... et oleks rahu ja veidi päikest
On jälle SEE päev. Ma tean täpselt, mida tähendab koolis õpitud Pavlovi koera efekt ja seda, kui nägu meenutab korraga mõlemat teatrimaski.
Kõik koolikohuslased on meie perest oma seekordset teed alustanud ja ülejäänud istuvad pisut nõutu ärevusega kohvitassid peos ning heietavad. Kasvõi mõtteski.
1. septembriga seondub mulle aga lapsepõlvest vaid üks ere kild.
Olin vist kümnene, tulin aktuselt koju tagasi ning tegin köögiaknal väikse transistori lahti. Köögiaknast paistsid pihlakad - pikad ja saledad, viiekesi reas ning marju täis. Ene Hion oli siis veel eetrihääl ja saade oli "Piirist piirini".
Kuulsin sel hetkel esmakordselt, et 1. september on ülemaailma rahupäev ja et 1939 aastal, just sel päeval algas kord sõda. Milline ja kelle vahel või pärast, see ei jäänud meelde, vaid tuli hiljem koolis selgeks õppida. Kuid rahu ja sõja vastandlikkus said sel hetkel läbi Ene Hioni hääle eriliselt klaariks.
Kooliaeg läks omasoodu ja mõni aeg hiljem kutsus muusikaõpetaja ansamblisse laulma. Ütles, et valmistume rahulaulude festivaliks. Noote oli terve virn, kuid mäletan, kui lihtsalt need laulud meelde jäid: "Ood Pablo Nerudale", "Leib jahtub", "Guantanamera", "We are the World", "Rukkilill" jt.
Esinesime palju ja kava oli justkui muutumatu hetkeni, mil Saksamaa võitis 1982 aastal Eurovisiooni. Me tegime võidu, kes laulu ja saatepartii (klaveril või kitarriga) selgeks saab. Ma ei mäleta, kes võitis, saatepartii pole ka meeles, ent laulu sõnu mäletan siiani. Ja kuidagi on jäänud nii, et 1. septembri muusikaline kujundus on sellest ajast peale minu jaoks seotud just selle lauluga – Nicole "Ein bisschen Frieden".
