Urve Palo: emarolliski tuleb jääda endaks

Riigikogust lapsepuhkusel olev Urve Palo kohaneb uue väljakutsega: kuidas jagada ennast kahe lapse, töö ja ühiskondliku elu vahel. Tütar ja väike poeg võtavad täna lõviosa tegusa naise ajast, andes vastu midagi, mida käega katsuda ei saa, küll aga südamega tunda.
LP käis Urve Palol kodus külas. Vaata videost, millest Urve Paloga juttu tuli ning mis laul toob alati pisarad talle silma:
Urve Palo (40) tahtis väiksena vähemalt kolme last. Äsja teist korda emaks saanud tipp-poliitikuna mõistab ta, et mõned soovid ei täitugi. Kuid õnnetunnet ja endaks olemise rõõmu need ei sega. Seitsmese Laura jaoks on see pühapäev teistsugune – emadepäevakallistust ja kooki saab ta selle pere lastest veel küll ainsana teha, kuid oma ema jagad tuleb tal juba kolmandat kuud – oma väikevenna Robin Leoniga.

Laura ei kipu avaldama, et kes temast suurena saab. Kuid kohapeal tehtavat hundriatast keerutades võib aimata - vähemalt superstaariks, et oleks sära ja tählepanu.

Pikalt ainsa lapsena kasvanud Laurat hakkas toona veel ministriametis toimetanud Urve juba kolm aastat tagasi suurema perega harjutama, õpetajaks valiti ühiselt koerake Karliito. Hoolimata sellest, et ema-tütar koos kutsikat valimas käisid ja kõik eelnevalt selgeks ning läbi räägiti, palus Laura pärast nädalast ühiselu, et nüüd tuleb koer küll ära viia, sest emme tähelepanust kahele ei jagu... Täna ei taha Laura ema juttu uskuda. Teeb suuri silmi, kuid ema teeb pai, öeldes: “Sa ise ei mäletagi, kuid nii tõesti oli!”

Kolme ja poolekuuse Robini vanema õena on Laural raskusi lasteaias käimisega, sest “vennake on nii huvitav”, kuid õige veidi ka selle pärast, et “emme on ju vennaga kodus...” Õnneks saab kohe lasteaed päriselt läbi ja suur suvi on koosolemiseks parim aeg. On aega pereks kasvada ja kohaneda, ikka päevake korraga...

Ema roll on teile omane juba aastaid, kuid kogemusest tean, et iga järgmise lapse sünniga see roll pisut muutub. Kuidas teie end uuenenud rollis tunnete?

Erinevus on väga suur igatepidi. Esiteks mu enda iga on teine, sellest tulenevalt on juba kuidagi kõik teistmoodi. Robin oli väga oodatud, aga ometi – kui ta tuli, oli ta väga ootamatu. Me olime kolmekesi nagu kolm musketäri oma elu juba kuidagi paika sättinud.
Laura on nüüd, aasta enne kooli minekut, hästi palju iseseisvunud: alles nüüd on ta vahel paariks tunniks üksigi koju jäänud. Kuid seitse aastat elasime kõik väga kindlas rütmis... Siis järsku tuleb keegi, kes on küll oodatud – üheksa kuud on ju aega ette valmistada ennast – aga siiski – kui ta on sinuga [kõhus], mida sa seal ikka ette valmistad. Ja järsku on kõik peapeal, kõik su rollid on sassis. Sa oled harjunud, et sa oled naine, tütre ema, riigikogu liige, vahepeal Raudne Leedi, tütar, sõber... hästi palju rolle. Ja siis järsku on sul väike tibu, kelle tõttu pead sa enamuse rolle panema lukku. Kuhugi karpi ootele.

Sa saad valikuliselt jätta vaid mõne neist, eeldusel, et põhiline neist on ema roll. Ja siis vaikselt hakkad vaatama, kas sa saad vahel naise rolli välja võtta või sõbra rolli või kuidas ise tunned. (otsib sõnu)

Kujuta ette, et öölamp põleb - sa vajutad lülitit ja kõik on pime. Tõmbad uuesti, on valge. Aga rollidega ei ole nii, et kui ühel päev sünnib su perre uus liige, siis kogu senine elu, kõik rollid kaovad laua alla ja et jääb ainult ema roll.

