103-aastane ärimees Onu Eskimo: vanadus viib vaenlased
 |
| Evald Rooma (1911-2017) |
Päikeselisel pärastlõunal Tartus Annelinnas Evaldiga kohtudes olen ärevil, sest nii eaka inimesega naljalt ei trehva. Evaldki olevat elevil, sest daamide seltskonna ootel on ta hommikul habet ajanud ja sobivama rõiva selga sättinud. Nüüd sirutab ta ise veel voodis pikutades tulija poole terekäe ning hoiab pika viivu ja vaatab silma. Mehe näiliselt nii kondised kämblad on suured, soojad ja pehmed.
Ühtäkki lööb seni vaid naeratanud nägu särama ja Evald ajab end püsti: “Oh heldeke, täna te võtate minuga ühe pitsi konjakit, eks? Saate ju võtta? Ma siis pakun teile ka, kui tohib, mu daam!”
Selgub, et terve ja pika elu saladus olevatki õigel põhjusel ja seltskonnas tõstetud pits. “Minu peres ei ole viin kunagi pahandust teinud ja ma ei ole kunagi purjus olnud. Sest klaasikest-paar tõsteti ainult hea tervise ja hea äriõnne peale. Ja seda kõike on mul elus jagunudki,” kinnitab härra Evald ja hõikab teise tuppa: “Heljukene…” Naine hõikab vastu, et ta käib vaatamas, kas naabrimees on kodus. Ei ole. Nii paneb Evald hoopis meile, kahele naisele oma käed ümber kaela ja me tõstame pikka kasvu kõhetu, pooleldi halvatud legendi püsti. “Ma olen ju kakstuhat aastat vana … aga ikka tahaks laua ligi, muidu olen nagu teise klassi vagunis siin,” viskab Evald nalja ja sätib visalt samme suure toa suunas.
Teekond kestab igaviku, olgugi et on vaid seitse meetrit pikk. Vahepeal julgustab Evald: “Krabage kohe julgesti mul ümbert!”
82-aastane Helju Pommer on Evaldi elus olnud juba kaua aastaid. Esmalt kolleegina, siis sõbrana ja nüüd hooldajana.
“Temaga on lust lausa. No vaata või tänagi - kiitsin teda just hommikul, kui habe sai aetud, et näeb kohe nii kena ja nooruslik välja,” naeratab Helju ning ütleb, et tänu paar korda nädalas käivale massöörile saab Evaldil ikka korralikult vere käima ja pestud ka. Õue pole vanahärral asja olnud juba aastaid ning kõrvaltoas seinaääres seisab ratastoolgi vaid moe pärast, sest korteris sellega ju ei sõida. Evaldi suurim hirm on hooldekodu.
Suures toas laulab Artur Rinne “on elu läind kui oleks näinud und” ja laud on kaetud hea-paremaga - kahte sorti kala ja lihalõike, juustu ja kooki.
“Lõuna aeg ju, ja ega mul siin pole suuremat midagi - panin lihtsalt mis kodus oli,” seletab Helju täpselt nii nagu omal ajal ajakirjas “Taluperenaine” õpetatud.
Evald troonib kindlalt tugevas nahast tugitoolis ja kiidab: “Nüüd on hästi, nagu oma kodus… Tunnistan, et on ikka väga raske jalgu seada. Aga ma olla ise süüdi.”
2010 aastal annetati Evaldile Tartu Tähe teenetemärk ja vanahärra otsustanud omal jala aurahale järele minna. Saatus tahtis teisiti, sest Evald kukkus nii õnnetult, et enam püsti ei saanudki.
Õnneks on Evaldil Helju. “Ta on minu lähedane sõber, teine kaasa mul ja on kohe südamest. Olen kohe õnnelik,” vaatab mees hella pilguga kohvikannuga askeldavat naist ja lisab: “Sõprus on ikka tähtis. See on hea sõna ja hea läbisaamine. Kui sul on inimene usaldada, selle järele tekib sõprus.”
Helju teeb Evaldile võileiba ja täpsustab: “ Abikaasa Ellen on tal juba kümme aastat manalas, aga nad elasid 67 aastat ikka. Ja ega ma päris abikaasa olegi. Vanad inimesed nüüd selliseid asju siis veel… Aga meie vahel on seda armastust ikka olnud küll.”
Naine lõikab leiva tükikesteks ja pistab mehele ükshaaval suhu. Vahepeal pakub kohvi ka rüübata ja pühib suure suurätiga lõua puhtaks. Seejärel sätib Evaldile soki tagasi jalga… Muudkui hoiab hoolega, ehkki enesel on põlv haige ja poest üle kahe kilogrammi kaupa tuua ei või. Kuid naljasoon tuksleb mõlemal tugevalt.
On aeg konjakipits tõsta ja peremees ütleb toosti: “Õnne ja sitkust. Meie vabariigi terviseks!”
“Teate, arst täitsa soovitas kohe, et vererõhu jaoks on konjak hea,” alustab Helju ning läheb toob igaühele jäätise, mil kiri “Onu Eskimo”, ise aga jätkab, ”Ühel päeval katsetasin kohe - mõõtsin rõhu ära, 85/ 58, siis andsin kaks pitsi ja kahe tunni pärast mõõtsin uuesti 130/ 85.”
