Arnold Rüütel: elame rahutus kohas. Mine tea, mis tulevik võib tuua
Kas kogu Eesti edu kõrval oleks liikumine heaoluühiskonna poole võinud olla kiirem, küsib Arnold Rüütel vahel eneselt. Selleks on alati võimalusi, kõlab vastus.
 |
| Mees ja tema lapsepõlevamaa: 5,6 hektarit koos kahe loodusliku saarega, kus kunagi laius liivarand. Veel 20 aastat tagasi oli siin metsik ja soine ala. Pildid tegi Tiit Blaat. |
„Teate, aga teeme niimoodi, et te tulete päris mulle Saaremaale külla. Siis näete oma silmaga ära ja saame õues jalutada,” võtab president Arnold Rüütel (86 – intervjuu sündis 2014 aasta sügisel) meie intervjuueelse jutu lõbusalt kokku ja lubab mu telefonikõnet ootama jääda.
See on esimene kord, kui ma Arnold Rüütliga otse räägin. Ennekõike hämmastab mind, kui sorav ja humoorikas on tema jutt. Ent aastakümneid telerist nähtud uudislõigud on selle poole justkui varju jätnud. Miks erinevad need kaks kuvandit ja mis neid seob? Milline inimene on Arnold Rüütel? Nende mõtetega pakime end fotograafiga kahekesi ühel laupäeval autosse ja sõidame Saaremaale, et üles leida Tulitu saar ja lahesopp.
Tammepalgist väravad on valla, kuid maja veel ei paista. On kaunis rannaniit ja kadakad ning tunne, et siinse muruniidumasina võimsust mõõdetakse lammastes. Hiljem selgub, et lammaste asemel on pererahval siiski ehtne niiduk, nagu ka Belarussi traktor ja terve mõõkade kollektsioon. Ikkagi rüütel… Huvitav, millest see nimi küll tuli?
Äkki seisab peremees me ees, pea pisut viltu, taevakarva ülikond seljas, ja ulatab käe. See on suur, pisut kõhetu, kuid soe. Ta silmad on ümbritseva looduse karva – rohekat, halli ja pruunigi. Või on see peegeldus?
Maalapp, millele peremees on meid lubanud, on talle vaat et kõige lähedasem kogu ilmas.
„Mu esimene elukutse oli karjapoiss ja ma tõin karja alati sellele maalapile. Ning kui loomad sööma hakkasid, siis tulin mina siia, kus toona oli hoopis imeilus liivarand, sest loomad sõid kõik pilliroo kogu aeg ära,” viipab Arnold Rüütel käega ühele ja teisele poole. Taamal, mõnesaja meetri kaugusel olnud kord tema vanavanemate karja- ja heinamaad. See koht siin on üle elanud jääaja ja jõudnud üsna täpselt ka tsaariaegsetele kaartidele.
Pole kahtlustki, et Tulitu on Arnold Rüütli ilusate suvede kodu ja hingehoidmise paik. Noore abielumehena tõi ta kord siia telkima ka abikaasa Ingridi. Hiljem juba lapsed ja lapselapsed, kelle jaoks sai kohale toodud üks mahakantud paat. „Otsustasime jah nii, et kuuri asemel olgu rannal parem paat. Tegime talle korraliku pealisehituse, nii et sees mahtusid kõik magama,” räägib Rüütel oma esimesest päriskodust sel saarel, ise kämblaga paadilaudu patsutades.
Jalutame edasi. „Kui te ei pahanda, lähen ma sedasi ebaviisakana ees,” lisab Rüütel naeratades. Ma ei pahanda, sest niimoodi saabki peremees kõige paremini oma valdusi esitleda.
Võõralgi on sel rannal hea seista. Siin on vaikus ja rahu ning lõputult kauneid vaateid igasse ilmakaarde. Kõik on justkui nii kaugel päevapoliitikast ja raskustest. Ometi on needki olnud kogu aeg ka siin, sest peremehe laotud ja kokku toodud kivimüürid teavad raudselt tema mõtteid ja on tunda saanud sügavaimat südamevalu. Kuid kivid ei saa kõnelda. Küsimustele vastamine jääb ikka Arnold Rüütlile.
Proua Ingrid on katnud kohvilaua, saare naiste pähklitega kaeraküpsised kohvikõrvaseks. Ta ei lahku abikaasa kõrvalt, ehkki teab järgnevat juttu ilmselt kohati isegi une pealt peast öelda.
„Küsigem siis,” alustab härra Arnold enda ehitatud verandalt korraks pikema pilguga merele vaadates.
Tajun korraga, et Rüütel on selline vana kooli mees, kelle vastuseid peab tahtma – ja oskama – kuulata. Muidu võibki tunduda, et agronoomiharidusega põllumajandusdoktor räägib pelgalt torkivatest kadakatest.
Tulitu õuel on tuhandeid laotud kive. Kes kõik ja kui kaua on seda ehitanud?
Täitsa ise olen teinud ja peaaegu kakskümmend aastat. Nõukogude ajal sel maalapil peremehi ei olnud ja kõik oli, kuis juhtus. Ka suur kivihunnik. Sellest hakkasin vaikselt nikerdama: esmalt istumiskohad ja siis abiliste toel kiviaia… Nii see kõik siin eluga kujunes.
2009. aasta jaanuaritormi ajal tuli vesi kaarsilla ülemise ääreni – nii kõrgele puhus merepinna. Seejärel küsisin luba rannavall pool meetrit kõrgemaks teha, sest muidu paiskab vee üle ja toob pilliroo õuele. Senised tormid on vall kenasti kinni pidanud.
Siin on ka hoiuala [maja ees seisva pooppuu juurest risti üle tiigi jookseb piir] ja siia tulevad sügisel luiged. Juba praegu kogunevad. Enne äralendu on koos umbes 150 isendit. Kord olen neid kokku lugenud ka kolmesaja kanti. Koguneb teisigi rändlinde ja need kaks saart [hektari jagu umbes], mis aknast paistavad, on puhtalt nende asualad. Meie sinna suurt ei käigi.
Millal teil selleks kõigeks aega on jagunud?
Eks mul ole ikka vahel puhkusepäevi ka olnud. Nüüdki puhkan viimastel aastatel paari kuu jagu abikaasaga siin ja teen pidevalt midagi või käin niisama kõik üle, et ikka hooldatud oleks.
Ideaalne on siin olla, kui on päikeselised ilmad, nagu suvel kuu ja enamgi aega jagus. Karm on siis, kui sügistuuled puhuma hakkavad ja maja juures tekivad tõmbetuuled. Kuid kuna ümber maja on kõikjal erinevaid istumiskohti, siis tasub juba vaadete pärast ka tormiga siin olemine ära – marul on oma ilu.
Ilus koht tõesti, et pensionipõlve nautida. Kas te elategi sellist rahulikku pensionärielu?
Kuidas seda nüüd võtta? (Muheleb.) Ametlikult muidugi olen pensionil. Aga nii palju on kogu aeg teha, et ei jõua seda penisonipõlve pidada. Igasugu [rahvusvahelisi] konverentse on, millel käin. Ei ole juhus, et ma rändan mööda maailma ringi ja ei ole kohalikus poliitikas sees. Mu meelest on oluline anda noorematele Eesti võimupüramiidi tipus olevatele inimestele võimalus oma ideid realiseerida.
Mida te välismaal täpsemalt teete?
Teen rahvusvahelistel konverentsidel ettekandeid.
Need on väga kõrgel tasemel kohtumised: näiteks Musta mere maade konverentsil osaleb kuni kakskümmend endist presidenti ja peaministrit, palju suure kogemusega poliitikuid. Või näiteks Madridi klubi, kuhu on koondunud ekspresidendid üle maailma. Või kolmandat korda toimuv rahvusvaheline humanitaarfoorum, kus igal aastal teeb ettekandeid umbes tosin Nobeli preemia laureaati.
Ka Berliini kultuuriinstituut kutsub kokku sada arvamusliidrit üle ilma ja sellepärast oleksin pidanud just Lõuna-Koreasse lendama, kuid seekord ma ei lähe, saadan sinna ainult oma ettekande.
Mis teemadel teie ettekanded on?
Rahvusvahelised probleemid ennekõike, arutlused-analüüsid teemal, kuidas inimkond konfliktide tingimustes areneda suudab. Räägin erinevate kultuuride ja rahvaste sidemest ja koostööst, peale selle majandusteemad.
Soome endine president Tarja Halonen on olnud tihedalt seotud ka ÜRO-ga. Aga teie?
Ka mina olin paar-kolm aastat, kuid see tähendas veelgi rohkem reisimist. Lõpuks ma lihtsalt loobusin, sest ei saa ju kogu aeg niimoodi oma töö tõttu perekonnast eemal olla. Pealegi oleksin pidanud valdama veel rohkem võõrkeeli, mida mul ei ole paraku elus olnud võimalik piisavalt omandada.
