Kris Leinatamm: Isa ei osanud viriseda. Ta oli raudne, kolmemeetrine ja kuulikindel.
“Isa rõõmustaks, teades, et tänaseks ongi loodud fond, mis tegeleb muuhulgas eesnäärme vähi ennetamisega,” usub Tarmo Leinatamme tütar.
Kolm aastat meest tervise nimel kõnelnud dirigendi, poliitiku ja koomiku maise teekonna katkestas just seesama vähkkasvaja täna, täpselt pool aastat tagasi. Isa soovidest, viimsest hetkest ja rollist tütre elus räägib Tarmo vanem tütar ning kuna Tarmol on me loos siiski peaosa, kutsub Kris mu oma isaga kohtuma, Metsakalmistule.
“Usun, et isale oleks ka see koht meeldinud,” lausub Kris Leinatamm, kui me valgete rooside ja küünlasõõriga ehitud kalmu ees seisatame. See siin on Riigikogu plats Metsakalmistul.
Tütar ütleb isale tere, kükitab ta kõrvale, ja räägib hetke vaid neile kahele kuuldavaid jutte. Siis võtab Kris käekotist isa mustvalge kikilipsu - tulid ju külalised - ja sätib selle kenasti kääpakivi ette. Puudu on vaid Tarmo Leinatamme (1957-2014) hääl ja dirigendikäed.
“Just nüüd tahaksin ma sättida sõrmed isa moodi risti, tsurri, nagu mängus, et aeg peatada,” vakatab Kris ja hakkab siis korraga naerma.
“Mulle meenus just, kuis isa isegi päris lõpus, haiglavoodis meid sedasi naerutas, et hooti oli meil hirm, et nüüd läks katus sõitma. Kuid ei! Jah, huumor ei jätnud isa maha.”
Hetk hiljem ütleb Kris isale kuuldavalt: “Tead, su klaver heliseb me kodus edasi.” Kõrvalseisjale selgituseks ütleb Kris, et tema tütar Sarah (9) mängib ja et klaver oli vanaisa otsene pärandus. Tõsi, pärandiküsimus kerkinud siis kohe ka Sara venna Alexi (4) huulile. Ning ootamata ära vanaisa pakkumist, küsinud ilmselgelt juba Tarmo huumorisoone pärinud Alex lihtsalt ise, et tahaks vanaisa ujumisprille. Pärast matuseid leiti noorhärrale ühest spordikauplusest just need ehtsad, Leinatamme omad.
Jah, pärandit on mitmesugust. Mida ajas hävimatut andis aga Tarmo oma vanemale tütrele?
“Ta oli minu Tõde ja Õigus. Näiteks nooremana ta vahel lihtsalt võttis mind käekõrvale ja viis mind põhimõtteliselt EHTE-sse hotellimajanduse eriala õppima (täna õpetab Kris ise Tallinna Teeninduskoolis Hotellimajanduse eriala - P.K.). Samal ajal kui mina tahtsin jubedalt lavakasse. Ent isa tegi üsna kiirelt selgeks mulle, et selle erialaga üksi ei ela ära. Vanemana ta enam nii resoluutne polnud, siis kuulusid asjad arutamisele. Üldiselt aga suunas isa mind väga oskuslikult ikka sinna, kuhu talle õigem tundus. Kasvõi näiteks kui me kodus remonti tegime - käisime ehituspoodides koos ja mulle jäi mulje, et mina valisin, aga ma olen täiesti kindel, et pigem siiski valis tema.
Ja hästi valis. Või näiteks töistest asjadest rääkides aitas isa mind paljut mõista, näha alternatiivseid lahendusi, ka taktitundeliselt üht või teist probleemi lahendada...
Mõistan küll, et õpetused ju ei kao ja lähedus südames samuti mitte, aga miski on ikkagi teispoolsuses ja vahetut kontakti enam pole selle Tõega. Ka tõde ja õigus muutub ajas, misk i pole ju staatiline. Eilne õpetus ei pruugi täna enam olla adekvaatne ehk siis update´ida ei saa senist Tõde ja Õigust sel moel enam… Nüüd pean kõik ise leidma,” tõdeb ta.
