Kas nüüd jääbki nii?

V osa

Tundub jabur, ent teinekord võib inimene pettuda ka head uudist kuuldes. Ka ei teadnud ma, kui tühi võib olla see tunne, mis sinus äkki laiutama hakkab, kui mõistad, et nii nüüd jääbki. 

Just sel ajal, kui 11 000 kummiparti koos meie kolme prääksuga järjekordselt Kadrioru kanalis rallisid, istusime meie tütrega Meilahti vähikliiniku ukse taga järjekorras. 

Sõitsin selleks taas Helsingisse, kõik oli nagu tavaliselt. Ent seekord ei suutnud ma kuni viimase hetkeni laevapiletit osta. Päev enne analüüside andmist nägin painajalikku und ning ärkasin nutuga. Teadsin nägu pestes vaid üht – ma ei taha sõita. Rääkisin sellest vaid abikaasale, ta tegi pai, pühkis mu pisara ja julgustas asju pakkima.

Lõpuks olin Helsingis. Ilm oli jälle täpselt selline nagu kogu aasta vältel meie kõigi arstivisiidi-päevade ajal oli sattunud – sekunditega vahetus vihmsabin päikeseks, tuulevaikus tolmukeerutajaks.

Tütar oli vajalikud proovid juba andnud. Nüüd oli ees raskeim käik – analüüside tulemusi kuulama. Juba ainuüksi maja oli kogu haiglakompleksi haledaim. Isegi haljastus oli omamoodi juhuslik. Kõik oli umbes nii, nagu oleks hoone korraga nii majahoidja, aedniku kui ka armastuseta jäänud. 

Haiglariideis kõhetu vanamees kimus sissepääsu ees sigaretti. Ta ilmes oli täiuslik keskendumine… tol hetke ei taibanud ma, millele täpselt.

Helsingi parkmetsas päikesevarjudes pihlakat nähes teadsime tütrega mõlemad: see on parim pilt meie meeleolu kuvama.

Vähikliiniku kuuendale korrusele jõudsime ettenähtud ajaks. Pea 20 minutit varemgi, ent ootama pidime veel tund aeg enne kui arst meid kabinetti kutsus. Pinge me sees aina kasvas. Ent arst viivitusest juttu ei teinudki. Muidu oli ta väga otsekohese jutuga. Verepildi kohta ütles, et see paistab korras olevat. Ja täpsustas kohe rõhutatult, et ainult vere põhjal ei saa midagi lõplikku kunagi öelda. Ning et kohe kindlasti ei tasu nüüd mõelda, et vähk on võidetud. Sest vähk võib iga kell uuesti välja lüüa ning et see oht ja võimalus ei kao enam kunagi. 

Tütar sai ilmselt šoki. 

Neid ridu kirjutades istun Helsingis, lapse elutoa diivanil ja olen segaduses. Nagu ka laps ise – ta on teises toas teki all. Ta ei taha rääkida. Ehkki seekordne arstivisiiti ei tähendanud järjekordset lõikust või ravi algust. Kuulen läbi kinnise ukse, kuidas ta patjade vahel nutab. Ent mul ei ole teha muud, kui oodata. Oodata, kuni ta sealt kuhilast mind vajama tuleb.

Olen kui peata, keskendumine on keeruline, isegi muidu nii turvaline arvutimäng mu tahvlis ei köida. Korraga avaneb uks.

”Ma ootasin, et arst ütleb, et see kõik on möödas,” lausus ta vaikselt. 

Ma ei suutnud öelda, et võrreldes aastataguse lõikustetralliga ongi ju parem.

”Ära pahanda, aga ma pean isekas olema – kogun ennast  üksi, ja lükkan kõik eemale. Sest tasakaalu saamine võtab  aega. Aga kõige vastikum on, et just siis, kui ma end kindalt tunnen, tuleb järgmine visiit,” nuuksus ta ega püüdnudki enam pisaraid pühkida. 

Ta teadis, millest rääkis – käesolev oli juba kolmas taoline. Iga kord istus kabinetis erinev arst, kellegagi ei sündinud sidet. Kõik tegid oma tööd. Ka siis kui terapeut seansi lõppedes kuivalt teatas, et selleks korraks on aeg läbi, aga nädala pärast kohtume taas…

Ning patsiendil ei jäänud muud üle, kui oma vermeile kirjeldatud kannatused kokku kraapida ning ukse taha ulguma astuda. 

”Ema, ma ei tea enam, mis on päriselt tähtis ja mis on päriselt tõene. Ma tahan lihtsalt oma eluga edasi minna, sest ma tahan elada…”

Sel hetkel mõistsin ma halli suitsukimuja silmavaadet – ta elas hetkes, naudinguga ja sügavalt.

* * *

Märtsis 2017 möödus aasta päevast, mil meie lastest vanim, tütar Mari sai vähidiagnoosi. Kui ajakiri Tervis+ peatoimetaja Heidit palus mul oma tunded kolumni vormida, olin küll kahtlev, ent lõpuks nõus. Sest kirjutama hakates pidin esimest korda päriselt ja sügavale endasse vaatama. Mul ei olnud aimugi, kui palju ja milliseid tundeid olen aasta jooksul alla surunud. Kõige üllatavam on, et pealmine selles emotsionaalses kuhilas on tänutunne. Võimaluse eest teadlikult elu kogeda.