Andrus Vaarik: elul ei peagi mingit mõtet olema

Lemmikpilt lemmiknäitlejast – kui vaja, kõlgun avatud aknal ehk kõik kunsti nimel. A.D. 2013

„Üldiselt olen argpüks, hea alluv, korralik, võimutruu ja mitte pahandusi tahtev konformist. Näitlemine ongi argpükside amet,” nendib Andrus Vaarik ennast iseloomustades.

Näitleja ja lavastaja Andrus Vaarik (55) on andnud juba nii palju intervjuusid, et kui ta järjekordse vestlusega nõustub, hakkavad kolleegid ta ümber naerma. Ent Vaarikul on endiselt midagi uut öelda. Ja edevus pole kuritegu. Kuid kriminaalsetele radadele satub Vaarik hulkuma ometigi. Siis, kui on aeg voodisse vajuda või kui lapsest saadik kriminaalromaanide kütkeis mõnulenud mehe hing vajab häälestust.

Me kohtume täiesti raamatuteta garderoobis Linnateatri teisel korrusel. Näitleja jaoks on see kõige intiimsem ruum, kuhu võõrad lihtsalt ei pääse.

Piklik tuba, mida jagavad kolm meest, on puhas ja peegleid täis. Kolleegidest toanaabreid pole parasjagu majas. On hoopis etenduse-eelne vaikus. Vaarik keedab kohvi, avab akna ja süütab sigareti. Midagi kriminaalset justkui pole, pahelisust ometi. Suitsetamiskeeld on tänaseks seadusesse karmilt sisse kirjutatud, kuid suitsetamisruum on ebaõdus. „Täissuitsetatud ruumis keeldun suitsetamast, ka mulle ei meeldi suitsuhais,” muutub Vaarik mõnuledes diivalikuks, ent tunnistab siis, et temasuguseid suitsust läbi imbunud näitlejaid väga enam polegi. „Mul pole enam muid pahesid, suitsetamine ongi jäänud, aga pahelised inimesed on väga lõbusad,” teatab ta.

Kuid mida arvab päikseline näitleja elust laiemalt? Milliseid mälestusi on tal vanglast, millist tööd teinuks ta Stalini ajal ja mida ta täna kuritegevuse vähendamiseks ette võtaks?

„Elu on mind hoidnud, olen pärit Männikult – arvatakse, et see oli toona Maardu või Kopli tüüpi imagoga koht. Ehk oligi, kuid seal ei saanud ma kunagi peksa. Meie majast läks mul sõpru vangi ikka küll ja küll. Aga kuidagi läks nii, et kui nad kioskit röövisid või kedagi vägistada proovisid, siis olin mina alati kodus ja lugesin kriminulle. Ikka väga palju kohe,” meenutab Andrus Vaarik.

Nii et oma vabaduse võlgnete te raamatutele?

Jah, raamatud päästsid mu. Avastasin lugemise tänu oma vanaema diivanikastile, mis oli Päevalehe jutulisasid täis. Kõik kenasti kokku õmmeldud.

Kellele te kriminulli lugedes kaasa elate?

Loole. Lugu on minu jaoks oluline. See maailm, mis avanes, oli nii põnev, televiisorit ei olnud ju veel. Raadiogi vedasin taskus kooli, et järjejuttu kuulata. Tahtsin kaasa elada.

Kuid kedagi seejärel matkida… Ei, ma ei ole püüdnud üksi teatrit teha ega vannitoas deodorandipudeliga Amanda Leari jäljendada.

Selle nädala üks teemakohane uudis tuli Viru vanglast, kus eluaegset karistust kandev kurjategija soovib volikogusse kandideerida.

Vangis on ju igav, ikka on vaheldust vaja ju. (Naerab.)

Teie olete vanglas käinud?

Olen esinenud. Lavaka ajal tegime Tallinnas ja vist ka Murrus luuleprogrammi. Tartu uue vangla õuel käisime ka kord suvetuuri käigus etendust andmas. Mängisime mingit Ray Cooney komöödiat, Peeter Volkonski oli laval ja tema poeg oli publiku hulgas. (Paus.)

Mäletan, kuidas Peeter [Volkonski] istus lava taga, tegi suitsu ja pisarad jooksid. Näos ei väljendunud midagi, lihtsalt pisarad jooksid habemesse… See pilt jääb mulle elu lõpuni mällu. Dekoratsioon oli vahel, isa oli ühel ja poeg teisel pool – Tartu vangla. Hästi ilus vangla on.

Aga teie ise – pättust üldse olete teinud?

