Otse põhisisu juurde

Margus Tabor: haiget saamise kartus teeb taltsamaks




Kalev Lilleorg jäädvustas Margus Tabori Kassari kadakate keskel – suvi 2016


Kui teaksime juba ette, et meie lapsepõlve lood ühel päeval täiskasvanuna leiva lauale tooks, kas elaksime siis seda aega kuidagi teisit? Ilmselt mitte, sest elu ju välja ei mõtle. Tagant järele õpetlikumaks võib kogetu kirjutada ometi, ent seegi vajab kogemust ning ehk ka ühe põlvkonna manalateed. Kuid lapsepõlve lugude üles tähendamine ning kasvõi õhtujutuks pere pisematele rääkimine pole sugugi mitte kehva plaan. 
Nii on Margus Tabor saanud pea kogu oma täiskasvanu elu lihvida jutustamisoskust. Meie vestluse käigus saabki kiiresti selgeks, et mehe räägitud mamma lugude publikumenu pole lihtsalt juhus - sedavõrd muhevärvika sõnakuue tema elulised juhtumised saavad.
Saatuse tahtel sünnib kogu see lugu Hiiumaal, ühes väikeses külas, ümber laste kilked ja tihe sebimine. “Olgu need või võõradki, aga mulle meeldib selline kodune sagimine. Eks seegi ole aja märk, et kord on su kodu üks ümbruskonna lärmakamaid, ja siis jälle vaikseim. Sedasi näed ju, kuidas põlvkonnad vahelduvad,” seletab Tabor ja tassib vana päevituspingi mereveepiirile. Seal ta siis peesitab, käed kuklal, tume prill ninal ja millegipärast on selles vaatepildis ühtaegu nii rõõmu kui hell-kibedat nukrust. On see Hiiumaa edukaima suvelavastuse rolli vari?
Mõni tund hiljem, lavale astudes, on mees kui ära vahetatud. Pilk terav ja olek asine. Kuni korraga, etenduse publikus istudes, tabab mu kõrv lavalt kärna-ärniliku tämbri. Mnjah, mere- ja põllumeeste hommikusaatesse võiks taolisi pilte ju pikkida küll. Kuid kas on päriselus üks teisele inspiratsiooni andnud või mehed muul moel seotud? 
“Suuremõisa Tabori lugudega on nii, et need on ikkagi päris mu enda lood, ja mitte kellegi teise tehtud või väljamõeldud tegelaste suhu kirjutatud. Ehkki seos meil Sulev Nõmmikuga ses mõttes on, et ta ka oma vanemate kaudu siit Pihla kõrtsi tagant [pärit] hiidlane oli,” valgustab Tabor hiljem.
Ta seisab oma kunagise kodulauda lävepakul, paarisaja vaataja ees ning vestab. Endal kerivat peas iga jumalama õhtu sama fraas: “Jessukene, miks te nüüd siia tulite? Mul ei ole ju midagi õieti pakkudagi. No esmalt ütlen “tere” ja siis…?”  
Tabor möönab, et algusmoment teeb ta alati ärevaks, sest käsikirjata tüki lõpp sõltub paljuski publikust. Seekord on kuulajad peamiselt mandrilt, ning etendus kestab pea pool tundi lubatust kauem. Ent keegi ei kipu kuhugi, kõik naeravad. Mis meid siis ometi naerma ajab? Miks neid lugusid nii väga kuulata tahame?
“Olen kaugel sellest, et ülistada toonast aega ja mul pole vähimatki igatsuse raasu, kui neist asjust ka ehk nüüd lüüriliselt räägin. Kuid see oli mu lapsepõlv,” alustab Tabor. Ta jätkab: “Samas ei ole need ju minu lood. Möödund aastal tuli palju neid inimesi välja, kes lugudesse pandud inimestega seotud olid ja see oli tore taaskohtumine, nagu ahelreaktsioon. Inimesed, kes tulevad, käivad vaatavad oma elu lugusid – neis elustub ju kõik see, mis kunagi oli!”
Nii me lõpuks pärast lavalugu Margus Taboriga kruusateele jalutama lähemegi. Ühel pool on männid, teisel pool kadakad, ees on meri ja selja taga kogu senine elu. Kes on see mees, et oma 18 aastat tagasi lahkunud vanaema tuhandetele eestlastele mällu kirjutab? Mida on meil sellest vahvast naisest ja tema klaari näoga tütrepoja loost õpetusena enesele teele kaasa võtta?

