Raske on loobuda kontrollist
Märtsis 2017 möödus aasta päevast, mil meie lastest vanim, tütar Mari sai vähidiagnoosi. Kui ajakiri Tervis+ peatoimetaja Heidit palus mul oma tunded kolumni vormida, olin küll kahtlev, ent lõpuks nõus. Sest kirjutama hakates pidin esimest korda päriselt ja sügavale endasse vaatama. Mul ei olnud aimugi, kui palju ja milliseid tundeid olen aasta jooksul alla surunud. Kõige üllatavam on, et pealmine selles emotsionaalses kuhilas on tänutunne. Võimaluse eest teadlikult elu kogeda.
 |
| Vähivastane liikumine Fuck Cancer jõudis Soome kaudu ka meie koju. Mees käis ka aprillis jooksmas. Helsingi 2017 |
VI osa
“See on nagu meie ühine päevik, mida sa kirjutad,” ütles tütar nüüd, kui juulikuu Tervis+ käest oli pannud. Jah, ta loeb mu kirjutatu iga kord kaks korda läbi: kõige esimesena. Ja siis hiljem ajakirjast.
Nende tekstide sünd on aga iga kord uuesti jõudu nõudnud. Mõnevõrra on need isegi vaimselt häirivad hetked – lööd end ju tasakaalust välja selleks, et reaalsuse ja toimunuga tõtt vaadata. Kaitsen neil hetkedel end mõeldes, et valmistun rolliks. Nagu eluteatri ”näitlejale” kohane.
Just praegu, poolteist aastat pärast diagnoosi saamist, on meie pere elus aga helge periood. Ka suvi on sobivalt lahe, UV50 päikesekreemi varu piisav ja nüüd on tütrel lõpuks ka just täpselt õige kuju ja tooniga kübar, mida ta meelsasti kannab.
Mida oleme me nende 18 kuu vältel (naha)vähi ja vähihaige kohta teada saanud?
Usun, et teame täna just seda, mida teadma peame. Me keegi pole liiga sügavale teatmeteostesse ja veebilehtedesse sukeldunud. Analoogsete juhtumite kohta lugemist me isegi ei alustanud. Selle kahjulikkusele viitas isegi üks tütre arstidest.
”Iga inimene ja iga vähihaige on oma olukorras ainukordne, teist samasugust juhtumit pole,” lausus ta.
Sobiva lugemisvarani juhatas meid aga ühel operatsioonieelsel visiidil medõde, kes andis muude paberitega kaasa ka väikese trükise, millel veebiaadress syopapotilaat.fi*. ”Just sellelt lehelt tasub lugeda, kui teil soov tekib,” ütles naine vaikselt.
Samal õhtul vaatasime lihtsalt ja selgelt kujundatud veebilehte, kus oli kõik oluline ilma liigse pudruta kirjas. Mõned materjalid võis trükistena koju tellida. Mari valis viis vihikukest: teemadena vähihaige elukaaslane, lapse haigus, riietus, toitumine, seksuaalsus.
”Tellisin peamiselt sulle ja perele mõeldes. Endale valisin selle, mis rääkis kokkuvõtvalt kõigest,” meenutas Mari nüüd.
”Aga see oli huvitav lugemine. Ma ei osanud varem mõeldagi, et minu haigusega (melanoom) inimestele on tehtud spetsiaalsest kangast rõivaid,” tõi ta näite.
Mina lugesin neist vaid ühte, haige lapse vanemale mõeldud vihikut. Meelde jäid kaks soovitust: ärge lugege üle ja ärge unustage elada. Kui esimest soovitust oli kerge järgida, siis teine soovitus käis pidevalt üle jõu. Ma ju ei osanud kohati enam korralikult ja sügavalt hingatagi.
Armas sõber, kellele kohe alguses olin lapse haiguse mure usaldanud, tuletas vahel mulle sõnumiga meelde: ”Lase elul end üllatada!”
Kuid nii raske oli kontrolli käest anda…
Ühel hetkel kaalusin ka enese diagnoosimist. Kui perearsti juurde läksin, tõi ta mu otsekoheselt maa peale tagasi: ”Mina teie asemel ei uuriks praegu enda kohta midagi. See teeb teie olukorra ainult raskemaks.”
Mõned kuud hiljem mõistsin, et tal oli õigus. Minu tegelik ülesanne oli olla olemas.
Kuhugi hingesoppi jäi aga kripeldama mõte, et peaksin ka ennast kontrollima. Elu läks omasoodu, kuni ühel päeval, Tartus komandeeringus olles märkasin kaubamaja parklas vähiuuringute bussi. Võtsin seda kui märki, et nüüd tuleb see samm astuda, kuid jalad olid kui juurdunud. Seisin külm klomp kurgus ning korraga jalutasin hoopis teisel pool kaubamaja. Tulin aeglase ringiga bussi juurde tagasi, hingasin sügavalt sisse ja lõpuks astusin uksele juba täitsa lähedale, kuulatades, kas keegi on sees. Piidlesin akende poole, koputasin ja ootasin veel veidi. Ent midagi ei juhtunud, uks jäi suletuks. Polnud ka ühtegi avamisinfoga silti ei uksel ega bussi lähedal. Kelleltki polnud küsida… Kuid ma olin tol hetkel valmis.
Lõpuks olin emotsionaalselt nii häiritud, et lahkusin tagasi vaatamata. Sel hetkel teadsin, et uuesti ma ei lähe. See lävi oli sellisena mu jaoks liiga kõrge ning tõi vaid tühja tuska.
Ent tolle seiga peale jäin siiski mõtlema: kas võiks ehk vähibussid olla pisut lahkema moega (ma ei pea silmas kujundust, vaid suhtumist). Et inimesed (olgu või vabatahtlikud) neis ja nende ümber võiksid olla tundetaiplikumad ja olukorda mõtestavamad? See pole ju poest piima toomine…
Eestikeelne infosulg ning sõnakasutus vaevab mind samuti. Toetavast teabest lihtsam on leida infot selle kohta, kus ja millises suuruses annetusi teha. Kas me võiks selles vallas nii omade kui ka soomlastega koostööd teha? Või ongi nii, et meist igal on oma köis, mida vedada?
______________
*Soome vähiliidu mahukas infokogum, e.k. soome vähipatsiendid/haiged