Sa pead ka sellega harjuma ja need rollid enda jaoks teadlikult karpi panema ja jätma tähtsama välja. Jah, see ei ole lihtne, eriti kui sa oled 40-aastane. Võib-olla kahekümneselt see on lihtsam, sest need rollid ei ole nii juurdunud ja võib-olla on neid üldse vähem sel ajal. See oli uus kogemus minu jaoks, mida ma seitse aastat tagasi nii teravalt Laura puhul ei tundnud.

Mis siis lisaks vanusele teisiti oli?
Jah, olin siis 33, ning rollegi oli tegelikult sama palju - ettevõtte juht, naine, tütar, sõber jne. Kuid ema ma siis veel ei olnud ja kõik kujunes kuidagi kiiremini.

Rollid on üks asi ja neid on elus alati, aga läbi rollide me mõtestame ka ennast ja elu teistmoodi. Mida olete enese jaoks Laura ja Robini sündidega laiemas plaanis ümber hinnanud?

Kui Laura sündis, siis oli tohutu eufooria - sa tahtsid kogu maailmale jagada seda. Mäletan, kui viisin vankriga Laura esimest korda jalutama, siis ma ei saanud aru, miks kõik ei õnnitle mind. Naeratasin ja mõtlesin, et kõik naeratavad mulle vastu... aga kõigil oli oma argipäev, kuid mulle tundus see siis nii imelik - miks teised ei taipa - ma olen ju lapsega esmakordselt õues!
Ja Janek rääkis, kuidas ta läks mähkmeid ostma esimest korda mõttega, et „kas te kõik näete, ma ostan mähkmeid! Nii vägev!“

Teise lapse puhul seda eufooriat ei tulnudki, aga samal ajal tundsin nüüd, kuidas minust sai korraga veelgi rohkem täiskasvanu. Tajusin selgelt, et nüüd ma olengi ema. Ühe lapsega ei tundunud mu roll veel nii suur. Ja ma pean ennast jagama... jah, kaks last on ikka poole rohkem. Kuid seda isegi ei kujutanud ette enne. Mõtlesin, et ühega on kogemus olemas ja mis see siis on. Aga nüüd pead sa selle jagamise keskel üritama ennekõike ennast ellu jätta. See on tegelikult uus asi.

See enda mina hoidmine?
Jah, et sa kuidagi ise jääksid ka seal alles. Sest see on see peamine roll, mis tegelikult on ja tänu millele sa saad olla see kõik ülejäänud.

Kui Robin oma tulekust märku andis, kas te tundsite ennast Laura ees ka süüdi? Oli ta ju ikkagi teie printsess.

Tegelikult ei tundnud, vastupidi, ma olin väga õnnelik. Ja see printsess oli printsi nii kaua oodanud ka. Ta rääkis meile ikka mitu aastat, et tema tahab väikest vennakest. Ja just venda! Nii et ma ei tea, kui oleks õde olnud, mis siis oleks saanud.

Laura, mis siis oleks saanud, kui oleks õde tulnud?
Ma ei teagi, aga nüüd tahaks ma veel õde ka...

Ühte klassikalist ema iseloomustab muretsemine. Kuidas teil muretsemisega lood on?

40-aastasena muretsed kordades rohkem - raseduse ajal ja nüüd ka. Muret on juurde tulnud, ja muretsemist on kuidagi tulnud juurde. Kuigi ma tean, et pole põhjust, aga ometi.

Mõni mure vajab ka lahendusi, kuidas teie abi otsite?

Muretsemisega ei koorma ma tavaliselt kedagi, vaid hoian endasse. Aga kui mõni tõsine küsimus on, siis esimene on ikkagi abikaasa ja minu ema. Selline järjekord, mõnikord ka vastupidi.
Aga üldiselt ma tean väga hästi, et muretsemine ei ole hea. Ütlen alati oma emalegi, kui ta helistab – ei tohi muretseda, sest see ei anna midagi head, pigem kahjustab muretseja tervist.

Meil on siin kogu pere jutuajamise juures ning Robin poseerib praegu fotograafile...
Jah, talle meeldib vaadata. Mul on muidu triikimislaud väikeses ruumis, kus ma pesin ja triikisin. Nüüd viisin triikimislaua üles lapse voodi juurde - ta näeb mind oma voodist ning triikimine on mõlemale lust. (naerab)

Lapsehoidmine on tänasel päeval palju lihtsam, kui vaid pisut sättida ja ise lihtsamaks teed.

Üksi oma lapsega on imiku ema vist siiski alati – ma millegipärast kujutan ette, et ega teil vist kellegagi koos kärutama ei ole minna?

Ei ole jah, muidugi. (paus)
Aga ma ei olegi kunagi tahtnud kellegagi koos kärutada. Pole niisugust tunnetki, Laura ajal samuti... siis oleks olnud. Mulle meeldib olla üksinda.

Jah, ma võin sõbrale helistada, et läheme kohvikusse kooki sööma ning ajame juttu kõigest muust kui lastest... Mind lastest rääkimine väga ei motiveeri. See ei ole minu jaoks piisavalt huvitav. Õues jalutades on mul mu mõtted ja siis tangin endasse värsket õhku.

Täiskasvanueluks aega emana napib, eriti nüüd. Kuidas te abikaasaga ühise aja leiate?

Ühine aeg sõltub sellest, mis kell Janek koju tuleb. Kui ta tuleb koju hilja, seitse või nii, siis jääb väga vähe, sest kaheksa läheb Robin magama ja kui ta üheksaks on magama jäänud, siis vahest jään ise ka, sest ta on päikesepoiss, kes ärkab hommikul kell kuus. Aga ei ole hullu. Saame ka õhtul tortsu rääkida ja hommikul oleme kindlasti mõlemad koos üleval.
Ma vahest unustan ära, mis tunne oli pärast pikka tööpäeva koju tulla. Nüüd aga hakkan vahel kohe Janeki saabudes rääkima. Siis näen, kuidas ta tõmbub turri selle peale... siis mul tuleb meelde – ma pean talle andma tund aega vähemalt, et ta samamoodi saaks rahuneda sellest väliskeskkonnast ja kodus rahulikult olla, siis pärast saan ma temaga rääkida ja isegi parem on vahel hommikuti rääkida. Sest et õhtul on teinekord võib-olla väsimus veel nii suur päevast, et ta ei tahagi. Kui mul on aga vaja midagi arutada, siis need jätan pigem hommikuks.

Lapsehoidjat ei ole veel mõelnud võtta? Või on see juba teema?

Ei ole praegu. Üks õhtu käisime korra sünnipäeval ja siis Laura hoidja, kes Laurat hoidis, oli ja sai väga hästi hakkama. Aga kuna ma igapäevaselt ei raatsi ikka kellelegi jätta, siis... Korra proovisin temaga koosolekul käia riigikogus. Lauraga ikka käisin ettevõtte koosolekutel, ta magas turvahälliga laual kenasti. Aga nüüd riigikogus... esiteks ei saanud ma üldse sissegi turvaväravatest, sest aasta tagasi ehitatud turvasüsteemid ei ole mõeldud ratastooli ja lapsekärudega kodanikele.

Nii läksime me Robiniga sel päeval koosolekule munakividest sisehoovi kaudu. Laps ärkas raputamise peale üles, oli pahur ja kui me liftiga lõpuks koosolekule jõudsime, teatas noor kodanik valju häälega, mida ta kõigest arvab. Koosolek sai minu jaoks seega kiirelt läbi.

Aga miks teil üldse tuli pähe titepuhkuselt sedasi äkki tööle minna?
See on seesama rollide lugu. Ju see roll ei ole veel nii tugevasti karbis. Kas ta sinna jõuabki, ma ei tea, sest et inimesed on erinevad ja olukorrad on erinevad, aga ju mul on vaja vahepeal see mõte saada muudel radadel tööle kui ainult kodused asjad. Sest ainult kodu tööd ei lõpe ju kunagi, see on selline tänamatu ring kogu aeg.
Aga selle koosoleku teema oli ka üks minu lemmikteemadest, turundusteema, ja ma tundsin, et ma tahan heameelega kuulata ja sõna sekka öelda ja ma olen selle koosoleku üks osaline. Ma mõtlesin, et lähen proovin. Aga ei tulnud välja.

Riigikogus on veel mitu ema, kas te nüüd koridoris ka kohtusite?
Kun oli istungitevaba nädal, siis seekord mitte. Aga enne kui ma lapsehoolduspuhkusele jäin, soovitasid staažikad emad tegelikult lapsehoolduspuhkusele mitte jääda.
Lauraga olin üheksa kuud kodus, kuigi tegin kõrvalt tööd ka - pidin kuus korra aruandeid kommenteerima ja aeg-ajalt käisin koosolekul, aga see oli ikkagi kõik selline natukene.

