Sõbra sünnipäev
Millegipärast ei osanud ma kaua kujutleda, et Eesti Vabariigi aastapäeval võiks olla kellelgi sünnipäev. Sest mu lapsepõlves polnudki ametlikult vabariigil sünnipäeva. Ja kui see päev siis kord meie avalikku teadvusse kanti, tundus see jagamiseks liiga püha.
Nüüd on mul aastaid rõõm tunda inimest, kellel on sünnipäev just 24. veebruaril. Pea sama kaua olen ma Eestit sel päeval oma sõbratari kaudu ka iseloomustada püüdnud. Umbes samamoodi nagu inimesed ikka sama tähemärgi all sündinute puhul tegema kipuvad. Mu sõbratar on nimelt elu näinud, lugupidav, töökas, siiras, aus, alati olemas ja valmis kuulama su muresid-rõõme ega palu iial midagi vastu.
Nii jätsin ma ta kord hätta. Sel päeval teatas ta, et nende perel on väga isiklikel põhjustel ees Eestist lahkumine. Vaikisin mitu päeva, sest ei suutnud öelda sõbratarile: muidugi mine, küll kõik saab korda! Ma ei tahtnud valjult tunnistada, et tema sünnipäev ei saa seejärel enam kunagi olema selline nagu siiani. Isegi kui see on teistmoodi tore. Ma olin lihtsalt isekas.
Samuti oleme me kõik vahel isekad eaka sünnipäevalapse Eesti vastu, sest kes meist poleks meelepaha tema peale välja valanud? Mõistmata isegi, et kõik, mida meil vahel muuta tuleks, on suhtumine. Sest Eesti on olemas, ta kuulab, kajab, kannatab ja kestab. Olgu või kaugelt kiigates. Meil on me maa ja võimalus hümni lauldes lipu poole vaadata. Seda aga polegi nii vähe!
Nüüd on mul aastaid rõõm tunda inimest, kellel on sünnipäev just 24. veebruaril. Pea sama kaua olen ma Eestit sel päeval oma sõbratari kaudu ka iseloomustada püüdnud. Umbes samamoodi nagu inimesed ikka sama tähemärgi all sündinute puhul tegema kipuvad. Mu sõbratar on nimelt elu näinud, lugupidav, töökas, siiras, aus, alati olemas ja valmis kuulama su muresid-rõõme ega palu iial midagi vastu.
Nii jätsin ma ta kord hätta. Sel päeval teatas ta, et nende perel on väga isiklikel põhjustel ees Eestist lahkumine. Vaikisin mitu päeva, sest ei suutnud öelda sõbratarile: muidugi mine, küll kõik saab korda! Ma ei tahtnud valjult tunnistada, et tema sünnipäev ei saa seejärel enam kunagi olema selline nagu siiani. Isegi kui see on teistmoodi tore. Ma olin lihtsalt isekas.
Samuti oleme me kõik vahel isekad eaka sünnipäevalapse Eesti vastu, sest kes meist poleks meelepaha tema peale välja valanud? Mõistmata isegi, et kõik, mida meil vahel muuta tuleks, on suhtumine. Sest Eesti on olemas, ta kuulab, kajab, kannatab ja kestab. Olgu või kaugelt kiigates. Meil on me maa ja võimalus hümni lauldes lipu poole vaadata. Seda aga polegi nii vähe!
 |
| Sõbra uks ja vaade Vahemerele |