Meil on aeg peagi uue presidendi peale mõtlema hakata. Kes ja milline inimene peaks olema meie järgmine president?
Nime ma teile ei ütle, kuid ütlen, et minu meelest peaks rahvas saama presidenti valida. Täitsa kindlasti.
Kodanikuna annan võimaluse inimesele, kes austab Eesti praegust põhiseadust ja eelkõige rahva eesmärke ning jätkusuutlikkust, et meie keel ja kultuur säiliksid. Sel on ülisuur roll nii meie kui ka maailma jaoks. Näete, suurvõimud ju üha kujunevad. Mäletate, milline oli Nõukogude Liit? Tulemas on samasuguseid. Seepärast on oluline teha kultuuride vahel rahvusvahelised kokkulepped, et inimkond ei hävitaks maailma. Oleme ju leiutanud juba nii võimsa relva, et võime hetkega oma koduplaneedist ilma jääda.
Millist presidenti Eesti vajaks?
Põhiseadus sõnastab selle väga täpselt. Mäletan [A. R. oli üks koostajaid], et põhiseadust koostades oli üks suuremaid küsimusi presidendi vanuse alampiir. Lõpuks lepiti kokku, et presidendiks saab kandideerida alates 40. eluaastast.
Minu meelest on see siiski liialt noore inimese jaoks liiga keeruline samm. Täna annaksin alampiirile kindlasti kümmekond aastat juurde. President peab olema võimeline üldistama, ennekõike ühiskonna arengut ajas ja kaugele ette. President peab valdama inimkonna ajalugu, olema erialaga asjatundja ja oma elus vastutavatel kohtadel töötanud inimene – see tõestab võimet juhtida.
Kannaksin selle mõtte edasi ka võimupüramiidile tervikuna: peaminister ja ministrid, riigikogu esimees ja komisjonide esimehed. Ma ei pea silmas seda, et noori ei tohiks edutada. Vastupidi, noortele peab võimalusi andma, kuid esimene töökoht pärast kooli või ülikooli lõpetamist ei saa olla otseselt riigi juhtimisega seotud.
Meil on praegu ametis üks ajaloo nooremaid peaministreid. Mis tundeid see teis tekitab?
Ma ei asuks mingil määral praeguse peaministri isikut kommenteerima. Ütlen vaid sedavõrd, et ta on kindlasti väga tore inimene ja tubli noor mees. Iseasi, kui suur elukogemus on tal abiks nii vastutusrikkas töös.
Räägime praeguse presidendipaariga seotud skandaalist. Sellist kogemust ei ole meil riigi tasandil kellelgi olnud. Kuidas siis toimida?
Kahjuks ei ole mul võimalik sellele küsimusele vastata. Oma põhimõtete pärast. Alustagem ikka põhimõtetest ja sellest, kuidas ja mille järgi juhti valida. Veel kord – ei ole juhus, et ma praegu pigem välismaal viibin.
Kui te aga Eestis, siin Tulitul olete, mida teile siis teha meeldib?
Oh kui tore küsimus. Tõsine vastus oleks, et kõike seda, mida te siin täna enda ümber näete.
Kui me abiellusime ja algul abikaasaga siia tulime, siis oli siin kadakatest moodustunud mitu tuba. Tube aga peab puhtana hoidma.
Harvendasime need kenasti ära, muidu oleks võõrliik võimust võtnud. Sellepärast need kadakad kõik nii kenasti siin kasvavad, et inimene on loodusele appi tulnud. Kõrvaldasime toomepuud, pihlaka või magesõstra ja andsime parasjagu igale kadakapõõsale kasvamiseks ruumi. Sest erinevad liigid lähevad vahel omavahel tülli ja tekitavad ebakõlasid mõnikord isegi liigisiseselt. Pärast näitan teile, milline on hooldamata kadastik… Jah, kena kadastiku kasvatamine on täitsa kunst. Rääkisin teile nüüd oma saladuse ära ka. (Muheleb mõnusalt.)
Või siis meeldib mulle traktoriga neid veesilmakesi ja randa pilliroost puhtana hoida. Ja siis muidugi kõik need kivid. Vaid kolm suurt kivi meie lõkkeplatsi ja lipumasti juures on mujalt toodud, ülejäänud kõik on maa ise siit välja andnud. Need kolm aga tõin oma ema vanemate karjamaalt siia, mälestuseks. Kuressaare–Kuivastu maantee ehituse ajal taheti need purustusse viia. Ma palusin, et jumala pärast mitte, sest olen sadu kordi poisikesena nende kivide otsa roninud… Lõpuks saingi kivid enda õuele tuua ja tõstsin Belarussi kopaga just nii, et oleks ilus vaadata.
Mulle meeldib väga loodus, sest olen siia keskele ju sündinud ja siin kasvanud. Külakogukonna keskel traditsioonidele toetudes oleme me ju tänaseni jõudnud, nii rahvuse, kultuuri kui ka keskkonnana.
Jah, ka loodust tuleb mitte ainult hoida, vaid ka hooldada, sest loodus ühel hetkel endaga ise enam toime ei tule – no kasvõi needsamad kadastikud, millest enne rääkisin.
Traktor jäi tõesti maja tagant silma. Ja teil ongi kohe luba sellega sõita?
Muidugi, tegin enam kui kakskümmend aastat tagasi load. On veel tavalise sõiduauto ja kuni kümnemeetrise paadi juhtimise õigus. Ainult lennukirooli ei saa ma istuda, sest vaat lendurilubasid mul ei ole.
Kas teil relvaluba ka on?
On ja relvi on ka. Kohe mitu tükki, osa neist on suured mõõgad. Kuid on ka näiteks selline väike teatrirelv, mis mahub pihku ära. Kui olid pingelised ajad, ihukaitsjat sageli ei olnud, olin valmis end ise kaitsma.
Kas olete pidanud relva kasutama?
Tulistama olen õnneks pidanud ainult lasketiirus. Relva olemasolust on muidu õnneks piisanud. Ähvardusi tõesti oli, ja mitte üks, vaid paraku mitmeid. Jah, valmis tuli olla...
Augustis 1991 peitis teie autojuht teid kord isegi ära. Miks?
Me võtsime ülemnõukogus vastu otsuse, et kui peaksid hakkama arreteerimised, siis on riigi kolmel esimesel mehel – peaminister, ülemnõukogu esimees, ülemnõukogu juhataja – õigus vastu võtta ülemnõukogu otsuseid ja neid allkirjastada. Oli mõeldud kaugemalegi: usalduslike maavanematega oli kokku lepitud, et vajaduse korral jätkame võitlust n-ö põranda all. Kohtumispunkt oli üks paik Läänemaal.
Putšipäeval olimegi siis ärevalt ootel. Õhtuks oli selge, et koju minna ei saa. Nii peitis mu ustav autojuht mu tolleks ööks ära.
Kas te tol ööl seal Liivalaia tänava korteris magada saite?
Ega ei saanud küll. Midagi ei saanud eriti, ka telefoniga rääkida, sest muidu oleksin asukoha reetnud. Istusin, seisin ja mõtlesin.
Närvilistes olukordades süütab nii mõnigi sigareti. Teilegi pole see võõras.
Jah, tõesti, kõige pingelisematel aegadel suitsetasin tõesti. Eriti siis, kui jälle Moskvas kohtumas pidin käima ja seal tuletati mulle üha rangemalt meelde kriminaalkoodeksi paragrahvi ja öeldi ka vangla-aastad ette ära: 10–15 aastat range režiimiga, koos asumisele saatmisega.
Ega sigaret närvi suurt rahustanud, pigem oli see üks kindel tegevus, mis päevale konkreetselt punkti pani. Õnneks sain sellest rumalusest võitu.
Ähvardamine, seletuskirjade kirjutamine, mõnitamine... ja teie jaksasite uskuda, et tulete sellest olukorrast iseseisva riigiga välja?
Mõnitati tõesti, kuid vaadake – nendes olukordades ei olnud mul õige häält kõrgendada. Pidin oma kehakeelt ja näoilmeid väga kontrollima. Moskvas pidi jätma muljet ja siis tagasi tulles oma asja edasi ajama.
Mulle heideti korduvalt ette, et rikun Nõukogude Liidu konstitutsiooni, nõuti oma allkirja tühistamist ülemnõukogu otsustelt… Ma jäin lõpuni enda juurde.
23 aastat on liikunud jutt inimesest, kelle kätte pidi võim minema, juhul kui putš oleks õnnestunud. Väidetavalt oli ta ka meie toonastele juhtidele teada. Kes see inimene oli?
Arnold Rüütel vaikib ja vaatab enda ette. Rääkima hakkab proua Ingrid.
Ta ei saa seda nime teile öelda, ärge küsige. Õigemini, seda nime ei saa tõestada. Ja paljugi, mida on räägitud – dokumenti ju ei ole. Seni võime kõik ainult arvata, kinnituseta ei ole vastus midagi väärt.