Ma olen üldiselt argpüks. Lapsepõlves kord midagi naabrinaiselt näppasin. Ema leidis ja valetasin, et tädi Linda kinkis. Ema võttis seepeale mind karvupidi kaasa ja viis tädi Linda juurde. Lõpuks tunnistasin ikka, et olin salaja tasku pistnud.

Arguse pärast olen ka näitleja. Ma saan karistamatult mängida maailma suurimaid kaabakaid, mõrvareid, sarivägistajaid – pärast pesen näo puhtaks ja lähen õhtul koju, keegi vangi ei pane. Näitlemine ongi ju tegelikult argpükside elukutse. Meie töö on ju simulatsioon.

Millegi pealt see ju ometi käivitub?

Muidugi, meis on ju kõik see, ka halb, tegelikult olemas. Kuid otsin töö käigus selle üles, käivitan ja teenin sellega lihtsalt raha.

Rääkige siis palun vägistaja hingeelust.

Selleks on vaja kaks kuud proovi teha, peab kirega süvenema ja siis leidma enesest need impulsid. Kõik karakterrollid tehakse ju enese pealt. Mida rohkem enesest leiad, seda karakteersem, ehk isegi räigem roll tuleb. Meis on kõik olemas ja tegelikult ei tea me iial, kuidas me võime käituda, kui me oleks teises situatsioonis ja teist moodi arenenud.

Vahel mõtlen, milline argpüks ma ikka olen. Kui mina oleks Stalini ajal elanud – olen hea alluv, korralik, võimutruu ja mitte pahandusi tahtev – äkki ma oleks kena küüditaja olnud?

Kahjutunnet ei oleks tekkinud? Või oleks kuuri taga ära nutnud ja edasi toimetanud?

Vaat nii kaugele ei julge mõelda. See on nii hirmus mõte. (Paus.)

Oh taevane arm, ma arvasin 1980. aastate lõpus, kui Eesti Vabariik hakkas taastuma, et see ei ole võimalik. See lihtsalt ei ole võimalik. Olin konformist ses mõttes, et olin valmis surema NSV Liidus. Ja olin valmis mulle antud elu antud oludes, võimalikult õnnelikult ära elama.

Sest ka sel ajal oli võimalik õnnelikult elada.

No just. Siberis käinute mälestuste põhjal tegime ühte lavastust „Kured läinud, kurjad ilmad” ja üks prototüüp, kes vaatas etendust, ütles pärast, et kõik oli väga tore ja armas. Aga tema mälestuste hulgast meie valitud tekstide põhjal ei tulnud tema sõnul üldse välja see, kui õnnelikud nad Siberis olid. Kuidas näiteks see naine oli 18, armus ja abiellus ainsas sitsikleidis, mille Eestist kaasa oli võtnud. Et ta sünnitas kaks poega. Ja kui nad sõitsid mööda suurt laia jõge külla, kus nad pidid elama määratud 25 + 5 – me ei oska iial kujutleda, milline pidu ja tants laevalael käis… Aga nii oli!

Inimene ei saa ju stressis elada. Ei ole ju võimalik olla pidevalt raevus, rusikas taskus ja hambad huules. Jah, võib-olla on neid, kes on sündinud revolutsionäärid. No aga kujuta ette, kui oled kogu aeg Tiit Madisson. Mis elu see on?

Kõik lihtsalt ei kohane...

Liigi säilivuse seisukohalt on kohanemisvõime intelligentsi tunnus. Sellepärast kardan pisut, et kui oleksin sündinud mõnel teisel ajal – minu otsused oleks tänases perspektiivis tõeliselt häbiväärsed. Mulle ei meeldi ebamugavused.

Sõber Jaan Rekkor ütles ilusti, et me elame ikka tõeliselt ilusal ajal – tõeline Kungla rahvas kuldsel ajal. Me pole näinud sõda, ei tea, mis on nälg, mis on küüditamine… mitte midagi. Me oleme elanud kõige õnnelikumal ja rahulikumal perioodil Euroopa ajaloos. Me ei tea kannatustest ikka mitte midagi. Me peaksime tänulikud olema hommikust õhtuni.

Mis on see, mis sel kuldsel ajal inimesest kurjategija teeb?

Vaesus, hariduse puudus, ebakultuursed ideaalid.

Kuidas seda peatada?

Ameerikas vähenes kuritegevus märgatavalt pärast seda, kui enamikus osariikides abort legaliseeriti. Tänu sellele, et kontrollimatu paljunemine slummides lõppes.

Nii et abordid ja steriliseerimine võiksid olla kättesaadavamad?