Imetlesin, millise soojuse ja naeruga rääkisite oma vanaemast, kes tänapäeva kasvatusraamide järgi oli karm ja kohati isegi julm vanainimene. Ütleme ju täna, et “kuidas sa lapsega nii räägid, teed ta ju sedasi katki”? Kui katki te tegelikult läksite ja milline vanaema mamma päriselt oli?
Tõsi ta on, et tänapäeval ei tohi nii lapsega rääkida. A mind ajab südamest naerma siiani, kui kuulen, kuidas ühiskond räägib, et last tuleb ergutada ja kuulata ja talle kaasa elada. Mamma aga võis vabalt kähmata: „Margus, ära räägi mulle niisugusi asju, need ei huvita mind!” ja oligi … Korraks käis solvumise virve must muidugi üle, kuid ega ma siis rohkem ei rääkinud ka. Ja tont sellega. Õppetund oli aga see, et kõik, mida ütlen või teen, ei pruugigi kedagi teist huvitada. No ela siis sellega!  
Keegi on ka varem imestanud, et küll sul oli ikka karm vanaema. A kus te seda võtate, küsisin ma vastu. Jah, meil puudusid kallistused ja puudutused, ihulist kontakti kunagi ei võetud. Vahest, kui hakkasin uksest välja minema, siis teist korda tagasi vaadates nägin ma ta meeleliigutust. Aga ninnu-nännu puudus. Ta armastas mind jäägitult, kuid sõnad olid karmid.
Ta sündis 1913, kaks sõda, vabariik, viis tütart, kaks lapsena maetud, mees pani sõja eest jooksu, ülekuulamised, Siber, vene aeg – ta ei tahtnud neist asjust kõneldagi. Lõpuks oli ta kolme tütre üksikema, kes puuduses vireledes meid kõiki üles kasvatas.
1962. Aastal, kui minust saatuse tahtel mamma laps sai, siis kanaliseeris ta kogu oma hoolitsuse, armastuse ja soojuse mulle. Ta oli omakasupüüdmatu inimene. Andmise rõõm oli suurem, kui saamis rõõm – tema oli selle parim kehastus.


Mis oli see saatuse tahe, et teist mamma laps sai?
Minu ema oli Hiiumaal kooliõpetaja, Ühtri kooli juhataja ja mina sündisin oma emal väljapool abielu. Afektiseisund viis ema selleni, et ta jättis mu mammale ja läks ise hoopis mandrile ära. See oli aeg, mil põlati sügavalt lapsega naisi, see tähendas häbis elamist. Nii läks ema Kohtla-Järvele ja alustas täiesti uut elu. Leidis ka juba hoopis uue mehe, Gunnari ja poolteist aastat hiljem sündis mulle vend Andres ja siis veel aasta edasi õde Tiina. Viieaastasena sai ka minust selle pere liige. Kuidagi aga jäi lõpuks ikkagi nii, et ma jäin ikkagi mamma juurde – olin nii kiindunud temasse ja Hiiumaasse. Mäletan kirgede tormi Suuremõisa köögis a la Margus jääb siia ja sedasi see läks…


18 aastat mammat nüüd enam pole...
Olin siis 35-aastane kui mamma 84-aastasena suri. Mul olid lapsed juba. 
(vaikib)
Jah, palju jäi rääkimata. 
Paarikümnesena on meis tohutu tuhin kõike teada saada ja siis sa lähed oma õigusega … kuni siis korraga pole need küsimused enam tähtsadki. Terapeudi tööd ei tahtnud ma teha, ehkki oleks võinud ja nii see lõpuks kõik soiku jäigi. Nii jäi seegi, et näiteks pole ma kunagi oma isa näinud. Ma isegi ei tea, kes ta on. Võimalik, et ta elab veel kuskil. 
Kummaline oli, et ka mu ema ei puudutanud kunagi seda teemat – isegi kui me Garmeniga abiellusime ja pulmade eel Garmeni isa küsis minu emalt, et kus siis Marguse isa jääb ja ema vastas „sellest me ei räägi!” Selle teadmise viis ta endaga hauda kaasa.  
Kahetsen, et ei torkinud ema sel teemal rohkem. Sest isegi nüüd käivad mul mõnikord mõtted, et võinuks ju teada ja äkki on võimalik veel isa leida. Ehkki õrnemas eas olid mul ka sellised mõtted, et no heakene küll, leian ta üles ja siis ütleb see mees, et “ei-ei, mina ei tea teist küll midagi” ja “ilmselt olete adressaadiga eksinud”. See oleks jube. Haiget saamise kartus teeb taltsamaks.