„No vaat niimoodi,” hingab president Rüütel sügavalt ja võtab laualt kohvitassi.
Palju on spekuleeritud ka selle üle, miks teid kõigist ähvardustest hoolimata säästeti. Kas te oskate vastata?
Kohtusime Eduard Ševardnadzega enne tema manalasse minekut. Tean nüüd, et otsus minu kõrvaldamiseks oli tehtud ja kord Mihhail Gorbatšoviga Moskvasse kohtuma minnes oleks see stsenaarium pidanud ka käivituma, kuid läks teisiti. Ševardnadze oli nimelt öelnud, et Rüütel on rahvusvaheliselt juba liiga tuntud ja kui temaga peaks midagi juhtuma, siis see oleks Nõukogude Liidule veelgi kahjulikum.
Kas te olete nüüd hiljem ka Gorbatšoviga kohtunud?
Jah, rahvusvahelistel üritustel. Kuid kunagi hiljem pole ta minusse enam halvasti suhtunud. 1990-ndatel oli ta väga ärritatud ja ütles kõvendatud toonides ametiruumides ja teiste juuresolekul mulle hoiatusi. See oli mõistetav, sest ta tahtis ju NSV Liitu säilitada. Aga omavahel olles ei olnud ta kunagi selline, vaid hoopis inimlikum. Ehkki südames Gorbatšov mind ilmselt ei toetanudki. Kuid ehk säästis mind suuremast karmusest ka see, et Gorbatšov oli sõbralikes suhetes Vaino Väljasega.
Aga meie kohtumised... Näiteks õhtusöökidel Genfis ja Jaapanis pani ta mind ekstra enda kõrvale istuma. Üks kohtumine oli ka Pariisis, Rohelise Risti (looduskaitseühing – toim) nõupidamisel. Koos oli umbes viissada inimest ja ma istusin teadlikult vahekäikudest eemale, et mitte nähtav olla.
Tema aga tuli koos Prantsuse ministritega, nägi mind ja roniski toolide vahelt minu juurde, et tervitada kõigi silme all. Jäi mulje, et oleme vanad sõbrad. Loomulikult ei rääkinud me siis millestki olulisest ja eriti mitte olnust.
Mainisite Vaino Väljast. Olete koos mitu puuda soola ära söönud. Kas teid kahte naabersaare meest seob ka sõprus?
Sõpruse mõiste ehk ei ole õige laienemaks meie kõigile suhtlemistele. Kuid jah, oma iseseisvuse suutsime me veretult taastada just temaga koos ja paljuski isegi nimelt tänu temale. Täitsa kindlasti kohe!
Kui te peaksite enesest ajalooõpikusse või teatmeteosesse peatüki kirjutama, siis mida kirjutaksite, et see saaks adekvaatne ja aus?
Küsin vastu: kas mu eluloost üksi ei piisa? (Vaikib hetke.) Soovin Eestile stabiilsust, sellepärast ei anna ma hinnanguid. Olen alati olnud seisukohal, et iga mu ütlemine peab olema mõõdetud, sest arvestada tuleb üldist situatsiooni.
Jah, ühest küljest usun, et rahvas peab teadma, milline on iseseisva riigi hind. Aga teisest küljest toob see kaasa rahva rahutuse ja hirmu, mis võib põhjustada selle, et senisest veelgi rohkem Eestist lahkutakse. Me oleme nii rahutu koha peal – mine tea, mis tulevik võib tuua. Ja seepärast ei ole ma paljut kunagi ka rääkida tahtnud.
Paigale jäävat rahvastki saab lõhestada, näiteks kooseluseaduse või moraaliskandaalidega. Kuidas siit ühtsena edasi liikuda?
Eesti ühiskonnas on palju välismõjusid, mis on sellist skandaalimaiku pidevalt ülal hoidnud. Pole ju mingit kahtlust, et varjatud struktuurid on igas ühiskonnas välisriikide mõjuga.
Kindel on, et rahvas toetub oma väärtustele ja sellest tulenevalt toetab või ei toeta oma juhte. See on otsustamise alus niisugustes küsimustes.
Rohkem ma ei kommenteeri.
Palun siiski teie kommentaari ka kooseluseaduse teemal. 58% Eesti elanikke ei poolda seaduse vastuvõtmist. Ent vastuseisu ei tingi mitte abielu kõrvale tekkiv kooseluvorm, vaid teadmine, et see puudutab samast soost paare. ERR-i tellitud uuring näitab ka, et vastuseis on seda suurem, mida vanemad on inimesed. Mida teie sellistest suhetest arvate? Kas õnne on õigus keelata?
