Jalutuskäik kui novell*
Vastu hämarduvat õhtut jalutama minna oli pisut kõhe, kui ette nad selle võtsid – kolmeaastane poiss ja tema ema.
Tee oli pime ja õu pimenev ning valgustustus meenutas seasilm sulu nurgast.
Nad kõndisid käsikäes ja vestlesid vabalt. Põhiliselt lennukitest ja autodest.
Kuid ka sellest, et kas pimedate akende taga juba magatakse või ei ole pererahvas veel üldse kojugi jõudnud.
Ühe akna taga paistis köök, milles kaks eakat abikaasat askeldamas. Mees keerutas leemekulpi, naine kattis lauda ning üks kolmeaastane poiss püüdis nendega silmsidet saavutada. Ei miskit! Käsi oli juba lehvitamiseks püsti, kuid tädi vist ei näinud välja.
Kolmeaastase poisi ema ei tihanud võõrasse aknasse pikalt piiluda, kuidas sa ikka sedasi...
Nad kõndisid maja nurga taha vaatama, mida teeb see valge kass, kes eile kolmanda korruse rõdul saba keerutas ja nägijate hirmust hoolimata üldse alla ei kukkunud. Kiisut polnud, oli hoopis üks avatud aken, millest kostis valju laululugu.
Akna all seisis uhke auto, mille tagavara-ratta-kattelt vaatas vastu pärani lõugadega maopea... Pilt oli nii muljetavaldav, et seda vaadati jupp aeg täiesti vaikselt.
Mõni aeg hiljem avastasid nad suure mänguväljaku, kus kõige huvitavamaks osutusid kaks kiiku.
Kolmeaastane poiss ronis kiikuma. Ema tegi hoogu ja küsis aegajalt et kas on tore, soe ja kas teen kõvemat hoogu? Siis tahtis kolmeaastane poiss kiigult maha. Et minna teisele kiigule.
Seal kordus sama rituaal. Kiikumine kestis ainult pisut kauem. Ja hoog oli juba julgemalt suurem.
Lõpuks hakkas hoopis emal jahe ning nad kõndisid pimeduse poole.
Järgmisest paneelmajade vahele jäävast õuest leidsime lehviva lipu, suure kraakslinnu-parve ja ühe ilusa tumepunase auto, millel kõik kummid olid tossukse tehtud.
Autosid oli üldse hästi palju. Rohelisi ka. Ehkki r-täht ei suju sel kolmeaastasel kohe kuidagi. Suisa nii halvasti, et kui vanaemaga sai ühel päeval bussisõidul käidud protestis noormees peatuse nimega "Roheline".
"Ei ole loheline, on PUNANE"
Kusagil näugus kass.
"Oi, me peame kiisule appi minema!"
Ei tea, kas ikka...
Ema õnneks kiisu varsti enam ei näugunud.
Autosid tuli järjest enam kodude ette. Tagurdati ja pargiti, piuksuti ja pidurdati.
Jalutajad kõndisid rahulikult kodu poole ja ema mõtles, et kelguga ei olegi enam kohe mitte midagi teha.
Koju jõudes jooksis kolmeaastane kiirelt filmiriiuli juurde ja tuli sealt Lotte plaadiga tagasi.
"Seda maatame," kostis laps õhinal ning sättis end diivanile kerra.
Ema tegi teed ja vaatas akna taha merele.
Keegi sõitis taamal jääteel autoga...
Päevikumärkmed Eestist – 9. MÄRTS 2007
___________
*Nii kommenteeris ühe kolmeaastase poisi vanaisa kuuldes lapsepoja õueskäigu-muljeid.