Siis ma tundsin, et see oli õige otsus minu jaoks ja siiani ei ole ma seda kahetsenud. Kui on ema jaoks õige, siis on ka lapse jaoks õige. Hiljem saime väga hea hoidja. Kuidas praegu õige on, ma veel ei tea. Elame kuu kaupa.

Robin annab väsimusest häälega märku, isa Janek hoolitseb ja Urve jätkab rahulikult vestlust

Algul ju ei saa aru nendest nuttudest ja sa ei tea, mida ta täpselt ütleb. Aga nüüd juba tean ja see annab sellist mõnusat kindlustunnet, et ahhaa, nüüd on tal see asi, nüüd ta tahab seda teha.

Kuidas te oma aega jagata siis, kui poeg magab?

Üldiselt ta magab lõunaajal väga hästi, kolm-neli tundi. Ise ma aga sel ajal und ei vaja – pole ka vaja, sest olen enam-vähem puhanud. Teine põhjus on aga muretsemine: laps magab õues ja ükski beebimonitor ei rahusta mind... äkki on päike peale läinud, tuul on räsinud vankrit. Ma ei saa ennast lõdvaks lasta ja magada. Nii otsingi tegevust: ei ole meil pesemata riiete hunnikut või nõusid. Ja praegu on mu suurim väljakutse Robini ristimispeo organiseerimine... Mul kohe on vaja mingit tegevust, see hoiab mind toonuses.

Palju on räägitud sellest, kuidas emad ühiskonnast ja nö tegelikult elust eemalduvad. Kuidas teiega lood on?

Ma läksin poliitikasse pärast seda, kui olin Lauraga 9 kuud kodus olnud.
Kodus oli mul aega mõelda, vaadata ühiskonnas toimuvat ja hakkasin muretsema, kuhu me siin läheme. Küsisin eneselt, mis mu tütrest saab ja kas ta jääb siia riiki. Tööl olles neid mõtteid pähe ei tule, pole aega lihtsalt.

Nüüd näiteks, kui Delfi tegi ettepaneku kirjutada aprillisündmuste raames, arvamuslugu teemal ja integratsiooni tänane seis, siis nüüd olin ma selleks lõpuks valmis. Ehkki sama on minult mit aastat palutud. Aga nüüd, kodus olles, kui oli kuus aatat möödas, ma tundsin, et võin kirjutada.

Samal ajal laps magas. Teadsin, et mul on täpselt kaks tundi ja ma pean selle ajaga ära kirjutama. Ja kirjutasin.

Milline tunne teid valdas, kui olite kaks tundi lapse kõrvalt nii kasutanud?

Tohutult hea. Ma võin ju teha siin nägu, et ainult ema roll on minu jaoks nii õnnis ja nii tore. Jah, on, poiss on mind niimoodi ära võlunud, et see on uskumatu lihtsalt.  Aga ilmselgelt ei ole see pikalt see, mis mind üksinda õnnelikuks teeb. Pärast artikli kirjutamist ma tundsin, et ma elan jälle. Hea tunne oli.
Aga samal ajal ma mäletan, et kui ma töötasin erasektoris, siis vestlesin ühe Taani kolleegiga, üks meesterahvas, ta oli siis kuskil 40 ja mina olin 30ne, ja ta ütles, et nii kaua kui ta oli 20+ ja lapsi ei olnud, siis nad meestega ikka istusid kuskil omavahel, ajasid juttu ja arutasid, et what is the meaning of life. Mis on elu mõte. Nii kui lapsed sündisid, niisugusi diskussioone enam ei ole. On muud teemad, aga mitte seda.
Selge on see, et elu mõte on siin vankris, siin kodus. Aga ometi sa vajad eneseteostusest ka midagi muud. Vähemalt mina vajan. Aga kui sul on valida, kas see eneseteostus või see elu mõte ja temaga seotud asjad, siis loomulikult, siin ei ole üldse küsimustki – sa valid kodu ja pere ja lapsed.

Räägime vanusest veel: kuidas te enda rolli oma laste tulevikus ette kujutate? Kui teie poeg on 20, saab teil täis 60 aastat.
Mul on motivatsiooni ennast tervena hoida.
Igal juhul rohkem kui muidu, sest et 24-aastasena kuskil ta lõpetab hiljemalt oma kooliteed - vähemalt nii kaua pean ma triksis-traksis olema.