Ma ei arva, et eestlased ei ole olnud piisavalt tolerantsed nn kapist välja tulnud isikute ja paaride vastu. On inimeste endi otsustada, millisele alusele nad oma õnne rajavad. Küll aga paneb tõsiselt järele mõtlema olukord, kus tulevasel ilmakodanikul on näiteks kaks isa või kaks ema. Siin ei saa me rääkida traditsioonilisest peremudelist, mis läbi aastasadade on ennast õigustanud. Ka Eestimaal.
Ei saa nõustuda ütlemisega, et see seadus ei võta kelleltki midagi ära. Kui 58% Eesti elanikest ei poolda seaduse vastuvõtmist, siis peaks see olema meie seadusandjatele väga selge signaal. Kui abielu kõrval seadustatakse paralleelne kooseluvorm, siis see devalveerib kindlasti traditsioonilise abielu staatust.
Kindel on, et selle teemaga oleme suutnud Eesti ühiskonda lõhestada ja seda ajal, kui kõrgenenud sise- ja välisohu tingimustes oleks vaja, vastupidi, kogu ühiskonda ühendada.
Kuidas riigikogu peaks käituma, kui rahvas on selgelt millegi vastu?
Peaksime silme ees hoidma meie põhiseadust, mis sätestab, et kõrgema võimu kandjaks on rahvas. Kui rahvaesindajad riigikogus või omavalitsustes ei taha seda meeles pidada, siis on otsus valijate kätes juba järgmistel valimistel.
Kui Eesti peaks oma iseseisvust taastama tänases maailmas, siis kas see oleks keerulisem, kergem või sootuks võimatu? Mis on peamine erinevus tänase Kremli hoiakus?
Tänase Kremli juhid on asunud realiseerima oma ambitsioonikaid plaane taastada Venemaa endistes piirides. Seda kinnitasid nii sündmused Gruusias kui ka käimasolev sõda Ukrainas.
Kuid ma ei arva, et me peaksime lähitulevikus üle elama välise agressori kallaletungi. Kui see toimuks, oleksid sellel väga tõsised tagajärjed agressorile endale.
Eesti taasiseseisvumine oli kahtlemata Eesti rahva kangelastegu. See, mis toimus Moskvas, kuidas töötasid ja tegid lobitööd meie rahvasaadikud, kuidas hangiti MRP salaprotokollide koopiaid – kuni selleni välja, et veel enne lõplikku kokkuvarisemist tunnustas meie taasiseseisvunud Eesti Vabariiki ka NSVL, on unikaalne ajalookogemus.
Ukrainas käib sõda. Mis läks valesti ja kuidas võiks teie arvates nüüd kõigest tervena või vähemalt elusana välja tulla?
Kõigest tervena ja elusana välja tulla ei ole enam võimalik, sest tuhandeid on juba hukkunud. Tegelikult käib Ukrainas mitte ainult Venemaa mahitatud ja toetatud kodusõda, vaid ka otsene Venemaa agressioon.
Juba tsaariajast peale on Ukraina olnud Venemaale toiduainete tootjaks. Ka tööstuse rajamisel ei eeldatud, et Vene–Ukraina koostöö võiks mõraneda. Väga paljud strateegilised ja Venemaale väga tähtsad tööstusettevõtted asuvad Ukraina territooriumil. Tundub, et kui Ukraina kuulutas end 24. augustil 1991. aastal iseseisvaks, ei mõtestatud lahti nende Venemaaga väga tihedate sidemete olemust. Seda enam, et alates 1991. aastast sai Ukrainast ka Sõltumatute Riikide Ühenduse asutajaliige. Ja kui 1990-ndate alguses hakati uuendama majandust, siis ilmselt ei analüüsitud piisavalt võimalikke ohte, mis võisid tuleneda kahe riigi majanduse liiga tihedast põimumisest. Eks nüüd tuleb see tegemata töö ära teha ja leida teid oma riigi territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse kindlustamiseks.
Vähemalt osa Eesti rahvast on Ukraina sõja taustal ärevil. Kas ärevuseks on teie arvates põhjust? Mida te oma lastele ja perele rääkinud olete?
Ärevuseks on tõesti põhjust. Kui ikka meie idanaabri liidrid avalikult deklareerivad, et soovivad taastada endist NSV Liitu selle kunagistes piirides, kui arutletakse selle üle, et kohtu alla anda need, kes kunagise NSV Liidu lõhkumisele kaasa aitasid, siis on ärevuseks põhjust küll.
