Soome režissöör Dome Karukoski: vaatan maailma juurtetu pilguga
Soome režissöör Dome Karukoski väisas äsja Eestit, et tuua kinodesse oma seni edukaim, läinud aasta Soome vaadatuim mängufilm „Toriseja”. LP tutvustab filmi tegijat.
Temast oleks võinud saada tekstiilivabrikant. Või ajakirjanik, ehk isegi näitleja. Ent kui sa juhtud sündima Küprosel USA filminäitleja pojana ning su soomlannast ema kavatseb sulle anda Soome kiidetud hariduse, siis pole imestada, kui otsid oma kohta elus läbi kuue kooli kuni 28-aastaseks saamiseni. Soome režissööri Dome Karukoskiga (38) juhtus nii. Ta on kümne aasta jooksul teinud kuus populaarset mängufilmi. Neist seni viimane – „Toriseja” (2014) – oli läinud aastal Soome vaadatuim film. Järgnev lugu räägib rohkem filmi loojast ja tema isiklikust torisejast, kelle tundmaõppimiseks oli vaja kolme hüvastijättu. „Kui mu isa jaanuaris suri, mõistsin, kuidas elu kinkis meile aega ja vestlused, mida ei olnud meil varem kunagi olnud ja ilmselt poleks mõnel teisel juhul ka tulnud,” teab Dome Karukoski (38) nüüd. Edasi räägib ta ise oma sõnadega.
 |
| Meie päikesepaistes ehk Dome Karukoski Vabaduse samba jalamil mais 2015 |
„Olen vist parim näide inimesest, kes juuretuna mööda ilma kulgeb. Lapsepõlvekodugi tähendab minu jaoks pigem ema kui mingit ehitist. Juurtetus algas, kui kolisin nelja-aastasena Küproselt ema sünnimaale Lepsämä külakesse, kus elas paar tuhat inimest. Ent see keskkond ei võtnud mind iialgi omaks ja vahetasin mitu korda kooli. 12-aastasena olin õppinud juba neljas koolis, viies oli gümnaasium ja kuues Helsingis ülikool. Need olid ajad, mil kodule mõeldes mõtlesin ennekõike emale. Emaga seotud tunne on rohkem kodu kui mis tahes koht. Oma kolimiskogemuste kaudu olen õppinud, et just inimesed teevad majast kodu.
Vahel olen heas mõttes kade neile, kel on võimalik minna lapsepõlvekodu pööningule vanu asju sorima. See on võimas turvatunde tekitaja, hea lapsepõlve jõujaam. Ja kui kuulen, kuidas mõni sõber oma hingehädas saab sõita just sellisesse ammu olnud kohta akusid laadima, ennast kokku koguma, siis teeb see mõnikord nukraks, sest mul sellist kohta pole.”
Vana ja tarbetu mehe jorin
„Mu filmidest on näha, et ema on kasvatanud mind humaanseks optimistiks. Hoolimata sellest, et maailmas toimub erinevaid ja ka koledaid asju, püüan ma kõike näha läbi headuse prisma. See on mu ema eluhoiak, mis on minusse kandunud ja mida oma kalliks päranduseks pean. Mu filmide tegevus ei toimu ühes ajas või kohas ja mul ei ole ühte lugu, mida räägin. Kuid minu jaoks on alati oluline jutustus, teemad ja inimesed, olgu nad siis orvud, uusnatsid, töötud, fundamentalistid või kes tahes. Minu kui režissööri vaatenurk teatud teemadele on juurtetu, sest lähenen inimeste kaudu.
Elasime isaga kogu elu eri kohtades, koos temaga veetsin ainult mõne suve tema New Yorgi kodus. Ent lõpus jõudsime kokku kolm korda hüvasti jätta.
Ka nüüd Eesti kinodesse jõudnud „Toriseja” pole erand. Film on praeguseks linastunud üle maailma kümnetes riikides ja see on kõikjal vastu võetud samasuguste emotsioonidega. See film puudutab üle piiride. Meil kõigil on ju isa või vanaisa, kes on toriseja tüüpi. Ka minul oli selline isa, the grump, nagu ema teda kutsus.
