Otse põhisisu juurde

Indrek Treufeldt: varem polegi mul isiklikku elu olnud

Autor -
Teleajakirjanik Indrek Treufeldt (47) võttis äsja vastu meie ringhäälingu Oscariks nimetatud Valdo Pandi preemia. Belgia, Soome ja Eesti ordenite kõrvale uhke märgina seda rinda panna küll ei saa, kuid igal juhul usub Treufeldt, et elu on ta vastu helde olnud. Kas või see, et tervis on parem kui Pandil ning tööpäevi tänaseks juba rohkem, kui telelegendil eales võimalikuks sai. Kuidas aga on Indrek talle tegudeks antud aega kasutanud?
On ta telenägu, teadlane, õppejõud või hoopis insener?
Kindel on, et romantik pole Indrek Treufeldt mitte. Vähemalt usub ta ise nii, ehkki otsib klaverinoodipakist mängimiseks välja just biitlite «Yesterday». Ja siis mängib ikkagi peast…
Valdo Pandi preemia vastse laureaadina hindab Treufeldt muidugi ennekõike lugu. Usub, et komöödiasaadete kaudu meie elutuppa astunud Endel Kellap ja Herbert Ving on märgilise tähendusega mehed. Nagu ka EKA õppejõud, kunstnik Priit Pärn.
«See on sümptomaatiline, et meil on mingid kuradi ametnikud, kes otsustavad tont teab mille üle,» näitab muidu nii tasakaalukas ja vaikse olekuga Treufeldt korraga vihalihastes musklit. Taustal mängivas raadios võetakse Pärnaga seonduv molekulideks lahti ning suur kalakajakas Indreku kodu akna taga õpetab oma pruunikatele karvapallidele katuseharjal kõndimise kunsti.
«Tean, mida Priit Pärn võib tunda, sest minuga juhtus äsja niisamuti, minagi olin ainus soovija [Tallinna ülikooli] dotsendi kohale. Kuid ametnike meelest polnud mul isegi kandidatuuri esitamiseks piisavalt pädevust. Saan suurepäraselt aru, et teadlasena pean end produtseerima, avaldama publikatsioone. Ent probleem oli hoopis selles, et minu kirjutatud eesti ajakirjanduse mitmesajaleheküljeline monograafia ei tähendanud Tallinna ülikoolile mitte midagi. See oli null, sest ei kuulunud välismaal avaldatud publikatsioonide nimekirja. Kui aga Eesti ülikool ei tunnusta eesti keeles tehtud väitekirja ning eeldab, et ka taolised tekstid on ennekõike ingliskeelsed ning meil lähevad kirja alles siis, kui Oxford tunnustab, siis on asjad ikka valesti.»
Korraga tundub Treufeldti pisike, samas avaralt mõjuv kodu kuidagi umbne. Siin on palju värvi ja üks neljast seinast on maast laeni akendega. «Mu ümber peab valgust olema ja värvid meeldivad mulle ka,» viitab mees küpskollasele seinale, kuhu on ritta seatud eri sildid ja metallplaadid. Üks Indreku hobidest ongi ajaloolise väärtusega sildid – kingiks saadud või antikvariaatidest leitud kraam. Ka kogub Treufeldt riigilippe. Kuid mitte suvalisi kangatükikesi, vaid ehtsaid, siiludest kokku õmmelduid, ja vaid nendest riikidest, kus ta ise on enam kui nädala kohal olnud. Viimati lisandus kogusse Jaapani lipuke.
Me jutustame pikalt, sest teemasid on tema Rotermannis paiknev kahetoaline korter täis. Kaasast ja kehakaalustki ei saa me mööda. Märke on see kodu täis, neist saagugi siis lugu.
Pikk intervjuu ilmus Postimehe Arteris augustis 2016. aastal. Kõiki pilte ja kogu vestlust loe edasi SIIT

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Autor -
Kujutis
See oli esimene kord, mil Eesti suurim uudisteportaal kommentaariumi ajaleheloo puhul sulges. See oli esimene kord Eesti Päevalehe veebikeskkonna ajaloos, mil loetavust mõõdeti kuuekohalise numbriga ning loo maksumüür asendati annetuslingiga. „Albertist ei julge keegi rääkida. Aga see on ju vale!” ütleb südamlikus pihtimuses Laine ja Tõnis Mäe tütar, tantsijanna Liis-Katrin Avandi. Koos abikaasa, näitleja Märt Avandiga on nad otsustanud usaldada LP-le oma vanema poja traagilise loo. Tiit Blaat jäädvustas kassipoeg Puhhi ja Liisu. Oktoober 2012. Pelgulinnas vaiksel tänaval elab teravate hammaste ja kikk-kõrvadega kass Puhh. Imeilusa kasukaga, häälekas ja karakteriga kass, mille üks viiene poiss umbes aasta tagasi kingiks sai. Ja Puhh on kass seepärast, et autofännist noorsandi kõige armsam tegelane oli selle nimega karupoeg. Pere pesamuna Herman on just lasteaeda viidud, isa Märt Avandi (31) veel magab ja ema Liis-Katrin Avandi (omadele lihtsalt Liisu, 29) keedab teed ja tõmb...
Loe edasi »