Ma ei tea. Aga kui muud sissetulekut peale lapsega seotud rahade ei ole, siis on see ju hea põhjus ennastunustavalt sigida. Mõeldakse ju vaid ülehomseni, ja mitte sellele, mis saab aasta või kümne pärast. See on ju kohutav!

Aga karistused?

Esmakordseid šokivangistusi võiks olla rohkem. Nende tõhususse ma usun. Aga kui inimene läheb juba teist korda vangi, siis on isoleerimine ainult ühiskonnale kasulik, isikule enesele – ei usu. Teistkordsed ja kolmandat korda karistused peaksid juba väga pikad olema.

Mis on ausus?

(Vaikib.)

Kas vaikimine on aus?

Kui ei räägi, siis ei valeta ju.

Teate, ma ei saa seda intervjuud andes olla üdini aus. Sest mingi Delfi või Õhtuleht võtab siit mingi lause ja teeb oma uudise. Ja tänu sellele tsenseerin siin praegu end nii palju… Loomulikult ei ole ma lõpuni aus praegu rääkides. See on intervjuude puhul kõige kohutavam… Selline räige kontekstist välja rebimine mõjub võikalt.

Õnneks ma ei loe enam kommentaare, aga olen lugenud ja see solgipang on ju põhjatu. Kommentaaride hulk tuleb ju alati, kuskile saab ju alati kirjutada… Ja kõige selle pärast jääb ju praegu midagi ausat rääkimata. Kui abordid oleks kättesaadavamad oleks kommentaare vähem ja netikultuur palju kõrgem. Kas selline asi on tõesti õigustatud ja põhjendatud?

Kaanefoto sünd: üle piida kõlkuv kangelane ja ehitustaseme kvaliteedile lootev fotograaf Tiit Blaat. 

Räägime kirjutamisest. Te olete teinud mõned kriminaalse tooniga stsenaariumid, teleris jooksis kunagi „Wabariik”.

See oli tõesti ammu. Ühe kirjutasin sõbra räägitud loo järgi ja teise mõtlesin päris ise välja – loo vananevast näitlejatarist, kes läks kaubamaja vaateaknale elama, sest mujale polnud enam minna. Ma ei mäleta neid enam hästi, aga tore kaif oli kirjutada. Olen ka selline, et kui olen ennast proovile pannud ja näen, et saan hakkama, siis huvi kaob.

Kui palju on teil riiulis kriminaalromaane?

Üks terve seinatäis. Ise ehitasin selle riiuli. Kujunduselemendina meeldis. Olen pärit kodust, kus raamatuid ei olnud, ja lugema ajas mind ihalus olla kuuenda põlve intelligent – selline unistus on mul alati olnud. See kummitab paljusid näitlejaid, kes me saame ju põhimõtteliselt kutsehariduse. Universaalset tööriistakomplekti elu mõtestamiseks lavakunstikateeder ei anna. Siis oleme kadedad näiteks Oxfordi poiste peale. Ja selline raamaturiiul annab väärikust natukenegi juurde.

See on kultuursete inimestega rekvisiitidega ehtimine. Vahel ikka mõtlen, et issake, kui palju need maksavad. Õnneks on mu raamaturiiul Pivarootsis populaarne ja mul ongi tegelikult hea meel, et sealt käiakse laenamas. Mul oli mu kohtumine vanaema diivanikastiga – äkki saab minu riiuliga kohtumisest kellelegi analoogne algus.

Andrus otsib kotist iPadi ja sealt foto oma raamaturiiulist. Pilt avaldab muljet. Kuid raamatuid Andruse moodsas digividinas polegi. Tegelikult üks siiski: J. K. Rowlingu viimane romaan „Ootamatu võimalus” – kirjastus Varrak saatnud selle lugeda. „Mulle ei meeldi, nii lohutu ja ta kirjeldab maailma, mis kisendab abortide järele.”

Kas raamatul peab sisu kõrval olema ka väljanägemine? Mõni eelistab näiteks ainult kõvaköitelisi.

Muidugi on uhkem, aga näiteks Mirabilia sari on nii vana ja kolletanud. Ega see ei näeks raamaturiiulis enam hea välja ka. Kuid Mirabilia oli tohutult hea sari. Ootasin seda alati suure põnevusega. Ulme- ja kriminaalromaanid olid seal ka, aga ulmekad ei ole väga minu rida. Kui ulmekas tuli, siis olin ikka pettunud. Aga krimkad… mul on ikka täielik sõltuvus krimkadest. Neid ilmus ka Loomingu Raamatukogus. Esimese Rex Stouti lugemise kogemuse sain sealt, teos oli „Uksekell helises”.

Kuidas te oma uhkesse riiulisse üldse teoseid valite?

Ikka autoreid pidi. Näiteks olin väga vaimustuses Aleksandra Marininast – tema teosed on mul vist küll kõik olemas. Väga meeldib ka John Grisham, nüüd on ta kuidagi lapsikumaks muutunud. Või siis Boriss Akunin, just see „Must linn”.

Aga mu suur lemmik on John le Carré. Olin rõõmsalt üllatunud, kui kuulsin, et ta on ka Mati Undi lemmikautor. Le Carré on tõeline aristokraat põnevuskirjanduses, väga hõrk kirjanik ja nõuab süvenemist. Peab olema aega, muidu tekst ei avane. Tema teostest on filme ka tehtud, kuid raamatud on paremad. Muide, ta on ise vana spioon, töötanud MI6-s ning žanri piirid on ta väga avaraks ajanud, hästi komponeeritud ja hästi ootamatu, tema tüübid on kõik klišeedest vabad. Le Carré on täielik kingitus maailmale. Jõuline 81-aastane mees.

Kus te loete?

Ma tegelikult natuke nagu häbenen oma krimkahullust, et võiks ju midagi arukamat lugeda. Midagi väärikamat… Aga loen neid ometi, õhtuti enne magamajäämist. Mul on selline harjumus. Teleka ees ma ei uinu, raamatuta lähen närvi, krimkad ja põnevusromaanid peavad voodi juures käepärast olema. Ning Grishamit voodis lugeda on täpselt õige. Le Carré on aga hoopis tugitoolilugemine – ta nõuab rohkem süvenemist, seda pole lamades hea teha.

Krimisarju televiisorist vaatate?

„Midsomerit” vaatan. Profilt tehtud sari. Ja „Wallanderi” vaatan hea meelega, lugeda teda ei viitsi – liiga depressiivne. Aga filmis on pooleteise tunni sisse paigutatud väga tihe lugu ja see, kuidas Kenneth BranaghWallanderi mängib – väga elegantselt. Vaat selle sarja puhul eelistan tõesti filmi vaadata.

Aga muidu – filmi või raamat?

Raamat. Kord Kanaaridel ei olnud mul midagi lugeda, võtsin siis „Bridget Jonesi päeviku”, kuna olin enne filmi näinud. See oli üks väheseid kordi, kui film osutus raamatust paremaks. Näitlejad teevad asja elavaks. Mõni tekst nõuabki tihendamist, siis saab sest hea.

Mis keeles loete?

Eesti ja soome keeles. Inglise keeles võin ka töö pärast pusida, kuid see võtab väga palju aega.

Kas Sofi Oksaneni olete lugenud?

Ei ole. Mõne asjaga on nii, et tekib äkki buum ja siis oled sa äkki rongist maha jäänud ja ei tahagi enam lugeda. Sest kõik juba räägivad. Ma ei taha ka teatrisse nii minna.

Nüganeni „Pianoolat” ei tahtnud ka näha, sest mulle oli öeldud, et see on geniaalne. No kus ma siis lähen – äkki pettun, sest ootused on liiga kõrgel. Lõpuks ikka käisin ja oligi. Geniaalne.

Mida see sõna täpselt tähendab?

Midagi sellist, mida mina ei oska. Arusaamatult tehtud ja see liigutab mind. Koged midagi katarsiselaadset. Mõned kolleegid on sellised – mõnel on päris geeniuse lõhn juures... Selline osoon kuubis.

Ja te ikka suudate üllatuda?

Üha harvem… eks ma valmistun surema. (Naerab.)

Inimene on ju tegelikult väga targalt programmeeritud. See oleks kohutav, kui surivoodil kisendaksin, mis mul kõik veel tegemata jäi.

Ma näen rõõmuga, kuidas mu eluisu raugeb vaikselt. Kuidas mu uudishimu ja elujanu saavad rahuldatud.

Te olete 55, mis juttu te ometi ajate?

No aga on ju tark programm! Vaatasin, kuidas mu ema suri [2012 kevadel]. Nii tore oli, kuidas ta kõige peale naeratades „ei taha” ütles. Ta oli 85-aastane. Ema lahkus nii väärikalt, nii rahulikult, nii leplikult… Surema õpetas ta mind küll. Siis mõtlesin, kui targalt on inimene tehtud. Issakene, kui targalt.

Millise elu peab elama, et nii surra saaks?

Ei tohi mõttetuid unistusi omada. Loteriivõidust unistamine näiteks, et vaat siis hakkan elama. Oh, kui Spielberg kutsuks Hollywoodi.

Ma olen olnud nõrk unistaja, seepärast olengi nii õnnelik kõige üle, mis on minuga juhtunud. Unistamine on üks stressi tekitavamaid tegevusi, seda ütlevad isegi teadlased. Mõõdutundetu unistamine veel eriti.

Unistusi on teil ehk ometi veel?

Eriti mitte. No kui, siis uue tööga alustades unistus sellest, et tööd lõpetades olen natukene arenenum. Konkreetseid sihte tahtmises ei ole. Tahan, et kulgemine oleks lõbus, tore, huvitav, kergelt ootamatu… Protsess on tihti tähtsam kui resultaat. Ühte etendust valmistatakse ju ette oma kaks–kolm kuud – see aeg peab olema rõõmus ja vaimukas ning selle jooksul võiks enesest midagi leida.

Näiteks mõne sõnumi, mida publikule edasi anda?

Sõnum… hmm, see on väga… ohtlik sõna teatri jaoks, see pole kunsti puhul esmane. Teater peaks puudutama.

Elu on kohutavalt kihvt meelelahutus, seda ei tasu maha magada. Pärast surma jõuab mossitada küll. Elu on lõbutsemiseks – see on üks mu juhtmotiive. See tuleb sügavast rõõmsast läbitunnetatud arusaamast, et elul ei ole mõtet. (Jätkab justkui deklameerides.) Ärge risustage minu elu mingi ideoloogiaga, mõttega, tähendusega, eesmärgipärasusega. Jätke minu elu rahule. Ma ei ole siin mitte millegi jaoks. Elu on minu jaoks.

Kas nii pole ohtlik mõelda? Ise tuleb ju ikka ka midagi teha?

Ma ju teengi. Aga mis mõte sel on?

Kas teie sündimisel ei olnud siis mõtet?

Mis mõtet sai olla? Me sünnime ju selle pärast, et ema ja isa tegid keppi. Üheksa kuud pärast seda sündisid, nüüd lõbutse.

Ja nii ongi?

Muidugi, kuidas teisiti siis? Muidu on ju totaalne keskaeg. Elu mõtte otsimine on nii palju elusid ära rikkunud, et sellega ei tasu tegelda. Elul ei ole mõtet. Muidugi tuleb teistest hoolida ja liiga ei tohi teha, kuid lõbus peab olema ja teistega koos saab veel eriti lõbus olla.

Ma ei väsi vaimustumast meist kui liigist. Miks sellele veel mingit mõtet või religiooni külge pookida? Kui võib vaimustuda sellest, et ühest rakust sünnib elu või et me olime mõni miljon aastat tagasi kalad. Mul tõusevad praegu täiega ihukarvad püsti. Muidugi on meil nälga ja vaesust, kuritegevust ja mida kõike. Kuid laias plaanis – milliseks on üks loom arenenud ja see, et meil on imeline võime meelt lahutada. Liiga ei tohi teha üksteisele ja raamatuid tuleb lugeda. Eeskujud peavad head olema. Siis leiab ka teistsuguseid meelelahutusvorme kui kirvega teisele selga lüüa.

________________________________

Neli mustvalget fotot

Liina Reimann, Leonardo DiCaprio, Theodor Altermann ja Ants Eskola – nad kõik on näitlejad, fotodel väga noored, kuid miks ikkagi on Hollywoodi staar siin teiste hulgas?

Andrus Vaarik: „Lapsstaari saatus on täis karisid ja okkaid. Väga vähesed suudavad professionaalses mõttes täiskasvanuks saada. Neid on väga vähe… DiCapriot olen jälginud titest peale ja avastasin nüüd õudusega, et ehkki ta teeb Gatsbyna filmis suurepärase rolli, on ta selle rolli jaoks juba vana.” (Naerab väga valjult.)

„Kujuta ette, lapstäht on vana. Kujutleda jah, mu silmad on selle ära näinud,” ütleb Andrus juba vaiksemalt ning lisab:

„Ma vananen rõõmuga… või no mis rõõmuga, Maimu Bergi meeldib mulle siinkohal ikka tsiteerida. Temalt küsiti, et kas ta kardab vananemist, seepeale oli Maimu pikalt vait ja küsis siis vastu: „Aga mida te alternatiiviks pakute? Noorelt suremist?”

Meil on juba vedanud. Noorus on kingitus, vanadus on saavutus, tehke järele. Sellistest oludest, nii halbade geenidega elada ahvatlusi täis maailmas 55-aastaseks ning olla terve mõistusega ja funktsioneeriva füüsise, heade närvide ja rõõmsa meelega – tehke järele.”

Intervjuu ilmus ajalehes LP, 14. septembril 2013

Fotod: Tiit Blaat ja mina ise