Aga selline teadmatus, kas see jätab poolikuks?
Kuidas võtta. Emaga koos ma ei kasvanud, kuid suviti oli ta alati mu juures ja vahel olin ma Sillamäel ema pere juures. Mõtle milline õnn mul oli, et kasvasin sellise inimese juures nagu mamma oli. Kõik see jäänuks ju olemata… Jah, mul pole olnud klassikalist perekonda, kuid olen pääsenud kõigist sellest välisest [särast], mida vanemad lastele vahel pahaaimamatultki külge tahavad pookida.
(paus)
Gunnar oli ses mõttes tubli mees, et ta lapsendas mu ja andis mulle enda nime. Ta sõitis ühe suure veoautoga ja vahel käis ikka siin ka. Hiljem, kui ma juba teatrikoolis olin, läksid nad emaga lahku ja lõpuks töötas hoopis Soomes. Gunnar oli kord öelnud, et ta tahaks olla maetud Hiiumaale. Nii juhtuski. Nüüd puhkavad emaga kõrvuti Käina kalmistul nagu abielupaar. Elu teeb siukesed korrektiivid.

Kuhu teie siis lähete kunagi?
Mis puutub kalmistutesse, siis meie koht peaks olema Pühalepa kalmistul. Mamma ema sai kord sinna maetud ja tema sugulased… Aga mamma end sinna matta ei last. Ütles, et “Siin on nii kivine, ja kui ema matsime siis vesi tuli sisse ja kes seda siin kaevab. Mina tahan Palaverre, seal on hea liivane maa.” No ütle vanainimest, nagu oleks pidanud endale ise haua kaevama. Aga nii lõpuks läkski, Paladele ta maeti. 
Siis tuli ema kord, ta hakkas rääkima, et tema väike õde Eha, kes suri 3aastaselt, maeti Käinasse ja tema tahab ka sinna. Sai seegi tehtud. 
Ja ma olen nüüd siis öelnud, et kui mina suren, siis mind tuleb matta Mändspä kalmistule. Et kui suguvõsa kord kokku tuleb, et siis see päev Hiiumaal oleks lihtsalt üleni sisutatud (kalmistud asuvad saare eri otstes - P.K.). Samuti olen soovinud, et olgu hästi suur hauaplats, kindlasti hekk ja et saaks lehtpuu alla - siis on ikka kohe hästi palju vaeva, sest lehti tuleb koristada ja hekk kasvab välja. Ja las see suguvõsa ohib!
(muigab mõnusalt)
Jah, nii on läinud, et kanged naised on mind kasvatand ja kõik on mööda Hiiumaad laiali maetud.

See on see kitsaste korterite värk, et kui eluajal väga ruumi polnud, olgu pärast rohkem ...
… ja lahedalt! Just. 
Mammat parafraseerides, kui ta haiglas oli, et tore oli olla, et puha käsitööinimed kõik, et kui neid haigeid poleks olnud. Ma kujutan mammat ütlemas küll, et “täitsa tore oleks siin surnuaias olla, kui ainult neid surnuid poleks”. 


Naised teid kasvatasid, kas millegi puudus ka sellest külge jäi?
Mul on kahju, et mul ei olnud ühtegi mehemudelit ees – mul puudub hakkamine – puudub ka vanaisa ja kõik meestetööd jäid mul nii õppimata. Aga õnneks võib elus ka nii minna, et näiteks Garmeni poolt on meil kolme pere peale suvila ning Garmeni õe Gristeli mehe Janekiga oleme suvilat ikka putitanud, sauna ehitanud jne. Ja no ehkki Janeki isa on restaureerija, polnud ka tema kunagi näiteks sauna põrandat teinud, aga me saame nõu küsida. Ja nüüd me siis tegime, sest ma olen hea kompanjon. Ma muide jubedalt fännan seda, kui inimene oskab ja saab midagi oma end kätega teha.


Laval rolle teete te aga ikka päris ise. Kas mamma teid laval üldse nägi?
Ei. Kui ma teatrikooli lõpetasin ja Rakvere teatris mängitud diplomietendusega ringreisil ka Kärdlas ja Käinas käisime, siis ootasin ma teda muidugi. Aga ta ei tulnud, ja ma ei pressinud peale. 
“Margus, selline asi ei huvita mind!” 
Aga võibolla oli see ka omamoodi kartus, mida nüüd lapsevanemana oma poega laval nähes kogenud olen. Kardad ette justkui midagi nägevat, ehkki lõpuks tõded, et täitsa kobe oli. Ehk see on see vanema kaitserefleks? 