Oma lähedasi olen ikka lohutanud, et otsese agressiooni ohvriks sattumine on vähe tõenäoline. Selleks oleme küllalt tihedalt integreerunud nii NATO, EL-i kui ka teiste rahvusvaheliste struktuuridega.
Öeldakse, et ajalugu kordub. Te olete pikalt ajalugu näinud. Mis on kordunud?
Ajalugu tõesti kordub. Seda kinnitavad ka suured sõjad. On vaja üks-kaks inimpõlve, et unustada sõjakoledused ja kergekäeliselt ja endile aru andmata uuesti sukelduda sõjakoledustesse. Eriti murelikuks teeb see, et just viimasel ajal on tekkinud ohtlikud sõjakolded, mille tulemusena on kaotatud tuhandeid inimelusid. See loob soodsa pinnase uute füürerite esilekerkimiseks, kelle soov on maailma ümberjaotamine või isegi selle ainuvalitsejaks saamine. Seda kõike oleme ajaloos juba kogenud.
Mida arvate laiemalt lääne kaitsepoliitika viimase aja arengust? Kas sanktsioonidega vehkimine annab tulemusi ja millist mõju avaldavad need kokkuvõttes Eesti tootjatele?
Mulle tundub, et viimasel ajal on lääne kaitsepoliitikas aset leidnud väga olulised muutused. Seda kinnitavad NATO peasekretäri ütlemised ja otsused, mis on tehtud NATO üksuste suuremaks kohalolekuks nn heidutustaktika raames.
Mis puutub USA ja EL-i sanktsioonidesse Venemaa vastu, siis nende mõju tuleb vaadata ajateljel. Võime juba täna öelda, et nende mõju on olnud Venemaale küllaltki tuntav. Seda kinnitab Venemaa käitumine.
Kui nüüd Eesti poolt hinnata Venemaa vastumeetmeid reale toiduainetele sisseveokeelu kehtestamisega, siis ilmselt puudutavad need kõige rohkem meie väikefarme. Suurtootjatel on olnud aega ja võimalusi kriisiaegadeks korraliku rahalise puhvri loomiseks ja eks nüüd tuleb neid reserve käiku lasta.
Ühe õppetunni see kriis meie piimatootjatele kindlasti andis. See puudutab meie kodumaise piima ümbertöötamise võimaluste tagasihoidlikkust. Sellest tuleks õppust võtta.
Kuidas edasi? Ma arvan, et peame käituma vastavalt meie kaubanduspartnerite käitumisele. Kui ikka kogu taasiseseisvusperioodi jooksul ei ole me võinud nn idaturule kindlad olla, siis tuleks paratamatult leida uusi äripartnereid.
Kui üldse maailmas millestki karjuvat puudust tuntakse, siis on need toiduained. Täna elame olukorras, kus ligi kolmandik inimkonnast kannatab alatoitluse all või sõna otseses mõttes nälgib.
Kas meie juhid tegelevad piisavalt põllumehe kaitsmisega?
Liberaalse turumajanduse tingimustes eeldatakse, et turg paneb kõik asjad paika. Teie küsimus põllumehe kaitsmisest on aga üle kantav meie taasiseseisvusaja algusesse, kus me ei osanud arvestada meie tolleaegse põllumajanduse suhteliselt kõrget taset. Pidime vahepeal läbi käima pika mõõnaperioodi, et nüüd uuesti fööniksina tõusta. Näiteks piimatoodangult lehma kohta oleme võtnud sisse kindla koha maailma esikümnes.
Kas NATO peaks Balti riikidesse püsivaid baase looma? Eriti juhul, kui mõelda, et külmade ja poolsoojade sõdadega läheb olukord pidevalt teravamaks. Kuhumaani oleme valmis Venemaale järeleandmisi tegema? Admiral Stavridis (NATO vägede juht Euroopas – toim) usub, et ühel hetkel saab Putin aru ja mõistab, et pole muud kui kaotada, ning taganeb. On see sinisilmne uskumine või on Putinis tõesti jooni, mida me märganud ei ole?
See on küsimus meie riigikaitse juhtidele.
Minu arvamus on, et kui me jätkame meie kaitseväe ja kaitseliidu tugevdamist, kui jätkame suurõppusi, loome vajaliku infrastruktuuri selleks, et vajaduse korral suuremaid väekontingente vastu võtta, siis sisuliselt olemegi integreerunud NATO erinevate väeliikidega ning loonud meie vabariigile kaitse nii õhust, maalt kui ka merelt.