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Autor -
Kujutis
See oli esimene kord, kui "Pilvede all" lõi vaatanumbrid niimoodi lakke, et ka skeptikud sarjast kõnelema hakkasid. Kuid režissöör Kirss hoidis oma näitlejaid nii kindlas meediakaitses, et intervjuusaamine ei olnudki niisama küsimine. Selle intervjuu saamisel mängis olulist rolli ka Alo Mattiiseni nimi ning numbrikombinatsioon 25. Miks? See kõik on siin kirjas. Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 2. veebruaril 2013. Tiit Blaat jäädvustas. Rital on kaks põnevat tööd: Sirje roll Eesti vaadatuimas telesarjas „Pilvede all” ja psühholoogiamet Rocca al Mare koolis. Vaheldusrikkas elus on ka patja nutmise hetked. Rita Rätsepp (50) teadis juba lapsena, et rabas liikudes tuleb pikad pulgad käepärast hoida, sest laukad võivad sisse tõmmata. Ja et kui kaanile vihmauss ette anda, siis on lahe vaadata, kuidas ussist vaid kest järele jääb. Maalapse lapsepõlv oli õnnelik, ehkki jõuludest ei teadnud Rita midagi. Selleks pidi ta 18-aastasena lavakooli I kursuse tudengina Kivimäel muusikaa...
Loe edasi »

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Autor -
Kujutis
Kas inimene võib muutuda? Vangiski käinud endine narkomaan, Peeter Volkonski poeg Immanuel Volkonski teab, et võib küll. Loo Jumala ja iseenda leidmisest räägib ta oma isa kodus Tartus.  "Olen lapsest saati soovinud olla oma lähedastele vajalik ja hoitud. Tegelikult ju elementaarne soov, aga kohati tundub, et meist neljast lapsest on see mind kõige enam vaevanud,” alustab Immanuel Volkonski (33) vaikse ohkega.  Jah, armastuse, hoolivuse ja tunnustuse vajadus on võimas liikumapanev jõud. Seda otsides läks Immanuel teismelisena pätiks, kakles ja röövis, tegeles relva- ja narkoäriga, tõmbas triipu, süstis end, kuni sattus lõpuks vangi. Tänaseks on ta juba kolm aastat olnud narkomaanide keeles täiesti puhas ja tavakodanike mõistes karsklane. Ta on leidnud igas mõttes uue elu. Kas nii nüüd jääbki? Kuidas nii? Miks alles nüüd?  Tartus Tammelinnas on ootamatult valge, sest kõik tammelehed on kolletava vaibana pori ja tänavaaugud kinni katnud. On kuldne ja karge ning tundu...
Loe edasi »

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Autor -
Kujutis
Tallinnas Jaani kirikus on sel hommikul külm, kuid õuest tulijale on siin küllaga sooja ja tuulevarju. 12 000-liikmelise koguduse õpetaja   Jaan Tammsalu annab käärkambris lahkelt kätt ja ütleb, et siin katuse all on ta lihtsalt Jaan ning sobib sinatadagi. Avatud oleku ja äärmiselt laia silmaringiga mehe jutt aga jätab vaid ühe võimaluse: lugupidavalt eesnime kasutades teietada. Jaani käed värisevad märgatavalt juba neljandast eluaastast, sest kilpnäärmega pole kõik korras. Kuid just tänu haigusele ei jõudnudki ta   Afganistani   sõtta ja valis vaimuliku tee. Valikute ja kuulumiste tõttu aga on ta täna see, kellena teda tuntakse: end vabamüürlaseks tunnistanud Tammsalu mõistsid avalikult hukka mitukümmend kirikutegelast.   Ehitajaks õppinud Jaan räägib armastusega oma kirikust ja paekivisammastest ning tõdeb, et jumal on kaval, sest valmistab meid kogu aeg tulevaks ette. Ent kuidas ometi võis see mees salaseltsiga suhted sõlmida? Miks talle ...
Loe edasi »

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan

Autor -
Kujutis
Veronika Portsmuthil on koer, kaks pisikest last ja kolm laulukoori. Ning sügisest alates ka omanimeline akadeemia. Kuidas doktoriks koolitatud naise argipäev kulgeb ja milline ta enese lapsepõlv välja nägi, seda Naisteleht uuriski.  See väike madal majake linna servas on seest avaram, kui esmapilgul tundub. Tuulekojast alates on siin kõik nagu Skandinaavia sisustusajakirjas: koduselt valge ja lapsesõbralikult jõulune. Avatud köögiga elutoas on kaks klaverit, palju raamatuid ja kuhjade kaupa noote ning sadakond raamitud pilti igal võimalikul seinapinnal – kõik hoolega valitud ja armastusega dateeritud. Peagi viieaastane Jack Russell ehk koeratüdruk Täpi jookseb tulija peaaegu jalust maha, ent siis osutab suurimat külalislahkust, aidates naksakalt külalisel saapaid jalast vedada. Kindaidki proovib … «Ta on ambitsioonikas loom ja võtab külalistest viimast, sest no talle ju tuldigi külla,» naerab perenaine. Koorijuht ja laulupeotegelane Veronika Portsmuth (37) on sel he...
Loe edasi »