest praegune olukord Ameerikas on ärev – elada seal nagu püssirohutünni otsas... Manitsen end küll vähem sellele mõtlema, muidu kutsun kurja karja, aga ta peab ju lennukiga lendama. Pärast ramadaani on ju terroristid eriti aktiivsed – millal see ramadaan lõpeb? (Vaikib viivu.)

Sa võid ju unistada küll, heinamaa peal pikali ja kõrs hambus, aga ega sellest rahu maapeale ei tule. Paraku ongi elu alati selline olnud ja nii ka jääb.

Elu nagu lõbustuspargi atraktsioonil – ikka üles ja hooga alla.

Oo jaa, muide, vanavanematele on mul paar soovitust. Oleme tütrepoeg Samueliga palju Eestis rännanud ja soovitan soojalt minna näiteks Lõuna-Eestisse Hinni kanjonisse ning seiklusparki. Väga äge kogemus. Ma võtsin alguses ikka raamatu ka kaasa, et loen, kuni laps ronib. Aga ei suutnud ridagi lugeda – muudkui vahtisin pea kuklas, kuidas poiss ühelt rajalt teisele turnis. Andrus Kiviräha „Lugusid headest inimestest” ja Mart Kadastiku „Kevad saabub sügisel” aitasid nii mõnelgi õhtul adrenaliinilaksu saanud vanaemal rahulikult uinuda. Jalgrattaga sõidudki on meil ühised ja käime koos suusatamas, ujumistrennid, kalalkäik ja traktorivärk on vanaisade vahel jagatud – vanavanema ja lapselaste ühised hobid rikastavad mõlemaid.

Millised jutud teil lastelastega on?

Me räägime kõigest. Theresa on veel küll väike, aga Samuel näiteks võttis hiljuti teemaks narkootikumid.

Ta tahtis teada kõike, sest ta oli süstla leidnud. Nii me siis rääkisime haigusest ja parkidest, kuni poiss teatas, et nüüd aitab, räägime hoopis antibiootikumidest. Vaat sulle – vanaema peab ikka kõike teadma. (Naerab.)

Kui aga lapselaps küsiks, mida tegite te päeval, mil Eesti taasiseseisvus?

20. augustil olin ma juba kodus, kuid eelmisel päeval sõitsime Vanalinnastuudioga Viljandisse etendust andma. Tankid sõitsid meile vastu ja sõjardid lehvitasid rõõmsalt. Polnud aimugi, mis toimub. Kuulasime öösel raadiot ja olukord tundus väga ärevana. Telemaja oli ümber piiratud ja mu väikesed lapsed olid sealsamas lähedal Tina tänavas hoida.

Paljudel oli tol hetkel bravuuri küll, et teater on ju kõige tähtsam. Aga kuna trupis oli palju naisi, siis meie närv ei pidanud lihtsalt vastu ja jätsime teise etenduse ära. Sellises ebakindluses ja teadmatuses laval nalja teha oleks isegi kohatu olnud. Rääkimata sellises olukorras keskendumisest, kui tegelikult tahad hoopis koju oma laste juurde ja ainus mõte on, et nad hukka ei saaks.

Kas teie tahtsite praegust Eestit?

Horvaatiast tulnuna tunnen veelgi selgemalt, kui hea on siin maal elada ja kui õnnelik olen, et just siia sattusin. Kõikjal maailmas on poliitikas jamasid, virisemise asemel on parem ise midagi ära teha.

Ma ei ole nõus kõigi nendega, kelle meelest iga väiksemgi jama on me riigis Ansipi või mõne teise tipp-poliitiku süü. Me oleme elanud palju hullemal ajal ja tingimustes, Eestil läheb mu meelest kõigest hoolimata praegu väga hästi. Meil ei ole vaja kogu aeg oma riigi kallal õiendada.

Austust ei ole enam. Kuhu see on kadunud?

Tõesti, olen märganud. Näiteks koolis. Öeldakse küll, et kodu peab kasvatama, kuid laps näeb väljaspool kodu palju rohkem käitumismalle, millele keegi ei püüa kätt ette panna. Kuid pool aega on ju laps koolis... Meid õpetati teatrikoolis, et sa ei istu enne, kui kostüüm on seljast võetud. Aga noortele kolleegidele tuleb seda ikka vahel öelda. Ma saan aru, noored mõtlevadki teisiti ja see pole vana inimese norimine, aga kuskilt peab ju see teadmine tulema ja kasvatus algama.

Tütar rääkis kunagi, kuidas poisid olid laagris visanud klaaspudelitega vees olnud kivi pihta täpsust... Kuidas selline mõte üldse pähe tuleb!? Koolivägivald – see ajab mu marru... Kust see tuleb?! Eeskujusid on vaja, aga see kõik algab ju kodust.

