Elisabet Reinsalu: olen kõigi kannatuste eest väga tänulik

„Vahel imestan ikka, et olen kahe lapse ema,” tunnistab menukas näitleja. Vaateakendel enese peegelpiltigi silmates tabab ta end vahel küsimast: kes see naine on?

Elisabetil on armsad tassid, uudishimu ajas vaatama, kelle valmistatud need täpselt on :) Portselaniuurijast tegi pilti Vallo Kruuser.

Näitleja Elisabet Reinsalu hubane koduke asub peaaegu pilvepiiril, Kalamajas pitsilise sõrestikuga ümmarguse akna taga. Ärklikorrusel on teistmoodi valgus, hall mõnusalt suur ja äraistutud, kuid ikka pehmelt kutsuv tugitool kohe raamaturiiulite vahel ja palju kaunist klaasikunsti – kõik Elisabeti onu, kunstnik Ivo Lille looming. Ilu keskel saunalaval aga hallitavad jõudsalt kaks nädalat vanad saiaviilud. „Meie Noral on koolikatse. Ära visata ei tohi ja ma pean nüüd nende peaaegu ellu ärkavate saiadega kodu jagama…” võdistab ema õlgu ja hakkab külalistele kohvi valmistama.

Teietame teineteist, ehkki Elisabet pakub võimalust sinatada. Kuid lisab siis, et tegelikult naudib ta väga võimalust kellelegi teie öelda ja läheb trotsi täis, kui võõrad teda sinatama kipuvad.

Üheteistkümnendat aastat Linnateatris kutselise näitlejana töötav ja kolmandat aastat Eesti vaadatuimas telenovellis „Pilvede all” üht peategelast – Mari Murakat – kehastav Reinsalu seisab tammeparketil sukkis ning tema laitmatu rüht ja soojalt väärikas olek sunnib ka toas viibijaid sirgemalt seisma.

Elisabet peab end eluvõõraks ja tunnistab, et rollis on turvaline olla, sest kõik on stsenaariumiga paigas. Ehtsa elu üle aga arutleb ta meelsasti ja tunneb süümepiinu sest ei ole seltskondlikus mõttes sugugi hea kolleeg, vaid pigem omaette olija. On see hoiak? Kuidas Elisabet üldse selja sirgu ajab ja sellisena hoiab? Millist rolli mängivad selle hapra naise elus Vene aeg, jõukus ja tuntus?

Tunnistan, et greibikarva seintega õdus kodu on pisut ootamatu, kuna kord nädalas näevad sada tuhat eestlast telerist hoopis teistsugust – moekalt külma arhitekt Mari kodu. Kalamajast räägitakse kui boheemlaste linnaosast. Kas sellepärast elate teiegi siin?

Me kolisime tegelikult agulisse. Kümme aastat tagasi oli see korter vaid karp, laepennidki olid veel lahti. Otsisime kodu ja siin tekkis kohe emotsionaalne tunne. Ja 2003. aastal, minu sünnipäeval pidasime soolaleivapidu ning kohale tuli ka minu vanaema, keda nüüdseks enam pole, sain teada, et olen absoluutselt õiges kohas. Sest vanaema elanud plikana me kõrvalmajas. Ja et tema isale, minu vaarisale kuulus Jahu tänaval mitu krunti ja tollane ainus suur hall kivimaja Vana-Kalamaja tänaval. Vaarisa oli Vabadussõjas arst. Maja me tagasi ei saanud ja vanaema loobus lõpuks ka kõigest muust ning usun, et ta tegi õigesti. Sest kui pered lähevad väikeste Mustamäe korterite pärast tülli, siis… Kui nüüd aga sest kivimajast mööda sõidan, siis mõtlen, et ju sedasi pidigi minema. Minevikku ei saa kinni jääda, sellest peab õppima.

Jõukus on üks kaval sõna. Mil moel on jõukus teis alles?

See on suhtumise küsimus. Tegelikult ei ole meil kunagi majanduslikus mõttes väärtuslikku vara olnud, aga alati on olnud hoiak.

Hoiak teeb tõesti selja sirgemaks. Või on teie rühi taga veel midagi?