Ka meie, lapsed, jätame vahel mõne asja vanemate pärast tegemata. Kas mamma lugude etenduseks saamine on ema surmaga seotud?
(pikk paus)
Üks ema parimaid sõbrannasid, Eha Remmelg käis läänud aastal tükki vaatamas ja pabistas enne algust, et kõik ikka läheks mul tip-top. Pärast olid tal silmad märjad ja ütles, et “Kui ema oleks seda kuulnud, kui uhke ta oleks olnud!” 
(vaikib jälle)
Mu ema suri läinud aasta veebruaris ja tema viimasel elunädalal käivitus kui juhtumiste jada. Olin Aivar Viidukule lubanud Hiiu keele raamatu esitlusele tulla ja kuna ema oli siis juba haiglas üsna viletsake, tahtsin jõuda varem, et olla ema lähedal siis kohe mitu päeva. Plaanisin veel, et toon ema selleks ajaks ta oma koju. Aga ta ei tahtnud end liiast loksutada lasta ja ütles, et mingu ma siis tema koju, sealt hea lähedal haiglasse vaatama tulla. Nii me kokku leppisime. Öösel ema suri. 
Matusepäev oli 14. Veebruar. Eelmisel õhtul esitleti Kärdlas suure rahva ees hiiu keele sõnaraamatut ja ma rääkisin rahvale Aivari palvel esimest korda mõned mammaga seotud lood. Öösel aga, Aivar köögis istudes, tuli neid lugusid mul justkui paisu tagant - korraga ja palju ja üksteise järel...
Pärast matuseid läks elu omasoodu, kuni korraga kevadel, tuli Aivar oma hullu mõttega, et räägime need lood lavastuseks. Veenis mind, et paneme pealkirjaks MAMMA LOOD, ja lisaks veel, et see on hiiu elu vilusoofia. Mina vastu et need ju lihtsad lood, siukest uurimisevaeva küll ei tahaks. Tema aga, et usu mind, neis lugudes on see sees...
Korraga mõistsin, et kui mu ema ei oleks kadunud siit ilmast, ei oleks ma seda tükki iial  teinud. Sest emal olnuks hinges ikka väga valus. Nägin ju, kui väga puudutatuna ta end mõnes olukorras tundis, ütles vahel isegi, et “ma olen ju su ema”. Oligi, ja mu õe ja venna jaoks väga kallis inimene, kuid mina respekteerisin teda, lõpuni. 
Vägisi ju armsaks ei saa. 
Loodan, et ta oleks tõesti olnud mu üle uhke, kuid teistpidi, ma ei saanud talle seda valu teha. Näe – elu filosoofia! 
Kusjuures, lavageen tuli mulle ilmselt emast. Tal olid eeldused, ta tegi vemmalvärsse, esines hiljem pensionäride klubis ja ütles, et lõpuks saavat ta teha asju mis talle päriselt meeldivad. Jah, näe veel üks vilusuufia - unistused peab teoks tegema, muidu jäädki millegi hoomamatu poole püüdlema. Või keskendud sisu asemel lõpuks liialt välisele.

Teile ei ole väline tähtis?
Ma ise arvan, et ei ole. Kui ikka lapsena uhutud dressipükse oled armsaks pidanud, siis pole väline tähtis tõesti. Olin küll klaari näoga laps, aga modell ja kaanepoiss ei ole olnud.
Samas, jube uhke ja tore on öelda, et sisemised väärtused on palju tähtsam, aga vahel tahaks ka ju end paremini riidesse panna. Eks meil näitlejatel ikka mingi edevus ikka on. Vahel olen mõelnud, et kui oleksin olnud edevam, äkki läinuks karjäär kiiremini. Aga tagantjärele olen oma tööde üle väga õnnelik, sest sügavus tuleb aastatega.
Mäletan, möödunud aastal kirjutasime kultuurkapitalile kirja, et saada väikest toetust, ja avalduses tuleb ära märkida tööde statistika. Otsisin siis kunagi mamma kingitud märkmiku välja ja vaatasin: seal on kõik mängitud rollid aastate kaupa ja Mamma lood on 96 lavastus, milles kaasa teen. Lisaks tõi lõppenud hooaeg Linnateatris juurde kolm tööd, niiet praeguseks olen teinud 99 etendus. Täitsa põnev on, et mis see nr 100 nüüd siis tuleb. Silmapiiril hetkel pole veel midagi. 