On vaja ka haritust. Jah, eriala peab olema, kuid tean ka, mida tähendab haridusega ebakindlus. Näitlejatel on ju paljudel siiski vaid lepingud...

Monotükk toob saalid täis, kas see siis ei taga teisi rolle?

Ma olen olnud hõivatud näitleja, kuid praegu on tõesti palju rahulikum aeg. Draamateatris ei ole naistele midagi tulekul ka. Just nii ütles peanäitejuht Priit Pedajas meile viimasel koosolekul. Ja naisi on palju... Ma ei ole kõige halvemas seisus, sest on neidki, kellel pole aastaid midagi, ja naisnäitleja palk on väiksem kui meesnäitlejal... Vabakutseline teenib aga mitu korda rohkem kui palgaline. Õnneks ei ole mul enam väikseid lapsi ja vastutust pere ees.

Sooloroll on sel juhul ju näitlejale lausa ideaalne võimalus, et laval olla...

Jah, selles on laiemas plaanis tõesti oma iva sees. Teatrikoolist tuleb aga järjest uusi noori peale, mõni neist ei saagi lavale. Miks talle pole juba koolis öeldud, et sõbrake, vali uus eriala, nii ei löö läbi.

Minust ei saa kunagi sellist näitlejat, kes teeb ehku peale teatrit. Vahel öeldakse, et lähme lavale, kutsume rahva ka, siis vaatame, mis juhtuma hakkab. Nii ei saa. Tükil peavad ikka saba ja sarved olema.

Olen liiga sageli juhtunud vaatama etendusi, kus rahvale tahetakse pööraselt meeldida ja joostakse lati alt hooga läbi. Õnneks on meil ka tõeliselt suuri näitlejaid. Katariina Unt on üks minu suur lemmik naistest. Ta mängib nii, et ma tõesti usun teda. Oskab kohe kuidagi naha alla pugeda, tunnetades materjali. Ma tõesti imetlen teda.

Mida vastate, kui küsin lihtsalt: kas te olete õnnelik?

(Hakkab naerma.) Olen. Tervist võiks alati rohkem olla. Aga näiteks täna olen juba kogenud üles-alla emotsioone ja tundmine on juba iseenesest õnn. Kui on töö ja leib laual ja kui on igatsus, armastus ja mees, kes hoiab. Kui kõik lähisuhted toimivad ning sõbrad on alles... Lühidalt vastates: tänan küsimast, jah! Mu õnn peitub rahulolus, austuses.

Kuidas selline õnn ühe inimese ellu tuleb?

Panin oma 50. sünnipäevaks kokku ammu kirjutatud luuletustest raamatu ja selle koostamisega sai üks periood mu elus läbi. Ma olin äkki jälle üksi ning mõtlesin, kuidas edasi minna ja mida ma oma ellu tahan. Tütar ütles siis, et ma mõelgu hoolega järele, sest tulla saab see, mida ma ise väga tahan. Mõtlesin siis ja jätsin noorema õe utsitusel kodus nähtavale vaid paarikaupa esemeid, näiteks kaks patja ja kaks parti pidi millegipärast olema.

Enda pilt ei tohtinud seinal olla, soovitatavalt ikka kaks parti... no ajas naerma. Samal ajal kirjutati sel soovimise teemal ka kõikjal, et mõtle soov välja, sõnasta see ja universum vastab sulle. Panin siis lõpuks oma konkreetse soovi paberile ja pistsin paberi rahakoti vahele, et see minuga kõikjal kaasas oleks... Kolm kuud hiljem algas mu õnn.

Kuidas ometi – koputas uksele ja ütles: siin ma olen?

Mitte päris. Ka teatrisse ei tulnud, ehkki on ka etendusele tuldud ja roose saadetud. Saime Taavoga kokku ühiste tuttavate pulmas ja just ajal, mil mõlemad olime uueks suhteks valmis.

Oleme juba kolm aastat koos elanud, kuid seltskonnaveergudele ei ole väga kippunud. Meil on niisamagi tore. Väga tore kohe – me hoiame kokku, meil on ühised huvid, saame kõigest rääkida, käia koos reisimas ja oleme mõlemad gurmaanid. Sellesse on ju juba rahulolu sisse kirjutatud. (Naerab). Olen lapsi alati kõiges respekteerinud, põlvekõrgusest alates. Kui Maria tuli mulle sellest soovimisest rääkima, siis ma tõesti kuulasin teda, sest ta ütles: „Ühel läks nii, palun proovi.” Jah, osa elust on läbi, kuid usun, et palju väga ilusat aega on mul veel ees. Miks ma ei võiks siis kvaliteetselt elada?