Minu isa torisev suhtumine oli seotud hirmuga, et oled vana ja tarbetu. Torin on seda häälekam, mida võimsamalt oled noore kukena kirenud (George Dickerson oli 30 aastat Ameerika filminäitleja), kõikjal esil olnud ja ühtäkki ei ole sul enam maailmas kohta. Lapsed on läinud, tööd on tehtud ja sa oled invaliidistunud vanur. Kuid elu kestis ja ta jõudis ilmselt liiga palju end mittevajalikuna tunda… Jaanuaris ta suri 82-aastasena.
Elasime isaga kogu elu eri kohtades, koos temaga veetsin ainult mõne suve tema New Yorgi kodus. Ent lõpus jõudsime kokku kolm korda hüvasti jätta. Omal moel oli see meie parim aeg, et elust ja asjadest tõeliselt otse ja ausalt rääkida.
Esimesel korral [2010. a] soovis isa ise hüvasti jätta, sest oli kindel, et kauem ta ei jaksa. Nelja silma all rääkis ta mulle oma südame puhtaks ja me nutsime tol korral mõlemad palju. Ent temas oli ometigi sedavõrd elujõudu alles, et me kohtusime uuesti 2014. aasta septembris.
Selles kohtumises oli omamoodi rahulolu, et näe, mõni aasta antigi veel juurde. Isa meenutas kõiki hetki, millal oli jätnud midagi ütlemata või mida oli hinges seni vaikselt kaasas kandnud, samuti rääkis ta alles siis esimest korda nii avatult oma vanematest, oma noorusest ja tunnetest.
Isegi kui meil on vaesust varasemast rohkem, on muu maailmaga võrreldes meil siiski väga paljud asjad hästi.
Ka mina olin neil kordadel erinev. Esimesel korral kõnelesin avameelselt ja rääkisin palju. Teisel-kolmandal korral olin kuulaja rollis, sain teada oma isa alkoholismist ja paljust, mis oli teda elus saatnud ja rõhunud. Õppisin ühtäkki isa tundma. Viimasel kohtumisel me ei rääkinud enam midagi, oli jaanuari algus ja kõik oligi selge. Minu jaoks oli see kohtumine isa tänamise hetk. Kogu see protsess oli minu jaoks elu kingitus. Ühtäkki saime kingiks aega ja vestlused, mida ei olnud me elus varem kunagi ette tulnud ja ilmselt poleks teisel juhul ka tulnud. Ta nägi ära ka „Toriseja” filmi, mõtles kaasa ja tundis end ekraanilt ära [iseäranis kohvitegemise stseenis]. Jah, isa selgroog ütles üles, kuid tema sisemine selgroog ei murdunud kunagi.”
Sisserännanu pisikeses külas
„Minul läks oma selgroo kasvatamisega palju aega. Koolis oli nii füüsilist kui ka vaimset kiusamist, põhjuseks mu teistsugune nimi ja taust [välismaal sündinud]. Olin ainus poiss, keda ei kutsutud klassi ilusaima tüdruku sünnipäevale. Mind lihtsalt ei võetud omaks ja lõpuks hakkasin end süüdistama, uskudes, et viga on minus, kuna ma pole täiuslik. Uskusin, et olengi puudulik. Vahel olen mõelnud, et ehk just see tunne suunas mind loomingulisele rajale… Täiuslikkusejanu ja soov meeldida on minult palju sisemist tööd nõudnud. Paranemiseni jõudsin umbes samal ajal, kui sain valmis oma esimese täispika mängufilmi „Tüdruk, sina oled täht”, kümme aastat tagasi. Olin 28-aastane ja ka see oli midagi enneolematut, sest Soomes ei olnud siis veel kombeks, et nii noored režissöörid mängufilme teevad. Nüüdseks on see traditsioon õnneks lõplikult murtud ja režissöörid on üha nooremad ning neil on juba alustades olemas parimad töövahendid. Ent tol ajal ei olnud meil isegi raha, rääkimata videokaamerast… Aeg lihtsalt oli teine.