See on balletikool. (Naerab.) Tahtsin sinna väga ise minna. Olin üheksane ja käisin muudkui emale peale, et viigu paberid kooli. Ema ütles, et ei ole veel jõudnud, ja ma olin siis teatanud, et hea küll – kui sina ei vii, siis lähen ma ise. Ikka nii väga tahtsin…

Baleriinina me teid ometigi ei tunne.

Ühel päeval käisin just jälle siin kultuurikilomeetril jooksmas ja mõtlesin, et see kool oli üks õudne põrgupiin. Tantsurõõm haihtus esimeses erialatunnis. Asemele tuli enesepiitsutamise oskus, seda õppisin kokku viis aastat – neljandast üheksanda klassini.

Karm hinnang ühele nii kaunist kunsti tootvale õppeasutusele.

Aga tollal oli selline aeg, igal pool tehti nii. Enne seda õppisin kolm aastat 7. keskkoolis (praegune Tallinna inglise kolledž – P.K.) ja mõlemad olid agressiivsed asutused. Ma ei suuda siiani mõista, mida pedagoogid hirmu ja terroriga saavutada püüdsid. Samas olen mingil tasandil neile õpetajatele tänulik. Ma sain usinuseharjumuse.

Psühholoogid nimetavad sellist rõhujale lojaalset suhtumist Stockholmi sündroomiks.

Aga mina olen kannatuste eest tänulik.

Kuigi tunnetan pidevalt, et ma ei ole millekski piisavalt hea… Samas ei tea ma, mis oleks võinud minust saada siis, kui kõik oleks lihtsamalt tulnud. Kõnniksin ehk tähtsalt ringi, arvates enesest ei tea mida.

Ema muretseb siiani ja pärast Tom Stoppardi kirjutatud „Laevahuku” esietendust ütles ta: „Vaata, et sa nüüd uhkeks ei lähe.” Vastasin, et saan kohe nelikümmend ja et kui seda siiani juhtunud ei ole, siis vaevalt nüüdki.

Siiski, kas Viiburi sõjakooli mentaliteeti on loovhinge arengule vaja?

Oma tütrele ma sellist elu ei tahaks. Kuid kooli vahetamine oli nõukaajal keeruline ja vanemad mõtlesid tegelikult ju loogiliselt, et käin ühe kooliosa ära ja siis vahetan kooli.

Tagantjärele tarkus on, et oleksin pidanud balletikoolist palju varem lahkuma. Erialahinne oli mul puudulik ja öeldi, et füüsiliste eelduste puudumise tõttu. Ent mõni istub sündimisest saadik „konnas”, mina pidin end selleks tundide kaupa venitama. Kuid siit sain teadmise, et üks õnnestumine ei taga igavest edu, vaid peab oskama sooritada – uuesti ja uuesti ja uuesti.

Mis õppimisse puutub, siis ega balletikoolis eriti sellega tegeldud. Ehkki meil oli väga tore matemaatikaõpetaja, kuid tervikuna sain Õismäele humanitaargümnaasiumisse minekuks väga lünkliku aluspõhja. Ja ratsionaalsus või selline tegelikult mehelik mõtlemisvõime puudub mul ka. (Naerab.) Eks see ole meil pisut perekondlik… Mõnikord aga sunnin end, et ole nüüd mees ja seisa enese eest. Enesele käske jagada ma oskan.

Kas naine siis ei oska enese eest seista?

Oskab kindlasti, kuid teistmoodi, sest naine kasutab nõkse. Vahel aga on vaja just mehe moodi enese eest väljas olla. Mu lähedased naeravad, et olen meie pere kõige kehvem näitleja – minust pidavat kõik välja paistma. No vaat ei tea, kuid mul on väga vilets kombineerimisoskus: proovisaalis võin rahulikult tegelaskujude otsuste üle arutleda, kuid päriselus läheb tihtilugu kõik sassi.

Nii et laval ja kaamera ees on turvalisem, sest stsenaariumis on kõik kirjas?

Jah. See kindlus paistab kohe ka välja. Vaatasin just ühel õhtul, kuidas kolleegid Epp Eespäev ja Andrus Vaarik läksid käest kinni ja naeratades trepist alla kammersaali mängima oma „Kes kardab Virginia Woolfi?”, ja ütlesin ka neile, kui ilus on midagi sellist näha… See on tõeline luksus, crème de la crème, et sa mängid inimestele ja nad tulevad sind vaatama.