Mis aga on see, mis ühest inimesest sellise eeskuju ja kasvataja teeb. Ja lausa nii suure, et ta end meie kõigi hinge elas.
“Tarmo elu oli tohutu areng, järjepidev ja imestamisväärne areng. Nii kasvasid ajas koos temaga ka elutarkus, tähelepanelikkus ja empaatiavõime. Ja ma ei liialda üldse, öeldes, et 25-aastane Tarmo oli tõuks ning 55-aastasest Tarmost sai liblikas. Täpselt selline Lotte suhkrupeedi liblikas,” kohendab Kris prille ja otsib kotis tikud, et küünlad süüdata.
Jah, pikkamisi on talv pööranud kevadeks, igapidi. Nii tunnistab ka Kris. “Ehkki oma tundmusi on mul endisel raske kirjeldada. Eks esimene aastaring kuni oktoobrini (Tarmo Leinatamm suri 13. oktoobril 2014) on kõige raskem - esimene isadepäev, esimesed jõulud, esimene aastavahetus, esimene sünnipäev ilma temata,” ohkab Kris.
“Läinud isadepäeval aga helistasin esimest korda oma ristiisale,” meenutab Kris ja räägib, kuidas ta kõigest viis nädalat enne Tarmo surma täiesti juhuslikult ristiti. “Läksime emaga viis päeva pärast isa 57. sünnipäeva Harju-Risti kirikusse - isa kodukirikusse - õpetaja Annika Laatsiga rääkima, et saaks isale eestpalve teha... (Tarmole oli aastaid kiriku toetaja ja koguduse liige - P.K.). Ühtäkki küsisin kirikuõpetajalt, et kuidas täiskasvanut saab ristida. Mind ristitigi kohe seal samas, olime kolmekesi: õpetaja, mina ja mu ema Siiri,” meenutab Kris nüüd ja naeratab öeldes, et isa rõõmustas see teadmine väga. “Õnneks ma sain talle seda kohe telefonis öelda,” ütleb Kris ja tunnistab siis äkki, et tal on isa telefoninumber endiselt telefonis ja ka telefon endiselt kasutus ning kui keegi isa numbrile helistab, siis võtab Kris selle nüüd rõõmuga vastu - number kuulub täna SA Leinatamme Fondile.
Ka Krisi enda telefoninumber on isaga seotud, ja sellel on lugugi. “Ma sain 17 ja mu sünnipäeva hommikul kostus köögist "Happy Birthday to you" viis. Mõtlesin, et mingi muusikakaart ega teinud väljagi. Aga meelodia ei lõppenud ära, sest see oli telefon, rohekas-sinine Nokia. Ja ka see polnud veel kõik: isa oli andnud mulle tol päeval kingitud telefoninumbri osadele oma sõpradele, et nad mulle sünnipäeva puhul helistaksid ning näiteks Hannes Võrno ja Mart Sander olid ühed neist,” särab Kris veel tänagi neid hetki meenutades.
Korraga ütleb Kris, et isal olnud kombeks pildistamise ajaks enamasti kulm kipra tõmmata või muidu nägusid teha. Kuid kas Tarmo elus päriselt ka kunagi virises?
Kris ütleb, et isa ei osanudki viriseda. “Ta oli raudne, kolmemeetrine ja kuulikindel. Vähemalt lasi ta end mulle nii paista. Ja nii oli mul väiksena kindel teadmine, et isa ei saa kunagi haiget, temaga ei juhtu kunagi mitte midagi. Ta on jääv suurus,” mõtiskleb Kris. Ta jätkab: “Aga vaat saamatus oli asi, mida ta ei sallinud silma otsaski. Ja veel üks asi, mille ma isalt ära õppisin: fassaadi manamise ehk et võtad rolli, paned kostüümi, teed näo ja mängid. Ehk elu teater, sest elu koosnebki rollide õppimisest juba varajases nooruses ning siis, küpseks saades hakatakse rollide rägastikust taas ise ennast otsima. Ja isa jõudis end lõpuks ka päriselt uuest üles leida, olen täitsa kindel.”
