Ilust

Kindlasti olete teiegi ühte ja sama muusikateost üha uuesti kuulanud. Minuga juhtub seda sageli. Lõppeval nädalal oli selleks Mozarti Requiem. Juba enne, kui Pariisis veresauna köeti ja hoolimata sellest, et meie ühistoimetust valvab nüüd turvamees.

Reekviem teosena lihtsalt vaimustab mind. Tean andeka helilooja viimaseks ning pooleli jäänud helitöö iga nooti ja pausi peast. Juba aastaid, kui seda ühe kontserdi tarbeks õppima hakkasin. Enne esimest proovi ei osanud ma üheski reekviemis ilu leida. Surmale pühendatuna oli see mu jaoks valu ja ängi võrdkuju. Ent mida kauem oma partiid õppisin, seda rohekm ilu neist nootidest leidsin. Millised harmooniad ja meloodia, milline sõnum elavaile … 

Kontsert oli uhke, aplaus ei tahtnud lõppeda ja ma sain isegi kimbu roose. Kuid mitte see pole põhjus, miks too surematu helitöö mind siiani köidab ja miks seda erinvatel eluhetkedel, kasvõi autoroolis kuulan. Põhjus on rahulikus ilus. 

Mind hämmastab jätkuvalt, kuis ilu ongi vaataja silmis ja kuulaja kõrvus. Ja kuidas on võimalik ilu kuulda ja näha alati, kui vaid tahta. Kui meie oleme valmis märkama. Ja sealgi, kuhu esmapilgul otsima ei oska minna. Ja mis peamine: ilu on alati loomulik, tuleb südamest ja võib olla ka kõige väiksem seik me argises päevas. 

Olgu meil siis julgust ja aega seda märgata ning mõistust loodut väärikalt hoida. Kõik inetu on me ümber ju nagunii, ent helgusega saabub hingekevad kiiremini ja püsib kauem.

Pariis 2015 – klaver novembrikuisel puiesteel 



Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan