Marjo Näkki: soomlane on kui mõistev vanatädi ja eestlane teismeline nõbu

„Minu jaoks on elu parim siis, kui tunnen end kui rodeol!” ütleb viieaastast ametiaega lõpetav Soome saatkonna pressi- ja kultuurinõunik Marjo Näkki (LP intervjuu kevadsuvi 2015), kelle lapsepõlve lemmiktegelased olid kauboitüdrukud ja detektiivipreilid.

Soome saatkonna pressi- ja kultuurinõuniku Marjo Näkki temperament ei sarnane sugugi keskmise soomlasega. Ta on alati heatujuliselt särtsakas ja pakatab energiast. Foto tegi Rauno Volmar

“Fiktsioonid ei paku mulle midagi ja luuletuste lugejaks ma end ka pidada ei saa. Minu jaoks on elu parim siis, kui ma tunnen end nagu rodeol,” prahvatab Soome saatkonna pressi- ja kultuurinõunik Marjo Näkki, kelle lapsepõlve lemmikkangelased olid kauboitüdrukud ja detektiivipreilid. Peaaegu täiesti soomlane [naisliinipidi pärit Lapimaalt] Marjo on värvikaim näide sellest, kuidas edendada rahvusvahelisi suhteid ja jääda silma üldises infotulvas. “Lühidalt öeldes oli mul tööülesanne müüa Sahara kõrbesse liiva,” naerab Marjo ja meenutab LP-le eredamaid hetki oma tööst, eestlastest ja soomlastest.

Mida nad meist mõtlevad?

“Mulle on öeldud, et ma pole üldse soomlase moodi, sest olen nii särtsakas. Jah, mul on keskmisest rohkem energiat ja tavalisest palju hullemad ideed, kuid minusuguseid on Soomes ikka palju.

Üldiselt aga, olen ma nende siin elatud seitsme ja poole aasta [ajakirjanikus õppinud Marjo töötas varem YLE ja uudisteagentuuri STT Balti riikide korrespondendina] jooksul õppinud ka oma rahvast tundma. Nüüd tean kindlalt, et soomlane on sirge seljaga, aus talupoeg, kes hakkab tööle, kui peab. Soomlane on väga sihikindel ja konstruktiivne rahvas ja mingil määral oli see minu jaoks üllatus. Muidugi on soomlane kohati ka parasjagu mugav ning vahel tundub mu rahvas ka pisut tüütu, ent ausus ja sihikindlus kaaluvad selle kiiresti üles.

Tean nüüd sedagi, et soomlase nalja mõistab kõige paremini ja sügavuti vaid teine soomlane.

Meie [kahe rahva] mõtlemine on üldjoontes siiski üsna sarnane, kasvõi seesama “mida ta minust arvab?”. Värske vaatenurk teile on ajaga muidugi kadunud, kuid sedavõrd kindlamalt saan öelda, et teatavad stereotüübid peavad paika küll. Üks hea näide, kui rääkida poliitilisest poolest ning skandaalidest, kus üks säutsub või teine ütleb midagi ebaõnnestunut kuskil ajalehes ning enne kui keegi Soomes jõuab solvuda, on juba väga paljud eestlased ise solvunud soomlaste eest ning hakates näiteks oma juhte kritiseerima a la “miks peab alati nii õrnahingeline olema, soomlased on ikkagi vennad ja me peaksime neid hoidma”. See on kummaline, ent ühine joon mõlemale:  enamus meie skandaale on ju ainult meie sees!

Võiksime end vähem vaevata teiste arvamustega ja rohkem maha rahuneda. Jah, eestlased on soomlaste suhtes õrnahingelisemad kui meie teie suhtes. Kuid nii lihtsalt on.

Kahte riiki kui inimest omavahel võrreldes pakun ma kahe venna asemel välja hoopis sellise: Soome on nagu suguvõsa vanem tädi, selline proua, kes vaatab Eestit kui teismeea lõppjärku jõudnud, ent jätkuvalt möllavate hormoonidega nõbu, kes paratamatult veel tõmbleb pisut, kuid tädike teab seda ning ütleb mõistval häälel: “lase lapseke rahmeldab, küll temagi suureks kasvab”.

Mitmel rindel ja mitte üheski sõjas

Tahtsin kunagi saada rindereporteriks, kuid täna ei ole see enam mu esimene valik. Eriti kui arvestada, kui palju ajakirjanikke röövitakse ja tapetakse. Üldse ajal, mil ma olin ajakirjanik oligi mul palju suurem tahtmine uurida põhjuseid ja seletada maailma. Kuid sõdadesse pole sattunud, isegi mitte infosõtta.

Olin siinse saatkonna ajaloos esimene pressitaustaga pressinõunik, mis tähendas, et viis aastat tagasi sai mu ülesandeks luua toimiv süsteem ja võita kohaliku meedia usaldus. Ning see viimane oli päris kõva töö. Mäletan, läksin Postimehe toimetusse kokkulepitud kohtumisele ning nõupidamiste ruumis istus kaks meesterahvast, mõlemad olid kaitsepositsioonis, sest oli väga erakordne, et keegi saatkonnast tuleb toimetusse. Nad olid kindlad, et tulin ütlema: “kuulge, nii küll Soomest kirjutada ei tohi!”.

Ma ei saanud ka öelda, et “kuulge, meil on saun ja jõuluvana ja kõik on nii äge”, sest see ei kõneta enam eestlast. Nii valisin sootuks teise tee, rääkida asjadest nii nagu need on ja isegi kui Eesti ajakirjandus on vahel asjadele oma ja meile ehk mitte nii meeltmööda vaatenurga andnud, siis tuleb lasime ka neil olla, sest ajakirjandus ongi vaatleja, uute tahkude leidja  ja isegi kriitilised uudised on teretulnud. Peaasi et faktid on õiged ja lood on korrektselt vormistatud, kuid vaat sellest alati aru ei taheta saada. Ent usaldust saab kaotad vaid ühe korra.  

***

Eestis elatud aastat jooksul olen enda kohta palju teada saanud. Suurim avastus on, et olen üks lahe mutt, kes saab hakkama igal pool.

Tõsisemalt öeldes tajun, et teatud tormijooks ja trügimine on lõppenud. Ma ei pea end enam tõestama või jõuga kuhugi suruma. Olen õppinud mõistma ka oma energiat ja ka seda, et kui mu aju ei tööta täisvõimsusel, siis see häirib mind tõsiselt - saan sellest suurema stressi kui liigsest tööst, sest no mis mõttes ma töötan 60%se mahuga. Olen ses mõttes Andrus Ansipi jünger - eluaegne õppimine on tähtis.

Mu töötuba asub president Konstantin Pätsi [1924. aastal kuulus maja Pätsile] kunagises töötoas, siit teise korruse aknast paistab Toomkirik ja minu arvuti salasõnaks on täna venekeelne sõna “svaboda”. Igas suunas vaadates saan moodustada pilte olnust või tulevast, ja nii ma mõtlengi - piltidena, mitte konkreetses keeles, sest keel ja sõnad on lihtsad. Nagu näiteks “väljakutse”, mis tähendab minu jaoks aktiivsust, väikest vastupanu, nuputamist, kuidas toimida - sellelgi nädalal käis siin Soome uus peaminister Sipilä ja vahetult enne ministrid Timo Soini ja Jussi Niinistö. Töö saatkonnas pole kindlasti hall või üksluine, kuid... seda kõike on juba tehtud.

Minust saigi ühel hetkel pesuehtne kodustatud soomlane. Tänaseks on isegi minu hobust intervjueeritud [Kanal2 Lemmikloomasaade]. Mu elu Eestis on olnud väga mõnus ja mitmekülgne, lõbus ja hoogne ja osa sellest kajastub ka minu CV-s, kuid ma ei ole karjääri nimel tegelikult midagi konkreetselt teinud. Kogun vaid kokku rõõmupisarad, mis elu poetab - nii sattusin ma kord Eestisse, siis saatkonda ja ehk ka siit edasi. Kõik lahedad asjad on tulnud mu juurde ise, sest olen positiivselt meelestatud.  

Praegune viieaastane leping on mu senise tööelu pikim, sest et ajakirjanikuna olid mul vaid tähtajalised lepingud või freelanceri leib. Ent see rütm isegi sobis mulle - kogu aeg oli õhus väike ebakindlus, mis tähendas, et ma ei saanud liiga mugavaks muutuda ning keskendusin kogu aeg täiega, teades, et kõik lõpebki.

***

Veidrustest rääkides: neist naljakaim oli, kui mind, kaljudel kasvanud tüdrukut viidi vaatama kive. Seisin rändrahnu kõrval ja mõtlesin, et kas see on huumor? Et nagu tõsiselt, kivi! Just nädalavahetusel sõitsin Säreverre, suur kivi oli tee ääres ja ma mõtlesin, et see siin on ilmselt samuti kaardistatud.

Ühe suure veidruse olen ma ka teilt omaks võtnud. Kord sõitsin autoga ja kuulsin raadiost, kuidas räägiti, et Eestis on ärimehi, kes enne tehingute sõlmimist kuulavad ennustaja soovitusi. Naersin valjult, sest kujutasin ette, et see ongi mingi naljasaade. Jah, see on nähtus, et näiteks ühte suurimat nädalalehte müüakse rekordtiraažides tänu tähetarga ennustussõnadele. Mõistan, et kui see lugejatele tõesti oluline on, siis olgu nii.

Eelmisel aastal käisin ka ise Soomes astroloogi juures ja tahtsin kuulda, milline ma olen, mis on toimunud ja millised on seeläbi mõjutused tulevikuks. Kinnitan, et professionaali jutus on vahel päris palju äratundmishetki. Ent õrna hingega inimesed, nagu minagi, taipavadki asju teistest kiiremini. Ka mina tunnetan, kui keegi on negatiivne või kellelgi on paha. Soomlased nimetavad seda intuitsiooniks.

Maailm on palju muutunud, ka inimesed selles. Näiteks kohtan üha enam inimesi, kes ei sea kahtluse alla oma võimekust või ei raamista oma oskusi. Nad elavad teadmisega, et sa ei peagi olema kõikide asjade asjatundja. Vahel piisab ka kui tead, kellelt küsida. Püüan minagi nüüd tegelda sellega, mis mulle endale huvi pakub - nii püsib mõistus peas ja tervis korras.

Ka kaasaaegne tööaeg on pigem elustiil. Inimene ei ole enam fikseeritud kontorisse, sest eluga tuleb olla ühenduses. Kuidas muidu saad sa olla edukas oma alal? Ent sellise elustiili juures võib puhkamine meelest minna. Nii lõdvestun reaalselt välja magades või looduses sportides, koolisõitu harjutades.

Hobusega ma kord ju siia riiki tulin. Kirjutasin oma esimestest Eesti muljetest ka raamatu (Soomemaalt ja hobusega Kirjastus: Sinisukk 2011 / Hepoa Tallinnaan Gummerus 2010). Mul on hea meel, et seda - ka eesti keeles - siiani loetakse. Isegi ostetud on. Sain just järjekordse autorihonorari, 34 eurot. Kas tuleb ka uus raamat, näitab aeg. Nüüd on mul Eestis mõned head, päris ehtsad sõbrad. Neile sel suvel keskendungi. Kuhu siit edasi, ma veel ei tea, esmalt võtan pika puhkuse, et rahus mõelda.

Eestiga seonduv esimene...

... sõna – KAMA, ehkki soomlastel on ka (talkkuna)

... lõhn – puuküttega majade korstnasuits talvises linnas. see on minu Tallinn

... heli – laevakell või praami sõidu alustamise pasun ehk töööööt!

Soomlase soovitused eestlasele:

• jalutage Soomes metsas. Sealne rohelus on päriselt ka teistmoodi, tumedam rohelus ja kive on meil palju rohkem
  
• külastage Turu linna - soome kõige keskeuroopalikum linn
  
• kuulake ansamblit Steve'n'Seagulls - siiras rõõm soomluse ja soomlaseks olemise üle, suur samm edasi vanadest stereotüüpidest
  
• vaadake Toriseja filmi, mis Eesti kinodes praegu jookseb
  
• mängige Angry Birdsi järel tuntuimat arvutimängu Clach of Clans
  
• lugege Soome uue valitsuse programmi