Aga kuidas tervist hoida? See ei ole ju alati enda teha...
Eks nii ja naa. Meil on oma elutee igaühel ja õnnetused on sellised, mis tõesti ei pruugi sinust üldse sõltuda. Aga siiski oma tervist sa saad ju ikkagi hoida – rohkem sporti teha, jälgida toitumist... üritada elada vähemalt rohkem hetkes ja vähem muretseda. Seesama ütlus, mida kõik teavad – et muretseda asjade pärast, mida saab muuta ja vähem muretseda asjade pärast, mida ei saa muuta. Ja arendada oskust nende vahel vahet teha. Üritan õppida iga päev.

Kui me räägime teist kui poliitikust, siis kuidas te kogete riiki, kuidas see riik teid meelest ema kohtleb?

Hea näide on, et ma ei saanud riigikogusse oma vankriga sisse... See mingil moel näitab ka mõtteviisi. See alles tehti ümber, see ei ole Pätsi ajast see sissepääs. Vestibüül tehti ümber umbes aasta tagasi, aga selle peale ei mõeldud. Seda ei küsitudki naissaadikute käest ja ma arvan, et ka mitte meessaadikute käest. Selle tegid ära ametnikud.

Miks ma toon selle näite – see mõtteviis algab ülevalt.

Kui ülevalt? Teie oletegi ju üleval.
Noh, jah. Kui me kas või omastehoolduse praegu, mis on nii vana ja teada teema, „ohhood“ siin ju ei ole. Ja ometi mitte midagi ei tehta, sellepärast et... No see on muidugi ka maailmavaate küsimus, ma ei oska muud selle kohta öelda.
Võib-olla läheb jutt liiga poliitiliseks, aga ma ütlen selle välja –
Isegi mina kritiseerin vanemahüvitise paindumatust – miks sunnib vanemahüvitis tegelikult naised koju? Sest sul ei ole valikut – sa kas teed natukene tööd ja oled kodus või ... praegu on nii, et sa oled kas kodus või sa oled tööl. Sul ei ole tegelikult valikut, sest sa kaotad rahas. Kõik inimesed ju loomulikult vaatavad, kuidas on ka rahaliselt mõistlik. Miks me sunnime naisi pooleteiseks aastaks valima selle tee, et nad oma kvalifikatsioonis kaotavad? Kui ta saaks osaliselt töötada, siis ta saaks ju palka ja selle pealt makstaks makse riigile. Riik ei kaotaks mitte midagi, kui ta ei sunniks täna niimoodi valima.

Me tulime ju nõukogude ajast, tulime kommunismist ja see suund, parempoolne suund puhtalt – kõik oli vaja privatiseerida ja turg paneb kõik paika – tundus algul mõistlik ja ma ei kritiseeri kindlasti tehtut, esimest kümmet aastat. Aga see teine kümme oleme me juba liikunud vales suunas. Oleme inimesest kaugemale liikunud.
Ja sellel on omad tulemused. Alati kui öeldakse, et oi kui tubli on Eesti, distantsilt räägitakse, et te olete nii tublid, nii tublid, ma tahaks...

Aga me olemegi ju tublid...
Jah, aga see sõltub... Me olemegi tublid, aga mis hinnaga? Meie meeste keskmine eluiga on madal, nad kipuvad surema enne 40. eluaastat või natuke pärast seda, sest nad on ületöötanud.

Või seesama, et inimesed lahkuvad Eestist või seesama, et sündivus on tegelikult meil palju madalam kui siinsamas Põhjamaa riikides.
Sellel on omad põhjused. Näiteks kui ma vaatame, mis Põhjamaades on, siis esiteks kus on naiste tööhõive kõrgem, on ka lapsi ühe naise kohta rohkem. Tundub kurioosne, eks ole?
Me peame rohkem soodustama töö- ja pereelu ühitamist, alates sellest, et see vanemahüvitise süsteem oleks paindlik, aga lõpetades sellega, et kallid mehed, ka teie aitate oma naisi kodus. Lubate neil tööl käia või teete ka koduseid töid. Naine otsustab ju selle lapse sünni.

Eriti tore oleks kui ka mehed jääks alles siis, kui naine midagi otsustab. Kuid reeglina nad ju lähevad hoopis ära...