Linnateatris on teid koos päris palju juba, kas kõigile jagub piisavalt rolle?
Meil on tõesti päris suur näiteseltskond, kuid ma kurta küll ei saa. Kasvõi ka seetõttu, et kuigi äsja oli mul kolm kopsakat rolli ja pidevalt proovid, siis nüüd näikse hooaeg lahedam olema. Kuid ma olen väga rahul sellega, sest pikemate pauside ajal käin ma hasartselt ja hea meelega reisimas. Nii olen sattunud Laosesse ja Kambodzhasse, aasta eest käisin Iraanis, talvel nüüd Kuubal. Need on olnud kui ajaloo kiirrongi viimased väljumised. Tõiseslt, sest kui tulin Iraanist, siis võeti sealt nafta embargo maha ja kui tulin Kuubalt, siis sõitis sinna Obama ja… Aga mina sain veel puhta Castro-Kuuba hõngu tunda. Või siis inimlik pool - näiteks Pärsia tohutu lahkus, nii lahkeid inimesi ei ole kuskil, ausõna. 


Mille järgi te sihtkoha valite?
Prooviperioodi pausi järgi ehk et kui on 7-10 päeva vahet töödel, siis võtan nende kuupäevade sisse midagi. Avan õhtul kodus arvuti, klõbistan läbi rea reisisaite, lähen hasarti ja pere läheb magama ning hommikuks on mul piletid olemas. Ja siis tulebki minna. (Naerab)
Kuna meil Garmeniga tööplaanid väga ei ühti, siis käin palju üksinda. Teinekord ka mõne kolleegiga. Raputan meelsasti kõik ahelad maha, mul pole ka kombeks reisilt koju helistada. Huvitav on ka see, et üksi reisides ei tunne ma end iial üksi. Maailma on inimesi täis, kuid kõik, mida koged, juhtub just siin ja ainult sinuga. 

Kas te reisite laenu peale või palga eest?
Võtan reisi kui investeeringut, nii jah, olen küsinud ka Kultuurkapitalist toetust. Sest leian, et kui käin Ancori templites Kambodžas, siis saan hingele ja inimeseks kasvamisele nii palju rohkem juurde kui see, et käin Berliinis selle raha eest mingit kesist teatritükki vaatamas. See on endiselt tõsine dilemma meil seal. Kuid jah, enamasti käin ikkagi päris oma rahaga, valin odavad piletid ja olen ökoreisija. Sest no ega sa ei sõida ju Filipiinidele telerit tuppa vaatama.  Aga see on täpselt see investeering, see ei devalveeru. Samas kui liisitud auto väärtus salongist tänavale jõudes juba langes. Ent reis jääb su naha vahele. See on kui eneseavastamine.

Kui aga etenduste vahel pause pole ja nahavahe energiast tühi on, kuidas siis end laadida?
Siis valin looduse või mõne laheda talukoha. Olen ka märganud, et üha vähem vaatan ma filme või kuulan muusikat. Vahel ju tore, kui raadio käib, aga kui lind laulab või puu krägiseb… looduses kuuleb nii palju. Küllap ea kasvades tuleb vaikuseiha. Just nüüd, siin ema korteri rõdul istudes kuulen kuidas rukkirääk laseb seal põllu peal, kusagil on sookure hääl. Näen tulesid akendes, aga ümber täiesti vaikne. Ja siis ma kuulan vaikust.
(paus)
Nagu lapsepõlves – peame vähe videvikku. Mamma ikka ütles,et “ära pane tuld põlema, peame videvikku.” 

Meie vestlusse tuleb kuidagi iseenesest sellist möödunund aegade igatsust. Miks?
Olen alati olnud selline, et ei taha nagu lahti lasta mingitest asjadest. Et näiteks kui me läheme Võsult suve lõpul linna ära, siis viimaseid kordi seal sauna tehes ja pliiti küttes ma räägin majaga. Ütlen, et “nüüd sõidame ära” ja tajun, kuidas maja muutub kurvaks, seinad jahtuvad maha, soe kaob ära. Siis lähen mereranda, mõtlen, et nüüd hakkab see töö pihta, ma niipea ei satu siia… Mul on neil hetkedel tunne nagu teeksin kõike viimast korda elus. Ja kui siis lõpuks maja juurest ära sõidame, siis teeme alati väikese törtsu signaali - see on meil kõigil veres. Isegi, kui keegi majja jääb, ikka  törts-törts.
Kummaline, eks? Või on see vanadus? Miks see kõik mulle niimoodi korda läheb, ei tea. Kuid nii kahju on lahti lasta.... Olgugi, et kevadel tuled jälle tagasi, avad uksed ja ütled majale “tere”.
Ma, muide, ütlen ka koju minne, tühjale korterile, “tere kodu!” See  on refleks, ütlen „tere kodu!”.

On see ebausk või on see hinge sisse panemine.
Ma ei tea, mis see on.
Aga mis on traditsioon. See on nagu mingi mäng. Teed traditsiooni... 
Meil Linnateatris on sellised inimesed tööl, kes viljelevad lisaks lavamängule veel ka oma sisemisi mänge. Sellest kasvavad välja traditsioonid ja nii tore on neist kinni hoida. Vahel mõtled, et see väsitab. Aga siis mõtled, et see on peaaegu traditsioon, et pean sellega edasi minema. Mulle meeldib seda viljeleda.

Nimede taga on ka teinekord mäng või traditsioon. Kuidas see Tabor teile külge tuli?
Ema mehe, Gunnar Tabori kaudu tuligi. Enne seda olin ma Kingsepp, nagu emagi oli. Mäletan veel mingeid näärikaarte selle nimega, kuigi ema korjas need kõik ära, et ei oleks silma ees ega küsida midagi. A ma mäletan, kus Margus Kingsepp on saanud 5 aastaselt veel näärivana käest kaardi. Ema neiupõlve nime peal olin. Mamma oli Elfriede Kingsepp. 
(paus)

Milline isa te ise olete? Kui palju mammat teis on?
On. On minus ikka seda mammat. Sest, kui mu poisid - Georg Johannes ja Teodor - käisid eelmisel aastal siin esietendusel,  ja mina räägin lugu, kuidas “mamma ütles emale, et mõni inimene on loll ja mõni kange, aga sina oled loll ja kange”, ja siis selle loo lõpetuseks ütlen niimoodi, et “nüüd on see niit võibla katkenud, et ma ei ole nagu mamma”. Poisid vaatasid mulle otsa ja küsisid otse: “miks sa niimoodi arvad, et see on lõppenud?” Nende meelest kannan ma endiselt Mamma geene.
Njah, võibolla ongi neil õigus. Sest olen neist kasvatanud korralikud  siidikäpad. No alles ükspäev Teodor (19) helistab mulle, ise sõpradega suvilas ja ütleb, et korvaplli peaks pumpama… siiamaani pumpasin mina ju. Mamma oli ka selline, ütles pigem “ei sust sitast tule, kui ma ise kähku ära teen, siis saab tehtud!” 
No tõesti, kui lapsed värvivad seina, siis kurat, ma pean pärast üle tegema. Selliseid vigu on ilmselt palju, mida olen teinud. Kuid kes see ikka täpselt teab, kuidas neid lapsi kasvatada ja töökasvatuse aspekt on ka minu poiste puhul jäänud nõrgaks.

Te olite siis hoopis üks ära hellitatud laps?
Umbes nii, ei tea jah. Aga teismeeas hakkasid mul temaga ikka väikesed konfliktid tulema. Õnneks tuli Kärdlasse keskkooli minna ja nii olin statsionaarselt nädala jagu pidevalt kodust ära. Hiljem läksin teatrikooli ja käisingi kodus vaid nädalavahetustel. Jumal teab, kuidas meie suhted oleks arenenud ilma selle võimalustea. Kui aga koju tulin, tegi mamma kõik pirukad ja vahvlid ja kartulisalatid ja dźuudokoogivormiga kohupiimakoogi kaasa. Olin lõpuks oma 30, kui mamma ikka veel vahvleid tegi, sest ta oli lubanud küpsetada kuni mul isu täis saab. See tähendas siis oma tosin vahvlit, seejärel läks mamma tahatuppa reformvoodile pikali ja ma küpsetasin ülejäänud taigna lõpuni.


Garmenil võis siis alguses päris keeruline olla… Kes teil nüüd kodus süüa teeb?
Praegusel hetkel ei tee enam keegi.

