Elleris oli kord üks õppejõud, armas Aare Allikvee, kes rääkis ühes mu esimeses literatuuri tunnis J.S. Bachi nii elavaks, et ma ei saanud seejärel enam ühestki tunnist puududa... Veel veidi varem, laste muusikakoolis, tegi seda mu hea õpetaja Silvi Baradinskas, kellele mõeldes mäletan iseäranis selgelt millegipärast just Raveli Bolerot. Äsja kohtusin õpetaja Lauri Leesiga, kes on sama osav maalikunstnikest kõneldes. Kuidas siis rääkida ammu loodust nii, et see haarab üle sajandi ja kutsub kogema, kuulama? Et see poleks vaid tühipaljas tekst mistahes õpikus või lauliku servas?
Kuskil on keegi öelnud midagi taolist: "Me kõik oleme elus kuni keegi meid ja meie loomingut mäletab...". Hindamatu lisaväärtuse annab mäletamisele aga sõna KUIDAS!
Mul on vedanud, et olen selleks inspiratsiooni leidnud. Nüüdseks ka suurtelt vahendajatelt, näiteks just siin viidatud teosega seonduvalt Pariisis, tänu Paavo Jarvile ja Maarja Sauele. Samavõrd haarav on olnud ka Tõnu Kaljuste rääkimas Tormise varasemast loomingust ning Anu Tali, rääkimas Tõnu Kõrvitsast või vene heliloojatest ... Neid kuulates tajud selgelt, kuidas on võimalik sõnades tunda või sõnu tunda. Aitäh!
See lugu siin aga :) on ju ilus teos tänase langeva lume sisse. Ja veel nii kirglise sissejuhatusega.