Ärme unustame, et oleme NATO liige ja meie kaitsevägi on ka NATO kaitseväe osa.
Kui USA kindlustab oma positsioone Norras, kui NATO staap rajatakse Poolasse jne, siis on see selge signaal sellest, et nii EL kui ka NATO võtavad Venemaa sõjalist sekkumist Ukrainas ja võimalikku edasist agressiooni teistesse riikidesse väga tõsiselt.
Mis puutub Venemaa liidrisse, siis eks ta ole väga tugevas sõltuvuses sõjalis-tööstuslikust kompleksist. See on läbi aegade Venemaal nii olnud.
Te olete president Putiniga kohtunud. Millist Putinit teie tunnete?
Minu kontaktid Putiniga on olnud liiga põgusad selleks, et võiksin teda oma muljete põhjal kirjeldada.
Olgu, tuleme koju tagasi. Tegime teiega väljas enne suure tiiru, kuid presidentide ja peaministrite puid ma teie õues ei märganud. Kus need siis kasvavad?
Mulle on kingitud siin üks tamm ja kinkijatega, omaaegsete EPA lõpetajatega, istutasime ta koos ka maha. Kuid teate, presidente ja ministreid ei ole ma siia kutsunud.
(Peab korraks pausi ja räägib edasi, kaval naerukurd silmanurgas.)
Sest see ala ei ole nii hooldatud: siin ei ole kõik umbrohi välja kitkutud ja võilillest puhtaks juuritud ning teedki kõik asfalteerimata… Eks need riigijuhid ole harjunud ju steriilsemas keskkonnas olema ja võib-olla nad ei taipa, et mina olen siin rohkem looduslikule ilule ja liikide säilimisele mõelnud.
Teie olete ju ka riigijuht!
Seda tõesti. Aga ma olengi alati olnud selline erandliku käitumisega.
Kas Eesti on sel teel, kuhu te pärast oma ametiaja lõppu 2006. aastal lootsite riigilaeva liikuvat? Mida te mõtlete ja hinges tunnete?
Meie unistus oli Eesti taas vabaks saada. See meie rahval ka õnnestus. Kuid teatavasti on ajalugu ühes suunas kulgev protsess ja võimalikke arengustsenaariumeid ei ole võimalik kontrollida. Muidugi juhul, kui paralleelselt mõnes teises riigis ei kulge analoogne arenguprotsess ja oleks, millega võrrelda.
Pärast 2006. aastat meie riiki juhtima asunud liidrid ei pidanud paljusid algatusi piisavalt põhjendatuks, et juba käivitatud protsesse jätkata. Olgu siin üheks näiteks ühiskondliku leppe protsess või laia teadusüldsuse kaasamine Eesti ees seisvate probleemide läbiarutamiseks ja vajalike lahenduste leidmiseks.
Pärast presidendi ametiaja lõppu ei ole ma teadlikult enam Eesti siseasjadesse sekkunud. Oli aeg noorematele ruumi anda.
Kui aga küsite, millele ma ikka jälle mõtlen ja mida hinges tunnen, siis kindlasti seda: kas kõigi meie edusammude kõrval oleks Eesti liikumine heaoluühiskonna poole võinud olla kiirem?
Arvan, et selleks on alati võimalusi. Neid tuleb otsida ja need leida. Kõige tähtsam on, et me suudaksime kindlustada Eesti rahva elujõu ja tuleviku Eestis.
* * * * * * *
Miks on Arnold Rüütlil just selline perekonnanimi?
Arnold Rüütel: „Rüütli nime esineb küll harva, kuid haruldaseks ei saa seda pidada. Saaremaal nimetati rüütliteks rannakaitsesõdureid – tänases mõistes nagu piirivalvureid. Ei ole aga teada, et minu esivanematest oleks keegi rannakaitses teeninud. Samuti ei saa rüütleid seostada eestlaste muistsete maalinnustega, mida minu koduküla lähistel oli koguni kaks. Küll on mõned ajaloolased tähelepanu juhtinud, et 16. sajandil Orissaare lähedal paiknenud Maasi ordulossi kaitsemeeskonnas teenisid rüütlid, kelle seas oli ka kohalikke eestlasi. Minu kodukülast olevat seal ajalooürikute andmetel teenistuses olnud kolm meest. Kuna mõisnik lähtus perekonnanimede panemisel tihti ka inimese tegevusest, siis võibki Rüütli nimi tuleneda sealt.”