Minust oleks võinud saada näitleja nagu mu isa, kirjanik või ema eeskujul ajakirjanik. Kõik need valikud oli ka mul laual, sest mul oli plaan minna ajakirjandust või teatrikooli näitlemist õppima.
Minust oleks võinud saada näitleja nagu mu isa, kirjanik või ema eeskujul ajakirjanik. Kõik need valikud olid ka mul laual, sest mul oli plaan minna ajakirjandust või teatrikooli näitlemist õppima. Esimese puhul lõin põnnama ja teisel puhul ei võetud mind vastu. Siis aga avastasin filmieriala ja tundsin end kui kodus.Minust on saanud ka praeguseks üheaastase Oskar Augusti isa. Oma töö tõttu veedan küll aastast 150 päeva lennukis. Kuid õnneks on pere sellest minuga kaasa lennanud umbes 70 päeva. Kui mul ei ole väga palju esindusülesandeid ja reis kestab kauem kui poolteist päeva, siis on nad minuga alati kaasas. Töökohtumiste vahel ei oleks neil aga mugav ja kiire rändamine pole lapsele hea.
Minu soontes voolab ameerika, soome ja rootsi verd. Kui Viiburi oleks Soomele jäänud, oleks mu elu teine olnud. Mu vanaisal oli tekstiilivabrik, aga tulid sõdurid, tapsid vanaisa ja lugu sai läbi. Nõukogude Liiduta oleksin praegu ehk Porschega sõitev pärija. Kas ma oleksin sama inimene? Tõenäoliselt mitte.”
Torisemise iga algab seljavaludega
„Selg on inimese keskpunkt ja seljas on kesknärvisüsteem. Kui selg hakkab juba voodist tõustes valutama, siis on inimene n-ö küpses eas ja sealt hakkab ka kurtmine. Kasvõi jutt Soome elu halvemaks muutumisest. Liikumine tähendabki ju vaheldumisi tõusu ja langust. Eurokriis ja majanduslangus olid nii Soomes kui ka Eestis. Ja isegi kui meil on vaesust varasemast rohkem, on meil muu maailmaga võrreldes siiski väga paljud asjad hästi. Minu nooruses polnud meil voolavat vett ja emal polnud raha, kuid ma ei pidanud rahapuuduse tõttu kooli asemel tööle minema. Mäletate, et oli aeg, mil polnud mobiiltelefone? Ajad muutuvad ja kõik on võimalik.
Edukus ongi võimalus valikuid teha. Jah, ma ei sõida Porschega, kuid ka see on minu valik ja ma pean end edukaks. Sest tean, et mul on oma valikuid ja nende kaudu võimalik midagi mõjutada, muuta paremaks.”
Vaata "Toriseja" treilerit!
Kes on Dome Karukoski?
- Sündinud Küprosel Nikosias
- Ema on Soome ajakirjanik (sh Lähis-Ida korrespondent) Ritva Karukoski.
- Isa oli näitleja George Dickerson, kes mängis mh filmides „Cutteri kättemaks” (1981), „Psühho II” (1983), „Blue Velvet” ja „Sinisem oli öö” (1986) ning telesarjades „Hill Street Blues” ja „Miami Vice”.
- Teinud 14 linateost, millest kuus on mängufilmid. Mitu neist on pälvinud rahvusvahelisi auhindu.
- Ajakiri Variety valis ta läinud aastal esimese soomlasena maailma kümne parima režissööri hulka.
- Mängufilm „Toriseja” on lugu pahurast papist, kelle vana kooli põikpäisus pannakse proovile, kui ta on sunnitud pärast ränka kukkumist kolima elama suurde linna oma särava ja nutika minia juurde.
- Järgmise mängufilmi peategelane on Soome kunstnik Tom of Finland (1920–1991), kes mõjutas oma erootiliste joonistustega homoseksuaalset subkultuuri.
- Oma praeguse nime Dome sai Thomas August George Karukoski algklassides kooliõelt, sest 1980-ndatel ei olnud keerulised nimed veel au sees ja Dome sarnanes teiste tavaliste soome nimedega nagu Pasi, Jani, Timo. Nimi jäigi talle külge ja ristinime kasutab praeguseni ainult tema ema.
- Foto: Karli Saul
