Ema peidetud valu
Märtsis 2017 möödus aasta päevast, mil meie lastest vanim, tütar Mari sai vähidiagnoosi. Kui ajakiri Tervis+ peatoimetaja Heidit palus mul oma tunded kolumni vormida, olin küll kahtlev, ent lõpuks nõus. Sest kirjutama hakates pidin esimest korda päriselt ja sügavale endasse vaatama. Mul ei olnud aimugi, kui palju ja milliseid tundeid olen aasta jooksul alla surunud. Kõige üllatavam on, et pealmine selles emotsionaalses kuhilas on tänutunne. Võimaluse eest teadlikult elu kogeda.
III osa
Teisele operatsioonile lisandus kolmas – lapse mõlema kaenla lümfid eemaldati ühemõtteliselt ja eranditeta. Arst ei prognoosinud midagi, ka lubadusi ta ei andnud. Ütles vaid, et olukord on väga tõsine ja ta loodab väga, et meil mõlemal on tugev turvavõrk ümber, sest kukkumine võib olla ootamatu…
 |
| Lauttasaari rannal 2016 varakevad |
”Aga su tütar on ju täiskasvanud inimene,” tegi ta täitsa ehtsalt suured silmad, kui kuulis, et pean 25-aastase hooldajaks hakkama.
”Kas ta siis ise hakkama ei saa?”
”Kindlasti saab meist igaüks kuidagi ka sellises olukorras hakkama, aga ma olen selle täiskasvanud inimese ema ja ainus, kes talle praeguses ajahetkes kahe riigi vahel sõites toeks saab olla.”
”Jah, aga miks siis kohe haiguslehe peab võtma. Sa saaksid ju oma tööd edasi teha. Ega sina ju haige ole?” uuris ülemus.
Otseselt ju mitte, ent töövõimetu olin kindlasti. Sest mu töö eeldas uudishimu, kuulamisoskust ja võimet küsimusi esitada. Ent hetkel köitis mind vaid üks teema. Ühtlasi palusin ülemuselt ka, et mu eemaloleku põhjusi laiemalt töökollektiivis ei räägita. Läks teisiti.
See selgus kaks kuud hiljem, kui haiguslehelt tööle tagasi tulin. Siis võttis üks kolleeg sõna otseses mõttes nööbist kinni ja ütles: ”Räägi nüüd kõik ära, ma tahan teada, kuidas tütrel läheb?”
Rääkisin, endal süda kurgus hüplemas, hoolega sõnu valides ja samas võimalikult lühidalt, suud vägisi naerule vedades ja pisaraid neelates.
”Issand, see võib ikka kole alla, aga kindlasti saab temaga kõik korda,” patsutas kolleeg mulle õlale ja läinud ta oligi.
Mitte keegi ei küsinud, kuidas mina end tunnen. Nii ma siis ei tundnudki enam eriti midagi. Olin korraga kui rauk, kes veab õlul halli, külma raskust, mis põlvist murrab ja läbi tänavatolmu surub.
 |
| Traditsioonilised vappu-õhupallid 2016 |
Ahjaa, tütar sai oma kolleegidelt haiglaperioodil esmalt e-kirja toetavate tervitustega ja seejärel kireva lillekimbu väikese kaardiga: ”Oleme mõtetes sinuga, rahulikku paranemist!” Tema ülemused oskasid haiguslugu saladuses hoida seni, kuni Mari ise tööle tagasi läks ja rääkida soovis.
Täna, täpselt aasta hiljem neid ridu kirjutades kogen füüsiliselt uuesti seda abitust, külmatunnet ja südamekloppimist ning vajadust tütar kaissu võtta. Kui palju annaksin ma endiselt selle eest, et mu laps midagi taolist kogema ei pea. Jah, just laps. Olgugi, et täiskasvanud, iseseisev naine… Paar päeva hiljem koju toodud patsiendi mõlemad käed olid õlavöötmest alates liikumatud, rõhksidemeis ja paistes. Teadmatus haiguse arengust vaid süvenes.
