Algustest
Öeldakse, et iga algus on raske. Millegipärast peab see väide minu jaoks kõige selgemini paika vähemalt üks kord aastas, jaanuaris. Jõulujärgne rahmeldamine ja tungivalt otsitud rahu ning joovastav uusaastasaluut tekitavad nimelt minu jaoks aasta esimesse kuusse kuidagi kummalise vaakumi. Kõik justkui toimiks, aga nädalast teise on ikka tunne nagu seisaks kõik paigal. Ka meie ise, sest taevas on madalal. Ikka on hommikuti tunne nagu ööseks õue pargitud autol: kas läheb käima või siiski mitte. Enamus meist näist kulgevat tahtejõu najal.
Kui siis aga jõuab kätte tänane – jaanuari kuu viimane päev, tunneme oma sõõrmeis ja kuskil naha all juba selgelt, et nüüd läheb lahti. Nüüd see kõik algabki. Meil on ju isegi armas laul, mida sotsiaalmeedias terve homse päeva jagada saab: väljas on veebruar täna!
Veebruar oma lühiduses ja pidude, vastuvõttude ning ilu ootusega on kui kindel lubadus kevadest, mis peaaegu kohal on – siruta vaid käsi.
Ja isegi teadmine, et just nüüd läeb pakane kohati kõige krõbedamaks, ei muuda helgust mu hinges ahastuseks.
Vastlakuklid, muide, on juba müügil.
Kui siis aga jõuab kätte tänane – jaanuari kuu viimane päev, tunneme oma sõõrmeis ja kuskil naha all juba selgelt, et nüüd läheb lahti. Nüüd see kõik algabki. Meil on ju isegi armas laul, mida sotsiaalmeedias terve homse päeva jagada saab: väljas on veebruar täna!
Veebruar oma lühiduses ja pidude, vastuvõttude ning ilu ootusega on kui kindel lubadus kevadest, mis peaaegu kohal on – siruta vaid käsi.
Ja isegi teadmine, et just nüüd läeb pakane kohati kõige krõbedamaks, ei muuda helgust mu hinges ahastuseks.
Vastlakuklid, muide, on juba müügil.
 |
| jääkirme autokatusel |