Näitlejal on nii head palgad? Või te ei söö enam lihtsalt?
Jah, pigem see, et me vist ei söö lihtsalt enam. Pojad on juba täitsa suured ja Garmenil tööd Viljandis ja Tartus. 
Juust, mis enne oli pere lemmik, kipub kappi ära kuivama. No ei ole enam sellist neelja inimese rünnakut külmiku kallale.

Mitmendat põlve hiidlane te olete?
Aegade algusest, ma ei ole seda genit nii tohutult uurinud, aga kõik see suguvõsa on olnud koguaeg Hiiumaalt. Ma ei tea, kust mu isa vere tõi, arvatavasti Tartu kandist, sest mu ema temaga seal tutvus...

Mis teid täna veel täpsemalt Hiiumaaga seob?
Mul elavad õde Tiina, vend Andres ja kõige paremad sõbrad siin. Mu koolitee oli siin, emast jäi Suuremõisa korter. See oli mu lapsepõlve koduküla, mu maasikapõllud, metsarajad.
Kuid on veel üks maatükike Soonlepal, mis on minu jagu. Olin ikka nii mamma laps, et ehhki tal oli kolm tütart, ütles ta maade tagastamise aegu, et “kui mina ära suren ja vara jagamiseks läheb, siis läheb kõik neljaks. Teie saate ja Margus on neljas”. Testamenti ei tehtud, aga Mamma soovi on respekteeritud ja nii ongi mul 9 ha maad üle-Euroopalise tähtsusega natura alal, mis piirneb suurepärase mererannaga, kus on kadaka- ja männirägastik, õitsev heinamaa ning biosfääri kaitseala. Seega ehitada sinna ei saagi, sest  ööviiulid kasvavad mühinal. Õnneks kõndida sel maatükil ikka tohib, kuid keskkonnaameti sõnul tohib teha seal vaid hooldusraiet. Ja et kui lambad või muud lojused peale lasta, saab isegi toetust. Tegelikult ültesid nad seal ametis sõbralikult ka, et püüavad nüüd veel ikka pisut uurida, kuidas saaks tarekese metsa veerde, kaevu ja tee teha ning elektrit vedada. No näis.

Äkki siis ujuvmaja-saun?
Jah, vaat seda saaks teha küll. Aga no ega sa lõket ikka tohi teha (Naerab).


Olete te rahul sellega, mida elu teile on andnud?
Väga rahul. Olen rahul, et olen saanud sellise lapsepõlve ja see kestis mul teatud mõttes 35 aastat [siis suri Mamma, olles 84-aastane]. Ja et need väärtused, mida ma tegelikult sõnastada ei oskagi…, see on igavesti uhke asi. Olen suutnud oma pere luua, lapsed üles kasvatanud, pere toita oma erialase tööga ja veel reisidagi teenitu eest. Meie tööd ei saa ju mõõta, pole toodangut ega midagi. Ning palja töökusega ei tee ses ametis mitte midagi.
Nii ongi mul elus läinud kuidagi “säuhh” ja ongi vahva!
Jah, teater on erakordses staatuses Eestis. Mõelda vaid, kui palju meie inimesed etendustel käivad. Arvasin ammu-ammu, et see suvetükkide mull lõhkeb. Ei. Inimesed tulevad kell 2 seisma, et seal müüride vahel kell 7 midagi näha. 

