Trummiga mehele mõeldes

Täna lõppes Eesti (kultuuri)loos üks epohh.
Aitäh, Veljo Tormis, et laulupeolise hingekella õigeks seadsite!

Ants Johansoni varamust

* * *

Professor Urve Lippus ütles kunagi, et “lauluväljakult välja lauldud sõnumit ei saa enam tagasi võtta.” Nii tuleb see, mida kaare alt nõlva kaudu rahva mällu läkitada, meil hoolega läbi kaaluda. Et me mõistaksime lauldud sõnade väärtust, sügavust ja sisu. Hoidkem siis ühte ja mõelgem mõtted lõpuni enne laulu lahtilöömist. Sõnum on kõigis me sõnades.

Nii ütles eesseisva suve koolinoorte laulupeo juht Heli Jürgenson, kui segakooride lauliku eessõnaks materjali kogusin.

* * *

Intervjuus LP-le küsisin kord ühelt professorilt teise kohta:

Veljo Tormist võrdlesite te omamoodi (kultuuri)ajalooõpetajaga. Tundub, et teiegi kaubamärgiks saanud “Raua needmine” ja “Ingerimaa õhtud” ei ole kunagi olnud pelgalt muusika, vaid tähendusega killud kaugest ajast. Kas ongi nii? Tõnu Kaljuste: "Jah. Sinimustvalge hakkas minu jaoks kinnisideeks saama alles 1978 aastal, kui me tegime Ellerheina segakooriga Läänemaal mahajäetud kirikutes kontsertturnee V. Tormise teosega "Tornikell minu külas" (J. Viidingu libreto portugali luuletaja F. Pessoa poeemide põhjal, tlk. A. Kaalep) ja selle tuuriga kogusime raha kultuurimälestiste, tegelikult aga vanade sakraalhoonete -–Muhu kirik ja Haapsalu kirik – taastamiseks. See kõik käis lubatuse piiril.
Vana vabariigi lugusid teadsime ikka, kuid need olid vaid jutud Nüüd sai see kõik aga äkki tõelisemaks, portugali luule ja eesti rahvalaulude koosmõjul. See oli muusikalise identiteedi võimendumine: me õppisime läbi Tormise teose oma kultuuri.
Muidugi olid meile teada nii riiklikud sümbolid, kui ka see, et nendega ei saa kuhugi vehkima minna. Kuid palju tähtsam oli hoida eestlust sisemuses. Hoida alles.
Siit algas see meie generatsiooni sisemine konfliktsus ja kultuuriline slaalom pihta. Maailmamuusikas algas samal ajal n-ö lihtsustumise aeg, oli minimalistliku muusika võidukäik, paljude heliloojate jaoks oli see muusikaline mäng. Tormise jaoks aga palju enamat – see oli juurikaga vanas kultuuris olemine. Loitsud on osa meie kultuurist, need harivad meid tänagi, on märk olnust. Tormis andis minevikule mõistetavuse."
Nii rääkis Tõnu Kaljuste!
Sügav kaastunne!