Esikülje abielu

Eile, 17. aprillil jagati presidendiperes 11 aastanud küpsenud leib kahte kappi ja seni kindla kulbiliigutusega segatud supp suures portselanpajas söödi viimseni tilgani otsa.

Toomas Hendrik Ilvese ja Evelini suhet iseloomustasidki kõige selgemalt aastaid kaks peamist märksõna: toit(umine) ja ajalehtede esiküljed.  

Me kõik jälgisime iga nende sammu, ja polnud vahet, kuidas me Ilvestesse isiklikult suhtusime. Olid nad ju ühel hetkel meie jaoks Evka ja Tom, kaks pehmet ja karvast käpikut, kelle magamistuppa läbi teleekraani huumoriprismagi sai piiluda. Uudishimu ei vaibunud nende aastate jooksul kordagi ja kogu aeg leidsid toimetused üha uusi nurki ja tahke, mida esmalt salasuhtest, seejärel abielust ning hiljem presidendipaariks valitute (era)elust esilehele paisata.

Evelin Int Lamboti ja Toomas Hendrik Ilvese kohtumisest Tartus korporatsioonide peol (1997) kuni abiellumiseni (2004) kulus seitse aastat. Alles siis jõustus Toomase lahutus oma senisest abikaasast ja laste emast Merry Bullockist, mille Evelin võttis Õhtulehele kokku lausega: “See on nüüd õnneks möödas!”

“Lastele ei ole see kindlasti kerge, kui vanemad lahku lähevad. Kuid kui Luukas ja Juulia siia tulid, saime kohe algusest peale hästi läbi. Kindlasti on oluline ka see, et Toomas väga hoiab oma lapsi ja lapsed teda. Nad usaldavad isa ning paljud probleemid jäid seetõttu ära,” avaldas Evelin Postimehe (2004) intervjuus.

Mõni aasta hiljem hakkas naine rääkima ka oma esimesest abielust Karli Lambotiga. Ajakirjas Stiil (2007) pihtis ta, et nad kasvasid lihtsalt lahku, kuid on endiselt sõbrad. "Sellega on naljakas lugu. Leidsime mõlemad uue armastuse täpselt ühel ajal," selgitas Evelin.

“Elu võimalusterohkust ja üha kiirenevat tempot arvestades on iga pereliikmete keskel aktiivselt veedetud tund luksuskaup,” ütles president Toomas Hendrik Ilves 2011 aastal ilmunud raamatu “Kingitud maitsed” eessõnas. See oli esimene kokaraamat, mille andis välja Eesti presidendi proua. Esikaane tarvis kutsus Evelin Ärma suveilusse peaaegu kõik Eesti meediaväljaanded. See ei olnud pelgalt raamatuesitlus, see oli kodusoojuse muinasjutt, mida me kõik ihkasime tol hetkel rohkem või vähem elada.

Presidendi ametilikust residentsist oli saanud Eesti kodu sümbol, õitsvate õuede leitmotiiv ja president kui mõiste jäi rahva jaoks üha rohkem varju. Toomasest sai mees, kes oli Evelini abikaasa ja kes pahandas maksumaksjaid sellega, et majutus presidendina regulaarselt oma isa talus Ärmal.

“Kui maale tulin, ei läinud mitu kuud üldse linna. Kuigi ma ei tulnud siia suure aplombiga – et vaat, nüüd kolin maale. See tulek oli tulek olude sunnil. Kuid siis olin ma ühel hetkel siin koos tillukese lapsega ja ehitus käis hommikust õhtuni, olin projektijuht ja järelvaataja, see oli

minu jaoks prioriteet,” rääkis Evelin Vikerraadio intervjuus (2011). Nüüdseks on Evelin talust jäädavalt lahkunud, sest 30. aprillist k.a. kuulub Ärma ainuisikuliselt Eesti praegusele presidendile ja talu täidab kuni Ilvese ametiaja lõpuni ka presidendi ametliku residentsi ülesandeid.

Mis tundega Evelin südamega korrastatud ja hoitud maadel lahkus, me ei tea. Ei oska ka ilmselt aimata, sest tänaseks on Evelin saanud idamaisest filosoofiast ja joogatundidest hoopis uue hingamise ning mõttesuunad stiilis: “kõik tuleb, mis tulema peab. Mõtle vaid head, see tuleb sulle kõik kord tagasi.”

Ent Ärma on üks ütlemata eriline paik siiski. Me kõik oleme ju pilte näinud. Tol raamatuesitluse päeval võttis Evelin külalised vastu punases valgete täppidega suvekleidis. Kui kena nägi välja rahva mõnituste rahe all salenenud noor naine ja see, et ta astus tulijaile vastu paljajalu, ei jäänud samuti tähelepanut. See (kuuldavasti) suhtekorralduslik soovitus aga põhines mõttel: “olen lihtne ja avatud, ega varja te eest midagi!”  

Paraku on igal abielul on oma kriisid.

“Kui tahad teha tõesti head ja ka tervislikku toitu, kasuta kvaliteetset toorainet. Ning ära unusta, et ka väikesed asjad on toidukunsti puhul väga olulised, tihti tulemust määravad,” jagas Evelin kodusel moel leiba küpsetama hakates väärtuslikke nõuandeid. Tänu temale hoogustus kodune juuretisetegu ja poest kadusid kortermaja ahju sobivad leivavormid. Peagi lugesid kõik e-aineid ning teadsid täpselt, mida suust sisse panna sobib. Ning siis võeti ette koolitoit.

Me kõik olime kursis Evelini käikudega, ent mida tegi president, polnud meil eriti aimu. Twitter ei olnud veel ka populaarne. Kuid sest polnud midagi, sest Evelinil olid ilusad kleidid, ehted ja head retseptid. Poest kadusid järgmisena rulluisud ja mehedki võtsid kaalus alla…

Ka president salenes, lõpetas suitsetamise ning jooksis vahel nähtavaltki. Kuni kukkus ootamatult haiglasse. Evelin kinnitas, et muretsemiseks põhjust ei ole, ent Eesti meest tuleb rohkem hoida. Veelgi enam, isadepäeva eel (2010) palus presidendi proua: “Lubagem meestel olla emotsionaalsemad!”

Põhjust oli. “Kui me oleme nädala sees Kadriorus, siis elame presidendi kantseleis, endises käsunduse korteris ja meie issil on siis töö ja elukoht samas kohas,” valgustas ema Evelin Vikerraadio keskööprogrammis.

Kuna riigipea töös on vahel ka neid päevi, mil tehakse n-ö taustauuringuid ja valmistatakse kõnesid ette, siis on presidendil ka kaks kabinetti — mõttetööks mõeldud ja ametlike kohtumiste tarvis tuunitud tuba. Ametlikku kabinetti ei astu niisama sisse keegi, ka mitte värskelt kooliteed alustanud Kadri Keiu — nii on vähemalt majakorras kirjas.

“Kui issi läheb hommikul 6.30 hommikumantliga kõrvaltuppa tööle, siis lapsel on õigus sinna igal hetkel sisse astuda. Astub ka,” valgustas Evelin.

Jah, laps ju võis ja neid hetki oli ehk ka lihtsam leida. Ent kuhu mahtusid ses graafikus mehe-naise kohtumised? Kuidas presidendipaar oma suhet üldse hoidis?

"Meie näiteks räägime tohutult palju. Ma ei tea ühtegi teemat, millel me ei oleks elu jooksul rääkinud. Loomulikult jätame siinkohal välja riigisaladused, kuid kõigest muust — alati, ja vahel kuni hiliste öötundideni välja. Suhtes lihtsalt peab olema võimalik rääkida, siis saab kõik probleemid omavahel lahendatud," avaldas Evelin, kes siis uskus veel siiralt, et iga õnnestunud mehe taga on naine. Siis aga tuli masu…

"Üks kirjanik on öelnud, et kõik õnnelikud pered on ühtemoodi, kõik õnnetud pered on erinevad. Üldistada siinkohal… Kuid võimalusel annaksin meie meestele õiguse olla emotsionaalne ja ennast väljendada — see vabastab tohutult pingeid," soovis Evelin. Teadjamate meelest naise soov isiklikus plaanis ei täitunud. Ehkki see oli Ilveste abielu ilusaim aeg, mida olid vabariigi aastapäeva vastuvõttudel mitme aasta jooksul tunnistamas pea kõik ballikülalised. Ent sel ilul ei olnud määratud jätkuda.

Mis võis Evelinile Toomases meeldida?

Kahtlemata teadmised ja sõnaseadmiskunst segatuna ambitsioonikuse ja väliseestlase fluidumiga. Kuid oli muudki.

“Olen korp! Filiae Patria liige ja Eesti Asi on seal juhtivamaid ideid. Toomas oli üks neist, kes seda Eesti Asja kõige kõrgemal tasemel kandis ja tegi. Saimegi Toomasega 1997. aasta volbriööl Tartus tuttavaks tänu sellele. Minu jaoks oli võimatu, et ma volbriööl Tartusse ei lähe, ostsin endale uue valge kleidi, panin autosse ja kihutasin kohale. Meid tutvustati, läksime tantsima ja tantsisime hommikuni. Aga Toomas ei tantsi mitte kunagi! Ja ta pole mind ka pärast seda eriti tantsima võtnud. Tagantjärele mõeldes võin öelda, et kui oleksin teadnud, mis kõik tuleb läbi elada, siis kahtlen, kas oleksin üldse läinud,” meenutas Evelin Postimehele (2004).

Jah, Evelinile meeldisid kogemused ja neid ta kogus. Kuuendast eluaastast alates, alguses kommipaberitena. Tänaseks on Evelini kogus lisaks tuhandeid retsepte igaks elujuhtumiks. Läbivaks motiiviks sai naise jaoks aga rahusadama leidmine.

“Usun, et inimene ja tema väärtushinnangud ei muutu ajas. Linnast maale kolimine aga muutis midagi ometi: kui olin linnas, ei tajunud ma, kui närviline, tõmblev ja tarbimishulluse küüsis see keskkond tegelikult on. Kuid harjumine rahuliku ja loodusega kooskõlas oleva elurütmiga ei tule nädalaga, sisemise rahu leidmine võtab aega. /-/

Silte kleebivad meile külge aga kõik teised, kaasa arvatud ajakirjandus. Mina pole end ise kellekski, ka mitte taluperenaiseks tituleerinud. Mis puutub poliitikasse, siis arvan, et kui üks kodanik võtab ajakirjanduses sõna ja tal on oma arvamus, ei pea talle kohe poliitikaga tegelemist inkrimineerima. Poliitika on töö, väga raske töö, seda näen ka Toomase varal. Eelöeldust lähtuvalt – ma ei käi tööl, ega kavatse ka lähemal ajal minna,” pihtis Evelin mõni aasta enne presidendiprouaks saamist.

“Sellles raamatus ongi kirjas need retseptid, mida oleme oma koduses köögis järele proovinud ning mille eristuv olemus on taganud meile nii elevust kui uusi kogemusi. Ma ei tea, õigemini ei söanda lubada, kas nende järgi valmistet’ toit teilgi meeldib. Aga nagu öeldud, maitse üle ei vaielda,” kirjutas president Ilves abielu õnneperioodil sündinud kokaraamatu sissejuhatuses.

Jah, maitse üle ei vaielda. Nii pole ka kõrvalseisjal õigust öelda, et üks või teine suhe on sobimatu. Sest kui kahe inimese vahel sünnib armastus ja neil on koos hea olla, siis mis on sel pildil valesti!? Ometi said paljud haiget, armunud ja suhte valinud ka ise, ja mitte vähe. Ent kirg ei jahtunud, vaid juhtis paari kindlalt abieluni, Ärma talu uuele elule, tütre sünnini ja lõpuks presidendilossi. Kõik, mida nad koos ette võtsid, sai uue tähenduse ja jõudis taas ajalehtede esiuudiseks. Ajas rahva kommentaariumides vihaseks ja seltskondades elevil ning jagas arvamusi kõikjal. Kuid Ilveste suhte iseloomu see mõjutada ei suutnud.
Läinud suvel kohviku “Komeet” terassil kaamerate ees sündinud suudlus ei olnud põhjus, see oli tagajärg. Millele ja miks, jääb vähemalt esialgu saladuseks. Elame-näeme. Sest fakt on, et vähemalt üks abikaasadest pidas selle abielu vältel päevikut. Ning kuskil on olemas ka presidendipaari kirjavahetus. Ning laupäevalehele teadaolevalt käis Ilveste omavaheline suhtlus viimastel kuudel ainult e-meili teel. Evelini ja Toommärksas Hendriku suhe suri aeglaselt ja jääb loota, et loomulikku surma. Ja nii on lahutus kõige õigem samm. Eesti jaoks ka ajalooline samm, sest lahutamas on ju ei rohkem ega vähem kui meie presidendipaar.

Mida öelda lõpetuseks?

Julgust teile edasi astuda ja jaksu pea püsti hoida!

Kogemuse võrra oleme tänaseks kõik rikkamad.

“Koguda võib tegelikult kõige. Mina kogun elamusi. Ja kui oled piisavalt põhjalik, hakkab see kogu sinuga varem või hiljem maitsetest ja kultuuridest kõnelema. Elamused aga on kingitused, mis iialgi ära ei kulu ega kahane,” nii lõpetab Evelin oma sissekirjutuse raamatusse “Kingitud maitsed”.