Rääkimata sellest! Ma olen mõelnud, et Eestis üldse pooled pered lähevad lahku ja meil on üksikvanemaid väga palju, siis müts maha iga üksikvanema ees.

Meil on naisi, kes võtavad lapsesaamise üksipäini ette – täiesti teadlikult, sest nad ei jaksa kahte last kasvatada.

Või järele vedada...

Lõpetades sellega tõesti, et kulud kasvavad ja sa saad lapse kasvatamise eest 19 eurot. Võib öelda jah, et see on sinu otsus ja sinu vastutus, aga need pered, kus lapsi ei ole, nendel ju kaasnevaid kulusid ei tule. Ja siis vaatad neid peresid, kus on vähem lapsi või üldse ei ole, vaatad, mida nemad saavad endale lubada ja hakkad mõtlema, et ma tahan ka nii elada. Ilma lasteta!

Me kõik tahame igasuguseid asju, aga ühel hetkel peame ometigi valima, mis on enese jaoks oluline. See on see väärtuste küsimus, millest me eelnevalt kõnelesime....

Kui Laura sündis, siis jäi välismaailm minu jaoks tähtsaks edasi rohkem kui nüüd. Täna polegi enam tähtis, et mulle naeratatakse vastu või soovitakse õnne. Ma olen ise rahul.
Mulle ei ole tähtis, et ma jagan seda rõõmu, mul on see rõõm endas sees. See on see kindlustunne, teadmine. Tahan rohkem hoida peresse. Isegi katsikulisi ei ole vasti võtnud. Mul ei olnud tahtmist jagada seda.

Miks avasite te nüüd oma uksed siis meie lugejatele?

Tõesti, kolm kuud on olnud päris suur surve erinevatelt ajakirjadelt. Mul oli väga lihtne öelda „ei“, kuni LP küsis emadepäevaintervjuud. Tõsi, ka siis ei tulnud nõusolek kergelt. Arutasime siis Janekiga ja olingi kindel, et ta küsib “milleks sul seda vaja on”, sest abikaasa hindab väga kodu privaatsust. Kuid Janek ütles hoopis, et aga mida sul varjata on, miks mitte. Tõesti – see on emadepäevalugu, mul on tore kolmekuune poeg, ma olen ise nii palju mõelnud kogu emaduse, Eesti naiste, kogu ühiskonna peale ja ma mõtlesin jälle, et tegelikult – miks mitte. Räägime.

Kui ma siia tulin, siis kõlas mul kõrvus üks emadepäeva laul, Lydia Koidula tekstile loodud “Ema süda”...

Kui ma seda lugu kuulen, siis ma ükskõik kus ... ma ei hakka väga kergelt tegelikult nutma, ma ei ole väga suur töinaja... ma olin, aga kuidagi elu on teinud mind selliseks, et suudan oma pisaraid rohkem tagasi hoida. Aga kui ma „Ema süda“ kusagil kuulen, siis on kõik.

Need emotsioonid ei räägi vist niivõrd teist, kuivõrd sellest, et teil on oma emaga väga eriline side.

On.

Kas teie tunnete ema südant?

Jah. Ema süda on selline – ja ma olen tundnud seda kogu oma lapsepõlve, ka praegu ja ma tahan seda kindlasti edasi anda ka oma lastele – et ei ole oluline, kas ma olen nendega 24 tundi esimesed kolm elusaastat või järgmised, vaid et nad lähevad kodust välja selle teadmisega, et kodu on tõesti see, kus hukka ei mõisteta. Koju võid sa tulla alati, ka siis, kui sul on halvasti läinud. Kui sa tunned ennast ka kõige räbalamalt. Koju võid sa alati tulla ja sind mõistetakse seal. Ta annab kõik andeks.

Kuidas? Mis selles südames sees peab olema, et anda kõik andeks ja alati mõista, mitte kunagi hukka?

Usun, et see on looduse poolt kaasa antud. Seda ei saa õppida.

Ma ise olen Laurale öelnud ja ütlen Robinile tihtilugu, et aitäh, et sa tulid. Olen nii õnnelik, sest meie lapsed ju valisid meid.

See on nii suur ime – et sa üldse rasestud, siis ta kasvab, ta sünnib. See on nii suur ime kõik kokku, et ma ei oska muud öelda kui et aitäh! See on nii suur vastutus ja kui meid on valitud, siis peame me seda rolli väärikalt kandma, sest laps tegi õige otsuse!

Rääkides vanusevahedest ja planeerimisest - kuidas on nii võimalik elu tulekut plaanida?

Laurat me ootasime päris kaua... (paus) See tõesti ei käi niimoodi plaani järgi. Ühiskonna surve oli väga suur ja enamus arvas, et meil ei ole esimest last ehk Laurat sellepärast, et ma teen karjääri. Hästi palju oli neid, kes tulid ütlema, et tead Urve, et tore, et karjääri teed aga mõtle ikka lapse peale ka... Nad tahtsid kõik head. Kuid ei hakka ju võõrale ütlema, et ma ei teegi karjääri, vaid ootan kogu aeg oma esimest.

Pigem teeb mind poliitikuna murelikuks see, et kogu riiklik süsteem soosib hilist lapsesaamist - vanemahüvitis on seda suurem mida kauem oled tööd teinud, ja tulumaksu vabastus - sul peab ju enne töö ja sissetulek olema, et

see ei ole mõistlik käitumine riigi poolt

see on surve - süsteemi kaudu piiratakse nii lõppkokkuvõttes laste arvu. sest mida hiljem saad sa oma esimese seda vähem sul on vanust sünnitada. fertiilne iga saab otsa.

ka rahvastikuteadlased on seda rääkinud - et see ei ole mõistlik.

Lõppkokkuvõttes ei ole asi ju selles, et me lapsed sünnitame vaid et nad tuleb ju ka üles kasvatada.

Kõige olulisem ongi just see. Sünnitusvalu on tohutu, kuid see on siiski lühike aeg võrreldes ajaga, mil sa olemas pead olema. Minu ema on olemas, ka tema ema sünnitas 40aastasena ja ta oli 43 kui tema ema, mu vanaema 83-aastasena suri.

Olles nüüd ise samas eas, tunnen, et mul on ema veel hädasti vaja.

Miks?

See on turvatunde küsimus ilmselt - ma tean, et saan siis laps olla. Ikka veel. Ükskõik mis - mul on, kuhu minna. See annab tuge ja julgust nii palju. Kui mul teda enam ei ole, siis on see kõik kadunud - see on nii lõplik.

(Pikk paus)

Ma kaotasin venna kolm aastat tagasi - see muutis midagi minus. Olime õde-vend, saime jagada. Nüüd on kõik minu õlgadel - isegi kui see ei ole õige väljend. Olen nüüd ainumas. Venna kohta aga ei täida enam keegi, mitte kunagi. Ja mu naeratus on natuke väiksem, kui see oli varem ja jääb nüüd alatiseks nii...

Teie venna viis raske haigus... Naine jääb lapsega koju, mehed naljalt rongilt maha ei astu. Kuidas neid küll hoida?

Ka mulle tundub, et mehe elu on raskem... Naine võib eneselt küsida, et milleks tal on vaja karjääri, vastutust ja toimetamist. Naine võib uksest välja astuda ja ühiskond ei pahandagi - naisele antakse ju andeks.  Aga kas mees saaks nii teha? Öelda, et ma jään lapsega koju - kõõrdi vaadatakse kohe. Naist ei pea samas olukorras keegi nõrgaks.

Mees aga ei tihka koju jääda, sest siin pole arengut. Vaielge vastu!

Rõõmuga, sest ma tunnen endas seda arengut. Mul on olnud mõelda ja vaadata ühiskonnale ja elule distantsilt - ükskõik mida tehes oled sa ju mullis - tiirutad seal ringi ratast. Tervikpilt on minu jaoks nüüd suuremaks läinud ja kogu praegune aeg on mulle inimesena kasulik.

Olete leidnud ka vastuse küsimusele: mis on elu mõte?

Lapse kasvatamine inimeseks – suurim väljakutse – sügav, jääv.

Kuid kui valitsust looma hakatakse … millise ministriportfelli vastu võtate?

Ainult selle, mis mu eriala ja elukutsega otseselt seotud on (vaikib). Aga see pole kindlasti see, millest praegu õhtuti unistan.

Perepilt A.D. 2013 maikuus. Foto: Tiit Blaat

Abikaasa ja Robin jõuavad jalutuskäigult tuppa tagasi

Mul on siin just nüüd kõik olemas ja see on siiski nii tore, kuidas nii väike inimene sind nii vajab. Kui sa ta juurde lähed – see siiras naeratus – kõik muu kaob sel hetkel.