Elu välja ei mõtle ja variante läbimänguks on enamasti vaid üks. Nii sõltub valikutest palju. Kasvõi näiteks, kuidas võtta vastu teadmine, et su isa on pöördumatult haige.
“Ütlen ausalt, ma ei mäleta seda ütlemise hetke ega aega, ma vist lihtsalt blokeerisin kogu uudise ära. Aga mäletan, et mul oli pikalt, kokku tegelikult kõik need kolm aastat, totaalne segadus, et kas ta siis sureb kohe ära või saab kohe terveks. Ma ei suutnud uskuda, et haigus süveneb ja inimene hääbub,” Kris hingab sügavalt sisse ja välja ning jätkab. ““Meil polnud kombeks rääkida sellest, mis on hinges või südames. Meil omavahel isaga mitte. Mu sõbrannad peaaegu palusid mind, et ma ütleks isale, et ma teda armastan ja ma ei julenud. Ma arvasin, et kui ütlen, siis see justkui kinnitab talle, et ma usun, et ta sureb ära. Mulle tundus, et kui ma käitun nö normaalselt, siis on ka tema kindel, et minu või meiega on kõik korras. Kui nutma ajas, läksin palatist välja. Isa ees ei nutnud ma mitte kordagi. On see õige või vale - ma ei tea…” jääb Kris lõpuks vait.
Tänaseks on Kris endaga ja endas rahu teinud. Jõudis seda teha ka isaga. Ja nii on tal kogemus, mida soovib jagada oma saatusekaaslastega.
“On üks hetk, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu - hetke, kui isa sulges silmad.
Julgege olla juures, kui mineja annab selleks loa. Me Kirkega andsime isale võimaluse minna nii, et meid poleks juures. Aga ta ootas meid ära… ja see oli hindamatu hetk. Midagi nii habrast ja tõelist. Kuid see ei lõpetanud teekonda, vaid alustas hoopis uut teekonda. Selle hetke eel ja järel oli suur rahu ja teadmine, et see ongi üleminek.”
Kris pühib silmi, lehvitab isale ja meenutab siis, kuis ühel päeval oli isa haua ümber pöialpoiste parv. “See oli imeline hetk, neid ju niisama ei näe ja nüüd korraga - nii palju,” naertab naine.
Hetkes olemise oskust õpetas perele ja õppis ka Tarmo Leinatamm viimastel aastatel iseäranis palju. Ning nautlemist. Mida teinuks Tarmo aga täna, laupäevahommikul, oma pere keskel ja rõõmuks?
“Need olid jumalikud hommikud, sest ta tegi meeletult hästi süüa,” alustab Kris ning maalib edasi: “Ta nautis, kui sai oma kätega midagi luua ja kui see looming oli fantastiline. Ka see oli aastatepikkuse õppimise tulem, mis lõpuks köögis talle sellise vabaduse tõi, et mina paremat peakokka küll ei tea!
Hommikukohv ja hommikusöök kodus terrassil, päikese käes. Suur rahu, pere ümber laua - see pilt on mu mällu ja südamesse sööbinud ning ma pean seda üheks kõige kallimaks elupildiks.
Muide, muusikat isa sellistel hetkedel ei kuulanud. Kodus dirigeeris ta sinki ja kurki ning vaikuses. Sest kodu oli Tarmo jaok rahusadam, vaikuseankrupaik.”
________________
Leinatamme FOND
13. oktoobril läinud aastal taevapasunaid dirigeerima tõusnud Tarmo Leinatamm tunnistas oma viimases ja perekondagi avameelsusega pisut jahmatanud intervjuus Laupäevalehele LP, et on mures Eesti mehe eluea ja tervise pärast. Unistus oli Tarmol ka - et mehed saaksid endile samasuguse bussi vähikontrolliks nagu on täna juba naistel. Tänaseks on Tarmo pere ehk abikaasa Siiri ning tütred Kirke ja Kris asutanud Leinatamme fondi ja kodulehekülje www.leinatamm.ee, kus kõik oluline juba kirjas, ja tuleb veel.
