Kui meie pere elu kurssi muutis
Märtsis 2017 möödus aasta päevast, mil meie lastest vanim, tütar Mari sai vähidiagnoosi. Kui ajakiri Tervis+ peatoimetaja Heidit palus mul oma tunded kolumni vormida, olin küll kahtlev, ent lõpuks nõus. Sest kirjutama hakates pidin esimest korda päriselt ja sügavale endasse vaatama. Mul ei olnud aimugi, kui palju ja milliseid tundeid olen aasta jooksul alla surunud. Kõige üllatavam on, et pealmine selles emotsionaalses kuhilas on tänutunne. Võimaluse eest teadlikult elu kogeda.
 |
| Töölö haigla trepid, märts 2016 |
”Ema, kas saad palun homme kella kaheks siia tulla,” ütles tütar telefonis. Kuidagi prauhti algas see kõne seekord ja lapse hääl oli kummaline.
”Mul on syöpä*! Seljast leiti ja homme arst ütleb, mis edasi saab.”
Mu tütre nimi on Mari ja ta helistas Helsingist, teel töölt koju.
Kuulsin märtsituulte taustal värisevat häält ja käisin peas läbi võimalikke variante, kuidas saaksin ise palavikust ja kurguvalust hoolimata emana tegutseda.
Vajutasin kõne kõlaritesse, et ka isa kuuleks. Ma ei suutnud kaasa mõelda, otsisin hoopis laeva sõidugraafikut. Tundsin, kuidas kogu mu organism keskendub olema optimistlik, põsesarnadki tõusid kui iseenesest kõrgemal, et julgustavam kõlaksin.
Mu peas kumises too soomekeelne sõna, mida laps teadlikult kasutas. Tegime seda isegi nädalaid, justkui leevendanuks see diagnoosi karmust. Tegelikult leevendaski. Vähemalt andis vajaliku aja, et suur laev nimega ”meie pere elu” saaks, paratamatult, kurssi muuta.
Esikukapist kõige suuremat kohvrit valides kuulsin isa rahustavat monoloogi ja tütre pahurust: ”ära ainult ütle, et kõik läheb hästi, sest sa ei tea”.
Ees ootas reis, mille kestusest ei olnud mul aimu ja mille olemust reetis pakk pabersalvrätikuid.
Järgmisel hommikul tellisin laeva kohvikus tee kõrvale konjakit. Lootsin, et kirbe lõhn lööb pea klaariks, ent süda tagus ja pisarad jäidki voolama. Mu lauanaabrid naeratasid mulle aegajalt, kuid keegi ei küsinud midagi. Oleksin ma tahtnud, et nad küsiksid? Vist jah. Kas oleksin tahtnud rääkida? Vist mitte. Oli hetk, mil tundus, et – ei ole ju veel midagi hullu…
Helsingis paistis päike ja nii sain kohe tumedad prillid ette panna. Pisarad olid lõppenud, alles oli tehtud lõbusus, millest tütar kiirelt läbi hammustas.
”Sa ei pea minu pärast vapper olema,” rehmas ta.
Arst oli lahke olemise ja rääkis inimlikus keeles, et seljalt eemaldatud sünnimärgist avastati melanoom. Kuna väikese sõrme küüne suurune, parajalt paks pruun märk on läbinisti haigestunud, tehakse kiirelt uued proovid, et teada, kas tegu on pindmise või sügavuti areneva juhtumiga. Uurida tuleb ka, milline on leiu iseloom. Arsti järgmise otsuse ning uus aeg pidi saanuma vanamoeliselt paberposti teel.
Arst oli lahke olemise ja rääkis inimlikus keeles, et seljalt eemaldatud sünnimärgist avastati melanoom. Kuna väikese sõrme küüne suurune, parajalt paks pruun märk on läbinisti haigestunud, tehakse kiirelt uued proovid, et teada, kas tegu on pindmise või sügavuti areneva juhtumiga. Uurida tuleb ka, milline on leiu iseloom. Arsti järgmise otsuse ning uus aeg pidi saanuma vanamoeliselt paberposti teel.
 |
| Soome rahvusmuuseum peidus pool märtsikuu loojangus |
”Mõtlesin, et ostaks mõne ilusa salli, mida pähe siduda…”
Järgmisel päeval tütar tööle ei läinud, ülemus teadis ka põhjust. Otsustasime siis, et teeme sel päeval midagi toredat. Pärastlõunaks olime käsitööpoest toonud reisialbumi meisterdamiseks vajaliku ning nüüd istusimegi aasta varem Indiast toodud nahkkaantega albumit koostama. Mari otsis välja kahekuulise reisi pildid – Sri Lanka, India ja Singapur… Kui palju päikest!
”Tead, ma küsisin arstilt, kas diagnoos võib olla minu süü, sest oleme kaks aastat nüüd sedasi reisinud. Arst ütles, et ei.”
Ka elustiilis pole midagi ette heita.
Kui Mari ellu tuli noormees, muutusid nii ta rõivad kui toit: kõik oli korraga rõhutatult ehe ja öko.
Iga aasta jaanuaris pakkisid nad seljakotid, ostsid aasta jooksul säästetud summa eest lennupiletid ja rändasid kuni kolmeks kuuks Kesk-Aasiasse seiklema. Seekord oli noormees kui saatuse kiuste üksi läinud, ja temal ei olnud juhtunust veel aimugi.
Toreda päeva õhtu keeras umbes südaöö paiku täiesti ära. Mitte millestki. Umbes nagu oleks meie elus korraga õhupuudus tekkinud…
”Ma tahan, et sa ära lähed! Helistan, kui tagasi võid tulla,” prahvatas ta.
Kuidas ometi ei osanud ma ette näha seda ”oma ruumi vajadust”. Nüüd kartsin enam mitte diagnoosist tulenevat, vaid seda, et olen ema ja tütre suhte lootusetult purustanud. Et olin juba ebaõnnestunud.
Siin see nüüd oli – meie uue elu esimene hommik. Ja meil ei olnud aimugi, mis ees ootab…
_______________
*Näed siis, märkasin just, et ma ei ole veel kordagi kasutanud sõna VÄHK