Aga see eluks vajalik käsikiri ja peataolek… Millelt te tuge saate?

Enamasti on see mu töö – saan rollide kaudu enese kohta midagi teada. Ja mul on olnud õnne mängida huvitavaid rolle.

Ent elada tuleb lõpuks ikka ise, ehtsalt.

Diplomid ja kooliskäimine meid tõesti ei aita. Siis tuleb üles leida terve talupojamõistus.

Vahel ikka imestan, et olen kahe lapse ema. Linnas kõndides ja enese peegelpilti vaateaknal nähes taban end küsimas: kes see naine on? Seda juhtub harva, kuid ometigi. Ilmselt seepärast, et sisimas olen ikka veel väike tüdruk, kes paneb ema kõrge kontsaga saapad jalga ja mängib peegli ees suurt. Ja siis on hetki, kui ma täie teadvusega adun, et nüüd ongi aeg olla oma elu peremees… Seda seletab ehk mu kasvatus ning kõik kogetu.

Ent mul oli õnnelik lapsepõlv ja rahulik murdeiga, võrreldes kuivatatud porgandeid kaelas kandnud õega (Katariinast sai lastearst – P. K.), sest tänu balletikoolile õppisin ennast alla suruma. Noh, tegid oma kakssada korda mingit etüüdi, keegi tähele ei pannud – mis siis ikka, lähme edasi. Eks meil kõigil on selliseid juhtumisi. Küsimus on pigem, kuidas me nende lopsudega toime tuleme, mida edasi teeme.

Vanemate suhtumisest oleneb sel ajal samuti palju.

Imetlen oma vanemaid, et nad oskasid luua meile usaldusliku baasi. Ikka nii, et koolipidudelt tulin koju otse nende voodiservale rääkima, milline õhtu oli. Ent mäletan isa rangematki hääletooni, kui midagi valesti sai tehtud. Pahameele esimene märk oli see, kui meid kutsuti täisnimepidi, muidu olime ikka Beta ja Kata.

Nüüd emana mõistan, kui keeruline võib olla oma last vaadata. Sulle pannakse justkui peegel ette: näed enda ebameeldivaid jooni oma kõige kallimas – see võib ikka ekstra ärritada. Ja siis veel see lausestus (Elisabet imiteerib ahastavat olevust): „Ma ei saagi millegagi hakkama. Ma olengi selline.” Vaat siis mõtlen, et nüüd tuleb ruttu teha midagi, et laps selle lõpetaks. Sest emotsionaalsus on lubatud, isegi soovituslik. Aga ennast materdada ei tohi. See ei vii mitte kuhugi. Aga laps matkib, kuni võtabki omaks.

Inimene suudab sellised hoiakud enesele kenasti ära põhjendada.

Just, ja leia siis, kust algab enesesisendus ja kus on reaalne pilt sinust kui isiksusest à la ma tean oma plusse ja nõrkusi. Enesekiitmine pole ju ka hea toon, see kõlab nõmedaltki. Öeldakse hoopis, et hoia suu kinni ja las su töö kõneleb sinu eest. Kuid mulle tundub ka, et praegune aeg on nõuab meilt enese kiitmist.

Keegi ütles just, et kadunud Mait Agu oli mingil eluperioodil hakanudki ütlema: „Ma olengi nii andekas, mis teha. Mul lihtsalt ei tule kehvemini välja.”

Nooremal põlvkonnal on kiitusehoiak geenides. Nad on vabadusega kasvanud põlvkond ja neil on julgus aktsepteerida end sellistena, nagu nad on. Mis on ühtpidi ju väga eluterve, aga samas tekitab ohu pidada end ühe õnnestumisega kohe tipptegijaks. Tähtis on leida tasakaal.

Hoiak seegi. Vanemate põlvkond kasutab veel ühte väljendit: tuleb osata olla alandlik. On see teile tuttav?

Jaa, vägagi. Eesti keeles pole sõna alandlik ehk parim, kuid väljendi mõte on, et sa oled aupaklik, aus ja siiras oma töö ja loomingu suhtes. Ses osas on mul jälle hea meel, et mul on taustal range vene koolkonna suhtumine ehk balletikool, kus karjuti, alandati ja anti ka füüsiliselt litakaid. Kuidas tõmmati küüntega piki paljast reit üles, nii et verised vorbid oli pärast jalgadel – kõik sellepärast, et liiga vähe pingutasid… Mäletan, kui Adolf Šapiro tuli Linnateatrisse lavastama, siis mõistsin, et meil oli justkui ühine taust.