Fondi juht Kris Leinatamm: “Isa soovis, et olnuks kindel koht, kust saada teaduse arenguga kaasa käivat, uuenevat informatsiooni vähiennetuse võimalikkuse ja oma tervise hoidmise võimaluste kohta. Nagu isa ütles Sinu tehtud intervjuus, et minna arsti juurde ja saada teada, et oled terve! Nii me tõlgime ja refereerime artikleid, mis on tunnustatud teadlaste ja arstide kirjutatud ning mis tuginevad uuringutele. Meil on tänakse ka juba mitu raamatut, mida lihtsalt PEAB eesti keelde tõlkima. Väga soovitan lugeda meie lehel ühte artiklit “Kustuta tulekahju oma kehas”. See on sissejuhatav peatükk raamatust, mis võiks eestikeelsena ilmuda. Loodan seda ka teha, heade inimeste abiga.
Plaanis on ka loengud, sest oktoobris tuleb taas Meeste tervise konverents, mida korraldab Laine Randjärv. Ent tulevikus soovime täita isa unistuse - et ka mehed võiksid saada enesele sellise bussi, nagu on naistel rinnavähi-buss. Meestele oleks vaja eesnäärme-bussi. Selleks, et inimesed saaksid kohe analüüsi ära teha. Aga enne tuleb teha palju tööd, et bussist ei saadaks diagnoosi vaid ainult häid uudiseid.
Kas see fond tähendab raha või heategevust ehk millest te elate?
Praegu elame missioonitundest, oleme ju ka vaid kuu aega vanad. Jah, igasugune toetus on teretulnud, iga sent läheb tõlke- ja avaldamisõiguste, tõlketöö ning veebi ülalpidamise tarbeks. Et igal ühel oleks 24/7 võimalik infole ligi pääseda ja leida see ühest kohast.
“Hommik Anuga” tõi meie lehele hulganisti külastajaid – seda oli nii tore näha! Suur-suur tänu kõigile, kes meie kodulehel käisid. Saime ka palju konstruktiivseid ettepanekuid. Fondi vajadusest on juba aru saadud. Ja
Kodulehe loonud Agentuur MUST tegi seda heategevuskorras. See on hindamatu väärtus, kummardus isale ja elule laimalt!”
 |
| Tarmo surivoodil istusid kõrvuti neli naist: tütred Kris ja Kirke, abikaasa Siiri ja elukaaslane Laura. Kris (pildil) tunnistab, et rahu tegi ta isa valikutega alles nüüd jaanuaris, ning usub, et andestada pole kunagi hilja. Iga inimene tuleb meie ellu mingil põhjusel. Foto: Ilmar Saabas |
“Usun, et isale oleks ka see koht meeldinud,” lausub Kris Leinatamm, kui me valgete rooside ja küünlasõõriga ehitud kalmu ees seisatame. See siin on Riigikogu plats Metsakalmistul.
Tütar ütleb isale tere, kükitab ta kõrvale, ja räägib hetke vaid neile kahele kuuldavaid jutte. Siis võtab Kris käekotist isa mustvalge kikilipsu - tulid ju külalised - ja sätib selle kenasti kääpakivi ette. Puudu on vaid Tarmo Leinatamme (1957-2014) hääl ja dirigendikäed.
“Just nüüd tahaksin ma sättida sõrmed isa moodi risti, tsurri, nagu mängus, et aeg peatada,” vakatab Kris ja hakkab siis korraga naerma.
“Mulle meenus just, kuis isa isegi päris lõpus, haiglavoodis meid sedasi naerutas, et hooti oli meil hirm, et nüüd läks katus sõitma. Kuid ei! Jah, huumor ei jätnud isa maha.”
Hetk hiljem ütleb Kris isale kuuldavalt: “Tead, su klaver heliseb me kodus edasi.” Kõrvalseisjale selgituseks ütleb Kris, et tema tütar Sarah (9) mängib ja et klaver oli vanaisa otsene pärandus. Tõsi, pärandiküsimus kerkinud siis kohe ka Sara venna Alexi (4) huulile. Ning ootamata ära vanaisa pakkumist, küsinud ilmselgelt juba Tarmo huumorisoone pärinud Alex lihtsalt ise, et tahaks vanaisa ujumisprille. Pärast matuseid leiti noorhärrale ühest spordikauplusest just need ehtsad, Leinatamme omad.