__________________________

##KAST## 
ERILINE HÄÄL ja LASTEROLLID
rakverest läksin nukuteatrisse, see eiolnud üldse minu eriala, minul ei olnud see loomulik käepikendus. Auto mulle sobib, minu ja nuku vahelt energia edasi ei läinud ma võisin vingerada kui palju tahes. Mulle oli see raske.
Ainuke, üks sõber kolleeg lauri saatpalu ütles, kuku reklaamitoimetaja, et sul on selline hääl, et sellega müüb ainult tõrvapappi. Veneveres oli siis kürd tugev torm ja mõtlesin, et nüüd ongi see tõrvapapi hetk käes. Aga selleks ajaks olid juba paremad katusekattematerjalid.
Garmen oli ju tohutult hea reklaami.. tal on mingi tämber, usaldustäratav, soe, puhta kõlaga, läheme vahel orbitali lugema, üksikud korrad kui ma olen lugenud, ma näed tohutlult vaeva ja kui ma kuulen, loeb seda keegi teine ja ma olen rahast ilma. Ja Garmeniga läheme, mina otsin parkimiskohta, Garmen tuleb välja, küsin, et kas jäi ära, ta ütleb, et a mul on loetud. Mõnel see kohe läheb, teine peab tohutut vaeva nägema, ma pole ainus. Elmo Nüganen on sama rääkinud. Lõpuks oled higine ja märg, aga reklaamihäält ei tulegi. 
Teistmoodi lugu on multikatega. Ka seal on ju kuulamise castingud. Ja ma  võidan peaaegu kõik, pärast ole mees ja tee ära. Kuid raadiosse järjejuttu lugema mind ei ole isegi kutsutud.
Samas kolleegid Andres Raag ja Piret Kalda - jumal, kui hästi loevad. Jah, mingi värk on selle mikrofoniga. Või mu absoluutsed lemmikud: Helereet Helenurm ja Gunnar Kilgas. Kõik need nüansid kuuled ära. Teinekord sõidan etenduselt koju, kuulan autos järjejuttu ja lõpuks istun maja ees parkimisplatsil, sest ei raatsigi tuppa minna… häälel on suur mõju. Võimalusel saadan seepeale alati lugejale ka sõnumi, et jube hästi loetud!  Sest kui ikka niimoodi kuulama jääd, siis pole see olnud lihtsalt töö…
__________________________
##KAST##
Mamma lood – kuidas edasi?
Kas mamma lood lähevad edasi?
“Mul kolleegid-kursusekaaslased naersid, et Margus, sul ei ole vaja nüüd enam midagi teha. Sest nii kaua kui veel jaksad lavale tõusta, toob Mamma sulle leiva lauale.
Jutuks ju hea küll, a me mõtleme siin ikka aasta korraga. Ega me eelmiselgi suvel mõelnud, et seda suve teeme. Nii on nüüd ka. Selle tükiga ongi vist kõige parem, kui ei hakka pikalt ette mõtlema. Sest see pole tavaline, mul pole ju osaraamatut. On vaid osa, ka omamoodi lugu hiiu keelest ja kommetest. Ma ei tee monotükki ega stand upi, vaatan publikule otsa ja vestan. Seepärast pole neid saanud ka plaadile või telerisse üles võtta. Muuseumisse on paar asja salvestatud nüüd, kuid muidu - kuidas sa elavat asja talletad? 
__________________________
###KAST###
Kirglik päevikupidaja
“Meie peres ei ole võimalik vaielda a la mis päeval mis oli. Sest siis lähen ma riiuli juurde, võtan näiteks 1994. aasta märkmiku ja loen päevade kaupa. Eksiarvamusi ei saa olla. Jah, see on ohtlik tegevus, sest lugema hakkad ehk mingist tühisest seigast - no, et täna läksid pannkoogid kõrbema. Kuid mingist sõnakatkest kerib see päev ja aeg end sulle silme ette ja kõik tuleb meelde. Siis lappad edasi, kuud, aastad lähevad, haarad mäkmiku teise järel ning siis on kell juba neli hommikul. Aga sina loed ikka edasi...
See hakkas nii, et meie ajal kirjutati kirju, kui mina laps olin, kirjutati paberkirju, kirjutati ja saadeti. Praegu ma ei kirjuta kellelegi kirju. Sõjaväes aga, olime alguses Eduard Salmistuga samas kohas ja kui laiali meid löödi, siis hakkasime kirju saatma. Sest molutamist oli palju ja mida ikka muud teha. Nii töötasin ma välja ka oma allkirja.
Ja muudkui kirjutasin kirju, ega neid alguses saata olnudki kuhugi, sest aadresside ootamine - kes kus väeosas on - võttis ilmatuma aja. A ma kirjutaisn kõik ühte ümbrikku kokku, kuni siis sai laiali saata - koju ja kursusekaaslastele. Nii me suhtlesime ja see jäi külge, sest hiljem kui tagasi tulin, kirjutasin märkmikku. Ma ei ole mõelnud, et keegi peaks neid lugema ja vahel juhtus, et jätsin mõne päeva ikka vahele ka. Nüüd, neid valgeid lehti vaadates on täitsa kahju, et ei suutnud ennast distsiplineerida. Sest no mõtle ise: 1986, 1996, 2006, 2016… mis see siis nüüd teeb? Neli kümnendit on kirjas, ei ole nii palju? Kas ma olengi juba nii vana?!”
____________________________

Pikk intervjuu ilmus Postimehe Arteris augustis 2016. aastal. Kõiki pilte ja kogu vestlust loe edasi SIIT

Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Lauri Saatpalu: käitumisõpetajaks ma tõesti ei kõlba

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan