Kingitud aeg
“Ema, mis see ummik täpselt on,” küsis 11-aastane noormees ühel päeval, kui autoga seisvas liiklusvoos passisime. Selgitasin, miks seisak on tekkinud ja miks teetöölised just siin ja praegu oma tööd teevad. Lõpuks tõdesime ühiselt et teha pole muud kui oodata.
Siis meenus lapsele hiljuti nähtud multikas, kus üks peategelastest samuti sedasi ummikusse sattus.
“Seal oli ema auto kindalaekas küpsiseid. Aga meil,” küsis laps. Meil oli nätsu ja joogipudel ning ports lemmiklaule. Nii me siis istusime seal autos, lonksasime vett, klõpsisime lemmiklaule ja arutlesime, mis ühe või teise loo juures täpselt meeldib ning püüdsime mõistatada ka, millist laulu küll naaberauto juht kaasa laulab. Ja et mis põhjusel üks selgelt liiklusreegleid eirav uljaspea vastassuuna vööndi kaudu täpselt meie ette end püüab pressida.
Jah, me kõik satume vahel ummikusse, kes autoga sõna otseses mõttes, kes oma peas ja tehtud valikute tõttu. Ning meist igaüks väljub ummikust omal moel. Mulle isiklikult on need lemmikmuusika ja rahuliku vestlusega kulgevad seisakud isegi meeldima hakanud. See on kingitud aeg – enesele, oma lähedastele, kes autos kaasa või lihtsalt selleks, et elu mu ümber jälgida.
Ja lõpuks, kui ummikust vabamalt liikvele pääsen, tunnen end omamoodi puhanuna, rikkamana ja õnnelikult, sest vihastamisega hukkuvad närvirakud on endiselt minuga. Sest vaadake, ummikutel on alati põhjused!
“Seal oli ema auto kindalaekas küpsiseid. Aga meil,” küsis laps. Meil oli nätsu ja joogipudel ning ports lemmiklaule. Nii me siis istusime seal autos, lonksasime vett, klõpsisime lemmiklaule ja arutlesime, mis ühe või teise loo juures täpselt meeldib ning püüdsime mõistatada ka, millist laulu küll naaberauto juht kaasa laulab. Ja et mis põhjusel üks selgelt liiklusreegleid eirav uljaspea vastassuuna vööndi kaudu täpselt meie ette end püüab pressida.
Jah, me kõik satume vahel ummikusse, kes autoga sõna otseses mõttes, kes oma peas ja tehtud valikute tõttu. Ning meist igaüks väljub ummikust omal moel. Mulle isiklikult on need lemmikmuusika ja rahuliku vestlusega kulgevad seisakud isegi meeldima hakanud. See on kingitud aeg – enesele, oma lähedastele, kes autos kaasa või lihtsalt selleks, et elu mu ümber jälgida.
Ja lõpuks, kui ummikust vabamalt liikvele pääsen, tunnen end omamoodi puhanuna, rikkamana ja õnnelikult, sest vihastamisega hukkuvad närvirakud on endiselt minuga. Sest vaadake, ummikutel on alati põhjused!
 |
| Enam-vähem siit algasid me igahommikused ummikuvestlused – seinamaaling Tallinnas, Tartu maanteel |
Ilmus laupäevalehes LP 06-06-2015