Jah, pärandit on mitmesugust. Mida ajas hävimatut andis aga Tarmo oma vanemale tütrele?
“Ta oli minu Tõde ja Õigus. Näiteks nooremana ta vahel lihtsalt võttis mind käekõrvale ja viis mind põhimõtteliselt EHTE-sse hotellimajanduse eriala õppima (täna õpetab Kris ise Tallinna Teeninduskoolis Hotellimajanduse eriala - P.K.). Samal ajal kui mina tahtsin jubedalt lavakasse. Ent isa tegi üsna kiirelt selgeks mulle, et selle erialaga üksi ei ela ära. Vanemana ta enam nii resoluutne polnud, siis kuulusid asjad arutamisele. Üldiselt aga suunas isa mind väga oskuslikult ikka sinna, kuhu talle õigem tundus. Kasvõi näiteks kui me kodus remonti tegime - käisime ehituspoodides koos ja mulle jäi mulje, et mina valisin, aga ma olen täiesti kindel, et pigem siiski valis tema.
Ja hästi valis. Või näiteks töistest asjadest rääkides aitas isa mind paljut mõista, näha alternatiivseid lahendusi, ka taktitundeliselt üht või teist probleemi lahendada...
Mõistan küll, et õpetused ju ei kao ja lähedus südames samuti mitte, aga miski on ikkagi teispoolsuses ja vahetut kontakti enam pole selle Tõega. Ka tõde ja õigus muutub ajas, misk i pole ju staatiline. Eilne õpetus ei pruugi täna enam olla adekvaatne ehk siis update´ida ei saa senist Tõde ja Õigust sel moel enam… Nüüd pean kõik ise leidma,” tõdeb ta.
Mis aga on see, mis ühest inimesest sellise eeskuju ja kasvataja teeb. Ja lausa nii suure, et ta end meie kõigi hinge elas.
“Tarmo elu oli tohutu areng, järjepidev ja imestamisväärne areng. Nii kasvasid ajas koos temaga ka elutarkus, tähelepanelikkus ja empaatiavõime. Ja ma ei liialda üldse, öeldes, et 25-aastane Tarmo oli tõuks ning 55-aastasest Tarmost sai liblikas. Täpselt selline Lotte suhkrupeedi liblikas,” kohendab Kris prille ja otsib kotis tikud, et küünlad süüdata.
Jah, pikkamisi on talv pööranud kevadeks, igapidi. Nii tunnistab ka Kris. “Ehkki oma tundmusi on mul endisel raske kirjeldada. Eks esimene aastaring kuni oktoobrini (Tarmo Leinatamm suri 13. oktoobril 2014) on kõige raskem - esimene isadepäev, esimesed jõulud, esimene aastavahetus, esimene sünnipäev ilma temata,” ohkab Kris.
“Läinud isadepäeval aga helistasin esimest korda oma ristiisale,” meenutab Kris ja räägib, kuidas ta kõigest viis nädalat enne Tarmo surma täiesti juhuslikult ristiti. “Läksime emaga viis päeva pärast isa 57. sünnipäeva Harju-Risti kirikusse - isa kodukirikusse - õpetaja Annika Laatsiga rääkima, et saaks isale eestpalve teha... (Tarmole oli aastaid kiriku toetaja ja koguduse liige - P.K.). Ühtäkki küsisin kirikuõpetajalt, et kuidas täiskasvanut saab ristida. Mind ristitigi kohe seal samas, olime kolmekesi: õpetaja, mina ja mu ema Siiri,” meenutab Kris nüüd ja naeratab öeldes, et isa rõõmustas see teadmine väga. “Õnneks ma sain talle seda kohe telefonis öelda,” ütleb Kris ja tunnistab siis äkki, et tal on isa telefoninumber endiselt telefonis ja ka telefon endiselt kasutus ning kui keegi isa numbrile helistab, siis võtab Kris selle nüüd rõõmuga vastu - number kuulub täna SA Leinatamme Fondile.
Ka Krisi enda telefoninumber on isaga seotud, ja sellel on lugugi. “Ma sain 17 ja mu sünnipäeva hommikul kostus köögist "Happy Birthday to you" viis. Mõtlesin, et mingi muusikakaart ega teinud väljagi. Aga meelodia ei lõppenud ära, sest see oli telefon, rohekas-sinine Nokia. Ja ka see polnud veel kõik: isa oli andnud mulle tol päeval kingitud telefoninumbri osadele oma sõpradele, et nad mulle sünnipäeva puhul helistaksid ning näiteks Hannes Võrno ja Mart Sander olid ühed neist,” särab Kris veel tänagi neid hetki meenutades.
Korraga ütleb Kris, et isal olnud kombeks pildistamise ajaks enamasti kulm kipra tõmmata või muidu nägusid teha. Kuid kas Tarmo elus päriselt ka kunagi virises?
Kris ütleb, et isa ei osanudki viriseda. “Ta oli raudne, kolmemeetrine ja kuulikindel. Vähemalt lasi ta end mulle nii paista. Ja nii oli mul väiksena kindel teadmine, et isa ei saa kunagi haiget, temaga ei juhtu kunagi mitte midagi. Ta on jääv suurus,” mõtiskleb Kris. Ta jätkab: “Aga vaat saamatus oli asi, mida ta ei sallinud silma otsaski. Ja veel üks asi, mille ma isalt ära õppisin: fassaadi manamise ehk et võtad rolli, paned kostüümi, teed näo ja mängid. Ehk elu teater, sest elu koosnebki rollide õppimisest juba varajases nooruses ning siis, küpseks saades hakatakse rollide rägastikust taas ise ennast otsima. Ja isa jõudis end lõpuks ka päriselt uuest üles leida, olen täitsa kindel.”
Elu välja ei mõtle ja variante läbimänguks on enamasti vaid üks. Nii sõltub valikutest palju. Kasvõi näiteks, kuidas võtta vastu teadmine, et su isa on pöördumatult haige.
“Ütlen ausalt, ma ei mäleta seda ütlemise hetke ega aega, ma vist lihtsalt blokeerisin kogu uudise ära. Aga mäletan, et mul oli pikalt, kokku tegelikult kõik need kolm aastat, totaalne segadus, et kas ta siis sureb kohe ära või saab kohe terveks. Ma ei suutnud uskuda, et haigus süveneb ja inimene hääbub,” Kris hingab sügavalt sisse ja välja ning jätkab. ““Meil polnud kombeks rääkida sellest, mis on hinges või südames. Meil omavahel isaga mitte. Mu sõbrannad peaaegu palusid mind, et ma ütleks isale, et ma teda armastan ja ma ei julenud. Ma arvasin, et kui ütlen, siis see justkui kinnitab talle, et ma usun, et ta sureb ära. Mulle tundus, et kui ma käitun nö normaalselt, siis on ka tema kindel, et minu või meiega on kõik korras. Kui nutma ajas, läksin palatist välja. Isa ees ei nutnud ma mitte kordagi. On see õige või vale - ma ei tea…” jääb Kris lõpuks vait.
Tänaseks on Kris endaga ja endas rahu teinud. Jõudis seda teha ka isaga. Ja nii on tal kogemus, mida soovib jagada oma saatusekaaslastega.
“On üks hetk, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu - hetke, kui isa sulges silmad.
Julgege olla juures, kui mineja annab selleks loa. Me Kirkega andsime isale võimaluse minna nii, et meid poleks juures. Aga ta ootas meid ära… ja see oli hindamatu hetk. Midagi nii habrast ja tõelist. Kuid see ei lõpetanud teekonda, vaid alustas hoopis uut teekonda. Selle hetke eel ja järel oli suur rahu ja teadmine, et see ongi üleminek.”
Kris pühib silmi, lehvitab isale ja meenutab siis, kuis ühel päeval oli isa haua ümber pöialpoiste parv. “See oli imeline hetk, neid ju niisama ei näe ja nüüd korraga - nii palju,” naertab naine.
Hetkes olemise oskust õpetas perele ja õppis ka Tarmo Leinatamm viimastel aastatel iseäranis palju. Ning nautlemist. Mida teinuks Tarmo aga täna, laupäevahommikul, oma pere keskel ja rõõmuks?
“Need olid jumalikud hommikud, sest ta tegi meeletult hästi süüa,” alustab Kris ning maalib edasi: “Ta nautis, kui sai oma kätega midagi luua ja kui see looming oli fantastiline. Ka see oli aastatepikkuse õppimise tulem, mis lõpuks köögis talle sellise vabaduse tõi, et mina paremat peakokka küll ei tea!
Hommikukohv ja hommikusöök kodus terrassil, päikese käes. Suur rahu, pere ümber laua - see pilt on mu mällu ja südamesse sööbinud ning ma pean seda üheks kõige kallimaks elupildiks.
Muide, muusikat isa sellistel hetkedel ei kuulanud. Kodus dirigeeris ta sinki ja kurki ning vaikuses. Sest kodu oli Tarmo jaok rahusadam, vaikuseankrupaik.”
________________
Leinatamme FOND
13. oktoobril läinud aastal taevapasunaid dirigeerima tõusnud Tarmo Leinatamm tunnistas oma viimases ja perekondagi avameelsusega pisut jahmatanud intervjuus Laupäevalehele LP, et on mures Eesti mehe eluea ja tervise pärast. Unistus oli Tarmol ka - et mehed saaksid endile samasuguse bussi vähikontrolliks nagu on täna juba naistel. Tänaseks on Tarmo pere ehk abikaasa Siiri ning tütred Kirke ja Kris asutanud Leinatamme fondi ja kodulehekülje www.leinatamm.ee, kus kõik oluline juba kirjas, ja tuleb veel.
Fondi juht Kris Leinatamm: “Isa soovis, et olnuks kindel koht, kust saada teaduse arenguga kaasa käivat, uuenevat informatsiooni vähiennetuse võimalikkuse ja oma tervise hoidmise võimaluste kohta. Nagu isa ütles Sinu tehtud intervjuus, et minna arsti juurde ja saada teada, et oled terve! Nii me tõlgime ja refereerime artikleid, mis on tunnustatud teadlaste ja arstide kirjutatud ning mis tuginevad uuringutele. Meil on tänakse ka juba mitu raamatut, mida lihtsalt PEAB eesti keelde tõlkima. Väga soovitan lugeda meie lehel ühte artiklit “Kustuta tulekahju oma kehas”. See on sissejuhatav peatükk raamatust, mis võiks eestikeelsena ilmuda. Loodan seda ka teha, heade inimeste abiga.
Plaanis on ka loengud, sest oktoobris tuleb taas Meeste tervise konverents, mida korraldab Laine Randjärv. Ent tulevikus soovime täita isa unistuse - et ka mehed võiksid saada enesele sellise bussi, nagu on naistel rinnavähi-buss. Meestele oleks vaja eesnäärme-bussi. Selleks, et inimesed saaksid kohe analüüsi ära teha. Aga enne tuleb teha palju tööd, et bussist ei saadaks diagnoosi vaid ainult häid uudiseid.
Kas see fond tähendab raha või heategevust ehk millest te elate?
Praegu elame missioonitundest, oleme ju ka vaid kuu aega vanad. Jah, igasugune toetus on teretulnud, iga sent läheb tõlke- ja avaldamisõiguste, tõlketöö ning veebi ülalpidamise tarbeks. Et igal ühel oleks 24/7 võimalik infole ligi pääseda ja leida see ühest kohast.
“Hommik Anuga” tõi meie lehele hulganisti külastajaid – seda oli nii tore näha! Suur-suur tänu kõigile, kes meie kodulehel käisid. Saime ka palju konstruktiivseid ettepanekuid. Fondi vajadusest on juba aru saadud. Ja
Kodulehe loonud Agentuur MUST tegi seda heategevuskorras. See on hindamatu väärtus, kummardus isale ja elule laimalt!”