Jäätisemasinasse pole Rooma konjakit valanud. Küll aga banaane, mida Helju koos Evaldi abikaasa Elleniga koos moosiks keetis ja plombiirile hulka segas. Eelmisel sünnipäeval andis Evald Rooma oma ammu väljatöötatud banaanijäätise retsepti lõpuks uuesti kasutusse: nüüd valmistab Euroopaski juba laineid löönud banaanijäätist Balbiino. Evald tunnistab, et selline edu on üllatav. Kuid samas pole see ju ka ime, sest korraliku äri aluseks on korralik kaup.
Koolis olnud Evald tubli vaid spordis, joonistamises ja tööõpetuses. “Aga keelte ja matemaatika taha mu õppimine kinni jäigi ja nii vedasin vaevu seitsmenda klassini välja. Matemaatika on mind kõige rohkem nuhelnud, see oli mul ikka kaks. aga raha olen lugeda osanud…” tunnistab Evald ausalt ja avaldab siis oma eduvalemi: “Poisikesena õppisin nii vanemate kui teiste perede elulaadist välja palju - kuidas räägiti, inimestesse suhtuti - sel oli ju palju äriilmaga tegemist. Ärimees peab olema lahke. Kui klient sisse tuleb, pead sa ta kohe sõbraiku teretusega vastu võtma. siis küsid tema soovi, näitad soovitud kaupa. kui see ei ole vastuvõetav, siis sa ei tohi närvi kaotada vaid oled viisakas ja pakud midagi muud või teed hinnaalandust.”
Kuidas aga äri alustada?
“Esmalt peab olema närvi ja tahtmist ning suhtumine peab õige olema - olen ridamisi niimoodi õnnestunud, Eestis ja välismaal ka.” kinnitab mees.
Muide, võõrkeelte oskus ei läinud Evaldil paremaks kogu elusajandi jooksul ja näiteks vene keelt ei oskavat ta enda sõnul üldse. Ometi rändas Evald läbi nii Venemaa kui ka nõukogude aja, töötades aastakümneid mh autobaasis sohvrist putitajani. Sest veneajal ei saanud ju ettevõtjana tegutseda. Nii tuli jäätisetegemises paus sisse, kuid Eesti ärilukku kirjutati Evald Rooma sisse nii jäätise ja sinepitootjana kui ka pakendi- ja kissellipulbrileiutajana. Evaldi teadmiste baasil pandi alus isegi ETKVLile.
Pangalaenu on Evald võtnud vaid korra, sedagi siis, kui kroon marga välja vahetas. “Ka rahavahetuse ajal tulin puhtalt välja, see aitas äri hoida.”
Ise raha välja laenanud Evald samuti pole. “Ega ei meenu küll, ehk mõnisada krooni vahel.”
Tänase eluga on Evald jätkuvalt kursis - Helju loeb lehti ikka iga päev ette. “Teate, ma ütlen, et eurot viie aasta pärast ei ole enam, sest kurss langeb iga päevaga...”
Ühtäkki rehmab mees käega: “Ah teate, ma ei taha ennast kiita. Ikka imestan, et minust on tehtud selline kuulus mees… no mida mina siis nii teinud olen? Elu tegi kõik, kord tegi vaeseks ja mina püüdsin siis jälle rikkaks tagasi teha. Kapitalistlikuks jätiseks on mind ka nimetatud, sest mu äris liikus raha kogu aeg. Aga kogu oma elu olen ma oma käe peal elanud. Praegu olen lihtsalt üks keskpärane kodanik. Mind on hoitud. Nüüdki - see armas naisukene hoiab mind siin elus. Heljukene kipub enesele vahel liiga tegema, tal ka ju jalg haige, aga kuidagi saab toimetatud. See ongi armastus, puhas koostöö, mis kuulub elu juurde. Kui inimesed üksteist ei tunne, siis ei saa armastust ka olla. Meie oleme seda sinuga Heljukene juba mitukümmend aastat teinud.”
Härrasmehelik on Eval alati olnud. “Igaüks võib tegelikult ju olla, kui tahta. See on iseloomu sisse kasvanud, perekonnast. Vahel saab geenidega kaasa ka esinemisokuse,” naeratab Evald ja rüüpab kohvi.
Korraga vajub ta mõttesse: “Mäletan kui Tartus rahulepingule [1920] kirjutati alla. Tänavale tuli palju rahvast kokku ja seisime Aia tänaval maja ees ja vaatasime akendesse - seal nad istusid ja kirjutasid - mul ei tule enam nende poliitikute nimed meelde, aga mäletan, kuidas seisime.”
Lahkudes kingib Evald meile karbi šokolaadi ja ütleb, et sünnipäeval [6. juulil] kohtume. Ehkki ta näinud oma viimasel sünnipäeval unes surma.
“Mulle tehti nüüd suvel opertasioon ja nägin kuidas ma suren ära. Kas te teate kui ilus on surm? Kõik on nii vaikne, nii sügav pikk valgus ja sa vajud pehmelt selle sisse… ja siis ärkasin üles.”
Helju arvab, et suremisega on veel aega, sest ehkki Evald on elus palju reisida jõudnud, on tal ometi veel üks sõidusoov: et saaks Soome.
Intervjuu ilmus laupäevalehes LP oktoobris 2013
Fotod: Hendrik Osula