Mida te kirjutasite?

Seda ei tohi ju öelda. Aga kui soov täide läks, siis hävitasin sõnumi ära. Kirjutasingi selle, mis mul nüüd on, ja mul on hea meel, et ma julgesin proovida.

Kõlab nii lihtsalt, kuid tükk paberit pole kõige alus, te olete ikkagi ise osanud oma elu õnnelikuks elada. Kuidas küll?

Üksteisest on vaja hoolida, ka siis kui minnakse lahku. Anna endale aru, mida sa väärid ja mida teine inimene väärib, ning pea meeles, et suhtes väärivad kõik austust ja lugupidamist.

Kord, kui Maria oli seitsmeaastane, ütles ta, et „ema, ma tahaks su sõbraks saada”. Ütlesin seepeale, et kunagi sa saad kindlasti mu sõbraks, aga praegu on veel vara. Sõber peab ka teise muresid kandma, aga sinu pisike süda veel ei jaksa.

Praegu aga – teist sellist sõpra nagu Maria mul ei olegi. Ma ei taha oma sõpru solvata, kuid on asju, mida saan vaid Mariaga arutada. Meil on ühiselt elatud elu, meie austus on vastastikune ja seda tunnetavad ka tema lapsed. Isaga me ei olnud lähedased.

Ta ütles ikka, et kord, kui te suured olete, siis toon teile suure kingi...

Aga meie ei vajanud ju midagi sellist. Mõni aeg tagasi suri mu isa.

Loodan, et tema hing sai surres rahu, minu hing sai – ma jõudsin talle andestada, mõttes.

* * *

„Mängime kodu”

„…Mängime kodu, kus lambaid ei pöeta

metsa läks mammuteid küttima mees

mängime kodu, kus ahju ei köeta,

kirgi vaid kütame eneste sees…”

Viire luuleraamat

Luulekogu pealkirja sai ta juhuslikult möödunud poisilt, kes ütles emale: „Vaata, liblika jäljed lumel.”

„Ma ei pretendeeri luuletajaks, üks etapp sai läbi ja lõpuks kaante vahele.

Selles raamatus on minu luuletuste valik vahemikust 1987–2010. Koos Krista Kaeraga sai see teoks täpselt mu 50. sünnipäeval.

Olen lapsepõlvest saadik luuletusi kirjutanud, ka keskkoolis käies ja lavaka ajal. Olen kirjutanud öösel une pealt tõustes, trammis ostutšeki tagaküljele, kui mõni hea mõte tuleb. Ma ei pea ennast klassikalises mõttes luuletajaks ja kellegi leiba ma ära ei võta.

Olen väga kriitiline nii teiste kui ka iseenda suhtes, aga need pole ka mingid nutulaulud. Ma olen elus ikka rohkem naernud kui nutnud. See raamat on justkui mõtisklused, endassevaade. Endast ju ei eemaldu.”

* * *

Iga suhe annab midagi uut juurde

„Inimesed, kes peavad su ellu tulema, tulevad varem või hiljem,” usub Viire ning toob kaks näidet, kuidas koos armastusega on tema ellu tulnud alati ka midagi uut. 20 aastat kestnud abielu ujuja ja veepalluri Olav Lukiniga viis Viiregi ujuma. Veel viis aastat tagasi tunnistas Viire teleintervjuus, et peakat ei ole ta senini julenud hüpata. „Nüüdseks on see tehtud,” teatab ta uhkusega ja kinnitab, et uuesti ta seda siiski ei teeks: „Ma ei tunne enam vajadust uuesti hüpata. Minu jaoks on olulisem, et olen selliseks hüppeks võimeline.”

Viire praegune kaasa, TÜ kliinikumi stomatoloogiakliiniku juhataja Taavo Seedre tõi suhtesse kaasa ka oma eriala. Viire on küll alati ja usinalt ise oma hammaste eest hoolt kandnud, kuid Taavoga kohtumine avardas puhtuse mõistet veelgi. Nimelt on nende vannitoas ja hügieenikotis alati imepisikesed harjakesed, millega hambavahesid puhastada. „Hambaniidist ei ole eriti abi, harjake teeb palju paremini töö ära ning ongi suus tähtsaim puhastusvahend,” vuristab Viire ja naeratab. „Igatsen oma lapsepõlve-naeratust, sest vanusega kulub ka hambavaap ja valgendamine enam ei aita.”

Intervjuu ilmus 17 augustil 2013 laupäevalehes LP

Fotod: Tiit Blaat

x

x