Pole ju lihtne, kui täiskasvanud inimese peale tööprotsessis karjutakse. Võiks ju ka teisiti teha – kuid ma talusin. Venemaal on aga nii ainuvõimalik: kui sa ei suuda sooritada, siis ukse taga ongi reaalselt kümme tüüpi ootamas, et saaks sinu asemele hüpata. Isegi tekstid on neil juba peas. Selline taju ja suhtumine meil natuke puudub, sest elame justkui vanajumala selja taga – konkurents puudub. Mis on ühtpidi tore, sest kõik ei allu ju mõõtmiskriteeriumitele, kuid me muutume seetõttu natuke laisaks. Ja tekib tunne, et tulengi tänavalt ja võtan parima koha.

Tegelikult on nii, et mida suuremad on nimed, seda suurem on nõudlikkus iseenda ja töötegemise vastu. Mäletan, kui väiksena ema garderoobis istusin ja sisse astus Ita Ever, osaraamat kaenlas, öeldes: „Kui ma oskaks seda teatritööd, siis ma teeks seda teatritööd. Aga ma ju ei oska.”

Kuidas abikaasa teie tööle kaasa elab?

Algul oli Ardol [ajajuhtimisspetsialist, ettevõtja] lausa õudne olnud. Muu hulgas närveeris, et kas mul on tekst peas, tal olid lausa peopesad higiseks läinud. Sain sellest alles nüüd kuulda ja küsisin, et miks ta ometi varem ei öelnud. Ardo vastas mehelikult: „Sa ei küsinud kunagi.” Ma ei tulnud selle pealegi, kuid seekord küsisin seetõttu, et onutütar Juuliga [Lill, ooperilaulja] tuli jutuks, kuidas tema mees istub saalis ja laulab alati kõik partiid kaasa. Ka sõbrannaga on juttu olnud, et lähedast inimest ongi laval väga raske vaadata.

Meie vestluse algusest jäi kõrvu: teie sünnipäev 21. aprill on mitmel põhjusel märgiline päev. Esmalt soolaleib ja aasta tagasi te ka abiellusite just sel päeval. Kas teile ei meeldi siis pidusid pidada?

Ei-ei, pidusid on ikka peetud. Ka erilisi. Ühel aastal tegin Ardole üllatussünnipäeva keset talve, ehkki õige päev on juunis. Kuid kui soolaleib sattus juhuslikult sünnipäeva aega, siis pulmapäev polnud seda mitte. Pealegi on meil peres teisigi, kes on üllatusabielusid sõlminud. Üllatused on ju toredad.

Miks otsustasite nüüd pärast 16-aastast kooselu abielluda?

Mul hakkasid häirekellad peas kõmisema hetkel, kui kuulsin õelt, kuidas Nora (9) oli rääkinud, et „emme ja papa ei abiellu, sest neil ei ole aega”.

Siis mõistsin, et nüüd tuleb kiiresti asjad joonde ajada. Esiteks jäi lastele väga eriline mälestus – nemad olid meie ainsad tunnistajad. Felix (4) mäletab ilmselt elu lõpuni hoopis seda, kuidas kopad ja kallurid müttasid Õnnepalee ümber. Kuid mina mäletan, kuidas poja Õnnepaleele hoopis uue nimetuse andis: ta ütles nii ilusti, et see on suudlemise maja.

Aga ikkagi, miks just teie sünnipäev?

Sest mina olen siin peres kõige tähtsam! (Naerab.) Tegelikult kuidagi kujunes nii, sest oli ikkagi ilus varakevad. Tundus kummaline pärast nii pikka kooselu minna nüüd veel looriga suurt mõisapulma tegema. Ei, oli Kriminaalne Elevant, kärts-mürts, sõbrad ja sugulased.

Ühelt poolt tundub, et oletegi kärts-mürts tegelane, pidevalt tähelepanu keskpunktis. Kuid teisalt kuulub lõviosa teie ajast perekonnale. On nii?

Võõrasse seltskonda sattudes olengi pigem jälgija ja pean tunnistama, et ma ei ole eriti hea kolleeg. Võiksin nendega tihedamini lävida. Aga ju olen end ise sedasi hoidnud, läbikäimise mõttes.

Kiirustan pärast etendust koju, et lastele kasvõi unemusi anda. Samal ajal tunnen etendusejärgsetest filosoofilistest aruteludest puudust, sest kui vähe me tegelikult niimoodi elu üle mõtteid vahetame! Koduski kaob aeg kuhugi. Ühel õhtul istusime kaasaga teleri ees, mõlemal läpakas süles. Ehmusime, et millega me ometi tegeleme, ja palusin, et paneme kohe kinni ja hakkame suhtlema, kas või jõuga. Mind tegelikult huvitab Eesti elu ja ma ei ole ükskõikne selle vastu, kus me elame.

Sõpruskond on mul aga üldse väike, ehk seetõttu, et peresisene suhtlus on intensiivne. Ja kui kildudeks kukun, siis saan just nende toel end jälle kokku korjata.

Kuidas see korjamine käib?

Oi, nad ei tule paitama, vaid panevad panniga vastu pead – plaks! Mu onutütred on väga ausad ja ehkki nad on samuti loomeinimesed, oskavad nemad olla suisa nelja jalaga maa peal. Mees ka… Mõnikord vihastan, et ta asju nii ratsionaalselt näeb.

Vahel tahaks küll, et keegi haletseks ja uluks kaasa. Ent see on ohtlik mäng, sest teatud reaktsiooni otsimine sellisel kujul on manipulatsioon – mängid ju teise tunnetega.

Vabandan võrdluse pärast, kuid see kõlabki nagu näitleja töö...

(Hakkab heledalt naerma.) Oo-jaa, näitlejaamet on lihtne. Pealegi saad sa tasu kohe aplausina kätte. Ja võib-olla on publikus keegi, kes plaksutab ainult sulle.

Teatrimajas valdavadki meid teistmoodi tunded, ka publikupoolel.

Pidevalt teatrimajas olles hakkad kergesti uskuma, et inimesed ongi sellised. Ent kui teatrimajast välja lähed, siis jääb silma, et isiksused tõugatakse eemale. Libahundi teema on meie eludes läbiv ja tugevalt sees.

Ühtpidi tahame olla sarnased – rahvana tervikuna ja igal alal. Teisalt aga püsivad ju kunst ja kultuur just isiksustel. Miks me siis ei julge erineda?

Kas lavakoolis julgemist ei õpetata?

Nii otseselt mitte, samas käidi tudengitena väga silmatorkavalt riides. Siis aga algab töö, täis lõputuid grimme ja kostüüme. Nii olemegi tänaval ühtäkki klaari näo ja ilmetu rõivastusega.  

Mulle aga meeldib ekstravagantsus.

See on see vaarisa hall kivimaja – hoiak ja olek, mis on veres…

Mis teha, mulle tõesti meeldivad ehted ja ilusad kleidid. (Naerab.) Pealegi on seelikuga palju mõnusam.

Kui ma armastan ilusaid ehteid ja kleite, siis ei tähenda see ju, et ma ei oska raha väärtust hinnata. Ma ei vaja riideid selleks, et oma olemust rõhutada, vaid sellepärast, et soovin olla naiselik. Sisemine ilu, olemine tuleb lihtsalt välja kanda.

Naiselikkus ongi esimene märksõna, mis teie nimega seostub.

Tegelikult olen selline olnud alates Nora sünnist, enne olin korralik punkar – värvitud siilipea, pika sinise kampsuni ja Martensi saabastega. Ning ütlesin mehele, et ma ei pane kontsakingi jalga. Hoiak seegi ja maske peab kandma, et ühiskonnas toime tulla.

Mu onul on üks belglasest sõber, kellel omakorda on kauplus, kus müüakse kangatapeete. Kord astus sinna poodi üks väga kulunud välimuse ja lääpatallatud kingadega mees, kes joonelt tapeetide juurde läks. Kui nad vestlema hakkasid, selgus, et tegu on Inglise lordiga, kes sellest hetkest jäigi kaupluse kliendiks ja siiani ostab just neid tapeete.

Kuidas te ise poodi minnes riietute?

Abikaasa ühel hetkel siin naeris jah, et enam ei saa dressides minna – tuleb fännide pärast pingutada. Aga eks ma vahel olen ka sedasi käinud. Tänagi just jooksin meigita ja eilse soenguga tütrele kooli mahajäänud kotti järele viima. (Naerab.)

Tähelepanu ei ole tegelikult üldse nii palju, kui arvatakse. Vahel ehk mõned kooliplikad kihistavad kuskil, aga muidu saab ikka rahulikult elada. Ja kui märgataksegi, siis see kuulub ameti juurde ja eks osaliselt ka selle pärast näitlejaks õppisingi. Nuriseda oleks nõme.

Tõepoolest, Pedas meediat ja reklaami õppides seda muret polnud?

Oh, selle alaga olidki teised mured: kõik see kliendiga suhtlemine ja visioonidega pommitamine... Ma ei osanud. Kuid selle erialavaliku tegin Linnar Priimäe pärast, kes pani kokku väga loova õppekava keskaja filosoofiast loogikani. Selle tausta pealt olengi siiani libisenud… Lõpetamiseni ma siiski ei jõudnud, lavakool köitis rohkem.

Mis takistas otse lavakooli minemast?

Trots, see Sõnni jäärapäisus. Olen väga jonnakas ja kui mind nurka ajada, siis korrutan ainult, et mulle on liiga tehtud, enesel silme eest must.

Te olete viiendat põlve tallinlane, teie pereringis on loovhinged, teie õde töötab arstina Soomes. Milline ühiskond võiks oodata teie lapsi?

Käin sageli Helsingis, sest mulle meeldib see linn väga. Sealgi on tunda suletud ühiskonda, kuid kuulen õe käest ka, kuidas inimeste peale on palju rohkem mõeldud kui meil. Mõistan, et me oleme noor riik ja kõigi valdkondade jaoks ei jätku raha. Kuid alustame suhtumisest ja asjaajamise kultuurist. Miks valitseb meil hoiak, et kunstiinimesed nagu peaksid oma töödele peale maksma, et raamatuid kirjutada, maalida, disainitud tooteid näidata. Mis mõttes? See on ju minu töö, mind on selleks koolitatud, loomingule on kulunud minu aeg. Kas teie teate, millest elab tänases riigis noor helilooja? Kes talle palka maksab?

On aeg lõpetada. Elisabet toob LP video jaoks oma isa Tõnu Tamme maalitud pildi, millel pisike piiga, täpselt 25 aastat tagasi. Ja siis soojendab näitlejatar oma „suuvärki” lugedes lavakoolis õpitud treeninguteksti: „Oi kallis Neitsi Maarja – kui õnnelik ma olen, ja kui mures. Ei tea, kas õnn ja mure käivad alati sedasi seltsis.

Väikese nõia tütar

Mäletan, et ema [näitleja Mari Lill] tunti „Väikese nõia” [telelavastus aastast 1975] järgi veel aastaid tänaval ära. Kord läksime iluvõimlemistrenni, olin kostümeeritud nõiaks ja ema hoidis käes pika varrega Vietnami toaluuda. Nii astusime trolli. Mäletan, et keegi kommenteeris midagi ja kui me kolme peatuse pärast maha astusime, siis ütles ema, et „tead, inimesed vist nüüd arvavadki, et ma olen väike nõid ja käin luuaga ringi”.

Ohtliku lennuga pilvede alla

Mul on olnud õnne mängida erilistes sarjades. ETV ekraanilt Rita Leitpalu rollist mu seriaalikarjäär algas. Sellest koostööst saadud teadmised jaMarko Matverelt saadud kogemused on minu jaoks nüüd päriselt realiseerunud. Hindan väga Matvere näitlejamärkusi ja püüdsin neid alati rakendada solvumata, sest andsin aru, milline kogemustepagas tal on. Marko on väga andekas kuju.

Produtsent Toomas Kirsile ütlen ka aitäh – esmalt Mari roll ja nüüd peagi ka Viviani roll varsti ekraanile jõudvas sarjas. Jah, Kirss on teinud asju, mille pärast teda kardetakse ja põlatakse, kuid fakt on, et Eesti telemaastikul on ta fenomen. Ja olla tema käes hoitud, on super tunne. Minule on see kõik andnud tohutult professionaalset enesekindlust.

Intervjuu ilmus laupäevalehes LP 28. septembril 2013

Fotod: erakogu ja Vallo Kruuser