Mihkel Kärmas: töötan sanitarina emotsionaalses traumapunktis

Eesti kuulub väheste tõeliselt vabade ja õnnelike paikade sekka, aga igapäevaraskused sunnivad meid seda sageli unustama, ütleb armastatud telesaatejuht Mihkel Kärmas. 

Keskpäev Kadriorus pargipingil, mida sellel kohal enam pole. Tiit Blaat pildistas

Nii on läinud, et juba viisteist aastat paneb Mihkel Kärmas igal kolmapäeval selga ülikonna. See on enamasti laenatud, kuid alati hästiistuv. Nagu ka tema liikuvad põsesarnad ja meeldejäävad maneerid - tuli ju Mihkel kord ekraanile legendi staatusesse tõusnud Vahur Kersna kõrvale, kellelt õppida oli oi kui palju. Ja Mihkel õppis, kuni jäi ekraanile üksi. Need olid eksklusiivsust täis ajad Eesti telemaastikul.

""Erakordne" ja "eksklusiivne" olid tõesti ajastu märksõnad, ja kui Mart Juur mind või Pealtnägijat tögada võtab, siis kasutab ta neid sõnu siiani. Ent julgen öelda, et ma ei ole kumbagi sõna ekraanil ikka juba tükk aega kasutanud. Kuid rahvas on visa unustama,” muheleb uuriva ajakirjanduse lipulaeva juhtiv Mihkel.

Kärmas ise on mihkel unustama. Eriti kõike halba, mis saatega “Pealtnägija” aastate jooksul tema töölaual või mõtteist läbi on käinud. “Teisiti ei oleks väga võimalik ka, sest muidu kustud lõpuks ära,” teab teletäht.

Kuidas aga see mõistust säästev unustamine täpselt käib, mida mees oma elust üldse mäletab ja meeles hoiab ning millest juhindub? Kuidas skandaale avades inimeseks jääb ning mida arvab kurjategijatest ja privaatsusest, sellest me ühel pärastlõunal rannapargis jalutades räägimegi.

Su tööpäevad on täis pinget ja teemad tekitavad kohati viha. Vaimset tasakaalu tuleb jõuga hoida. Oled sa kunagi elus ka kedagi löönud?

Julgen väita, et viimati põhikooli lõpus. Kedagi, kes mind verbaalselt kiusas. Mäletan, et see juhtus tööõpetuse tunnis. Aga kuna tema oli minust oluliselt suurem, siis üsna lootusetuks rabelemiseks see jäigi. Too kutt läks hiljem välismaale ära ja temast sai päris mõõdukalt tuntud inimene, oleme hiljem ka tööasjus kokku puutunud. Midagi ebameeldivat me vahele tollest tööõpetuse tunnist ei jäänud.

Peksa ei ole ma ka saanud, ehkki käisin algusest lõpuni vanalinnas vahetult Balti jaama kõrval paiknevas I keskkoolis [Gustav Adolfi gümnaasium] ja vene noorte kampadega mingeid seise ikka oli, aga nagistasime õnneks niisama ja nina pole mul veriseks löödud. Küll olen ma spordi tõttu käinud korduvalt traumapunktis õmblemas, sest näiteks korvpallis on mul mitu korda pea lõhki läinud. Kord oli isegi Õhtulehes uudis, kuidas ma mingis telesaates olin lõhkise kulmuga. (Näolt paistab arm, kui Mihkel otsmikku krimpsutab – P. K.)

Vaimset tasakaalu aga hoian just korvpalli mängides. Ma ei ole kunagi selles eriliselt hea olnud, ehkki lapsest peale mänginud. Aga see on hea mäng oma tumedama poole väljaelamiseks. Mitte et ma platsil märatseksin, vaid tuleb mütata – see aitab auru välja lasta. Siis ei karju ma tööl kolleegide peale.

Klarnetit mängisid sa kunagi ka. Millised jäljed on sulle muusikakoolist jäänud?

Olin tõenäoliselt Nõmme lastemuusikakooli ajaloo üks kõige andetumaid klarnetiste, minu õpetajal oli ilmselt Gandhi kannatus, et ta mu ponnistusi talus. Viis aastat vedasin end tundidesse ja eriala lõpetasin ära ka, kuid lõputunnistust ma ei saanud, sest solfedžo, literatuur ja veel mingid ained ei saanudki selgeks. Klaverit mängisin ka pisut, veel enne, kui muusikakooli läksin, aga…

Eks sellised asjad juhtuvad enamasti ikka sellepärast, et vanemad panevad meid kuhugi. Mina olen tagantjärele tänulik, et nad seda tegid. Ehkki on väga kahetsusväärne, et muusikaga lõpuks niimoodi läks, sest ma oleksin väga hea meelega tubli pillimees.

Samas mõistan, et kui ma ei oleks pilli õppima sattunud, siis oli hea šanss, et minust oleks saanud korralik pätt. Sest mööda Nõmme hoove sai ikka korralikult ringi tõmmatud.

Ma ei taha midagi halvasti öelda seltskonna kohta, kus toona viibisin, aga tean, et saatus koosneb väga väikestest ja märkamatutest pööretest. Edasine sõltub sellest, kuhu sa teatud hetkel pöörad. Muusikakool oli mu elus üks pöörangukoht: mul ei olnud enam aega tegelda mingite lauslollustega, isegi mõni kultuurikübe jäi külge ja ma kuulan näiteks tänaseni väga hea meelega klassikalist muusikat.

Millalgi lapsepõlves huvitusid sa fotograafiast. Millega ja miks see huvi otsa sai?

Jaa, fotograafia mind tõesti paelus, kasvõi juba seepärast, et vahendid ja oskusteave olid kodus kõik isa (Enn Kärmas õpetas kunstiülikoolis fotograafiat – P. K.) näol olemas. Kuid see lõppes keskkooliga ja on tänaseks pisike hetk mu lapsepõlvest. Tänapäevases mõistes räägime me siiski nooremale põlvkonnale täiesti hoomamatutest asjadest: siis pidi fotod ise lahusesse ja kinnitisse panema ning pilt tuli stabiliseerida.

Tolle ajastu kõige säravam hetk oli fotokonkurss, kus ma osalesin ja sain mingi preemia. Pildil olid klassikaaslased, rohkem ei mäleta. Kuid see preemia võis tulla vabalt mitte pildi enese, vaid selle pärast, et olin konkursi noorim osavõtja. Hiljem olen elus mitu korda andekamaid pildistajaid kohanud ja tõdenud, et mul ei ole tõesti tarvis selle alaga tegelda. Jah, näed, ei saa ma hoobelda mingite silmatorkavate saavutustega.

Mõned aukirjad ja parima ajakirjaniku preemiad (mh Valdo Pandi nimeline) on sul siiski. Kas mõni neist saavutustest on sul kodus pidevalt silma all?

Ei olegi vist midagi. Lahingukuulsuse nurgake on mul hoopis tööl, pisikeses kabinetis, mida me nüüd juba üheksakesi jagame. 

Tohoh, kas korduvalt ETV vaadatuima saate tiitliga pärjatud tegijatel siis polegi oma kabinetti või käite te kordamööda tööl?

See on tõesti täiesti naeruväärne, kuidas ruumipuudus meid kimbutab. Õnneks saime äsja ühe nurgakese juurde, kuid jah, meid on seal viis autorit pluss kaks praktikanti pluss kaks režissööri. Kui kõik koos toas tööd tahavad teha, siis lauapinda kõigile ei jagugi.

Tegelikult ongi sellega raske harjuda, et me reaalselt oleme pead-jalad koos. Viimane vastus ülaltpoolt oli, et novembriks selgub, kas jaanuarist saab, ja siis saame ehk sama suure toa, nagu on „Ringvaate” toimetusel. Nüüd küsi, kas ma olen kibestunud ka. Noh… selle näite tõin ma pigem kõigile neile, kes kahtlustavad, et me supleme seal telemajas hüvedes ja vaadatuimal saatel on mõnusaim olme. Guess again!

Natuke kibedust ikka tilkus praegu…

Ses mõttes jah, et kui siin mõningaid ajalehti lugeda, kuidas meil ERR-is käib hirmus laristamine ja mõttetu rahapõletamine, siis haugute vale puu juures. Eriti kui võrrelda kontoreid ja kontoripinna kvaliteeti.

Nojah, aga sinna sa Eesti Ekspressist läksid ja 15 aastat on miski sind telemajas ja saate küljes hoidnud.

Õige, kõik õige. Mind köidab kombinatsioon huvist, põnevusest, kolleegidest... Inimesed, kellega koos saadet teeme, on väga huvitavad ja lähedased ja heal päeval tuleb meil kõik hästi välja ka. Ning lõppude lõpuks on raha ka vaja teenida. Kindlasti on mingi osa ka edevusel, nagu kõigil neil, kes on enda näoga ekraanile jõudnud. Väike edevusekübe peab olema. Aga edevus ei saa olla peamine jõud, mis sind ajendab. Sest see ei kanna kaugele või vähemalt ei anna head tulemust. „Pealtnägija” ilmselt elab seni, kuniks on olemas nn sotsiaalne tellimus, s.t me telefonid helisevad, meie e-postkast säriseb, inimesed pöörduvad me poole ja heal päeval saame neile ehk isegi abiks olla. Ja kuniks jagub vaatajaid.

Sa tead Eestit teistmoodi kui paljud meie seast. Mida sa oma riigist mõtled, kui tööpäev jälle õhtus on?

Eesti on üks õnnelikumaid kohti siin maamunal. Inimesed, kes nurisevad, halavad ja siit pagevad – nad ei tea seda. Vist ei taha.

Loomulikult, üksikisiku tasandil võib olla väljapääsmatuid ja halbu olukordi, kuid summa summarum on maa peal vähe paiku, kus on väga hea elada. Me kuulume minu meelest nende maailma 20% või kohati isegi 10% elupaikade hulka, kus saab oma elu õnnelikult elada.

Jah, edasiviiv rahulolematus peab kõigil meil olema, nii professionaalses kui ka laiemalt ühiskondlikus mõttes. Aga öelda, et kõik on hukas ja perspektiivitu ja emigreerume kõik… Piltlikult öeldes elame me ju nagu looduspargis. Minge Indiasse ja vaadake, mis toimub. Või kasvõi USA-sse, mis paljude jaoks on tõotatud maa, ja püüdke saavutada sama elukvaliteet, mis teil siin on. Vähemalt minu mätta otsast vaadates tean, et siin saab olla rahulolev, et mitte öelda õnnelik.

Mis on sinu teele töö kaudu sattunud inimeste suurim mure, ühine nimetaja?

Näe jah, siin ma kiidan Eestit taevani, kuid samas tean ju – natuke saate profiilist tulenevalt –, et “Pealtnägija” on justkui emotsionaalne traumapunkt, kus me kõik sanitaridena ametis oleme.

Kisama pistetakse siis, kui on valus ja king pigistab. Midagi ebatavalist selles ei ole.

Kuid oluline on öelda ka, et tülilood ja pahandused tulevad ise meie juurde – neid ei pea otsima. Hoopis kurja vaeva näeme me positiivsete lugude ja kangelaste leidmisega. Õnneks ikka leiame.

Kui sul oleks ühel päeval võim ja õigus Eestis midagi muuta, mida teeksid?

Ma panustaksin väga tõsiselt kahte valdkonda, need on haridus ja keskkonnahoid. Sest realistlikult kõige suurem oht on meie jaoks see, kui mõni 200 000-tonnine tanker paneb Läänemeres kivisse. Kujutad sa ette, et Läänemeri oleks 50 aastaks kasutuskõlbmatu? Ja kolmandana tugevdaks veel ehk pisut kaitsevõimet. Kuid haridus on kindlasti ses nimekirjas esimene, mille korda teeksin.

Millist ja kelle haridust sa täpsemalt silmas pead?

Igal tasemel tuleks panustada rohkem, alates lasteaiast ja lõpetades kangete kõrgkoolidega välismaal, kuhu meie talente saata.

Lähtun loogikast: mehed surevad vara, liiklusstatistika on must, hüpatakse igas mõttes pea ees vette jne. Selle kõige vastu ei saa muul moel võidelda kui inimesi harides.

Või kasvõi see, et inimesed laenavad end lõhki. Ja me peame minema lolle nende endi rumaluse eest päästma, sest nad on kiirlaenu võtnud. Kui inimesi õpetatakse ja nad saaksid ka reaalselt aru, mida neile koolis räägitakse, siis nad ei teeks selliseid asju. Vähemalt üldjuhul. Muidugi leidub ka haritud idioote. Kuid keskmiselt ei teeks paha haridusse laiemalt panustada.

Sul on koolitee käidud ja tarkust jagub. Kuid miks sa TPI-sse välismajandust õppima läksid?

Sellega on tõesti omaette lugu: kuni gümnaasiumi lõpuklassi alguseni arvasin ma, et minust saab prantsuse keele õpetaja, filoloog, tõlk või midagi sellist. Kuid ühiskonnas oli alanud kooperatiivide ajastu, ilmuma hakkas roosa majandusleht ja mul tekkis väga kiirelt arusaam, et majandus on see, mida õppida tasuks. Et kui majandus selge, võib teha, mis meeldib. Oma peaga ma nii otsustasin, astusin ja sain sisse. Tegelikult läksin turundust õppima, aga see oli sedasi kavalalt sinna välismajanduse eriala sisse ära peidetud.

Kui arvestada, et lapsena tahtsid miljonäriks saada, siis polegi see ju väga ootamatu samm. Kaugel sa oma unistuste ametist tänaseks oled?

Mul oli tegelikult lapsena kaks unistuste ametit: näärivana või miljonär. Eks selline vastus oli mu varajane katsetus olla vaimukas. Üks neist ametisoovidest ilmselt ei lähegi täide, aga miljoniga on nii, et… no on ikka endiselt puudu. Oli puudu juba krooniajal. Aga majandust õppinuna olen ikka alati avatud pilguga ringi vaadanud, et ei elaks päris peost suhu. Kuid ei, midagi erilist – mingeid seksikalt tulusaid osalusi kusagil ettevõtetes – mul pole ja ka mitte krunte vanalinnas. Mine sa tea, kuidas oleks läinud, kui oleksin omal ajal julgem või rohkem pealehakkamist täis olnud. Ent ma olen alati tahtnud rohkem oma tööd teha ja palgast olen alati normaalselt ära elanud.

See kõlas küll hästi. Nii et sul ikka on telestaari vääriline palk?

Vaata, ma ei ole lihtsalt rumalusi teinud, raha mõttetutele asjadele kulutanud ja ma ei ole ka end lõhki laenanud. Nii lihtne see kõik ongi – elementaarne Tammsaare talupojatarkus ja koolis õpitud eesti vanasõna: võlg on võõra oma.

Aga miljonäri-unelma juurde tagasi tulles: oleme täpsed – kui mul oleks võimalus, siis ma meeleldi ka saaksin miljonäriks ja mõnel suuremal turul oleks ka mu palganumber staari moodi.

Mulle tundub, et sul on miljon ka olemas, sest kogu Eesti räägib sinu ja su meeskonna saatest. Küsin aga hoopis: kuidas kõigi skandaalide ja vihaste probleemlugude keskel inimeseks jääda?

Retsept on lihtne: sa pead jälgima väga täpselt ajakirjanduseetika reegleid ehk et su töö oleks võimalikult kvaliteetne. Ajaga tekib ka kogemus ja tasakaalukus, s.t sa ei lähe enam sensatsioonihimuga kaasa. Piltlikult öeldes olen ma sel staadionil juba nii mitu tiiru jooksnud, et tean: iga(sugust) kuulsust ei ole vaja. Näiteks loobume materjalist juhul, kui on oht, et teema lõhestab eesti ja vene kogukonna omavahelist läbisaamist. Õnneks ei ole meile loobumisotsused rasked olnud, sest teemapuudust ei ole meil juba ammu. Vastupidi, meil on see luksus.

Inimestele võib tunduda, et “Pealtnägija” on skandaalimaias. Loomulikult ei ütle me sellisest materjalist ära, ent kui me juba kellegi kohta midagi ütleme, siis ütleme ka põhjusega. Ja kui me kuhugipoole eksime, siis pigem oleme liiga konservatiivsed.

Kuid selge on ka see, et luukeresid maha mattes ei lähe me elu paremaks ja ajakirjandus on ühiskonna valvekoer, kes haugub. Ajakirjanikukogemusest tean, et seitsmel juhul kümnest kipuvad varjatud asjad välja tulema. Ausus on pikas jooksus parim poliitika.

Ja kui te millelegi tähelepanu pöörate, siis lähtute sellest, et on ülekaalukas avalik huvi?

Jah, just nimelt avalik huvi, mitte avalik uudishimu à la värsket näidet kasutades: jutte Kadrioru esipaari pingetest on olnud ju palju. Küsimus on: mis on see avalik huvi, mille kaudu teemat käsitleda ehk n-ö legaliseerida? Või kui on teemaks suure asutuse juht, kes käib sõltuvusravil, või minister, kellel on sohilaps. Mis nurga alt neist siis rääkida? Presidendipaari näitel oleks “Pealtnägija” teema tõstatanud alles juhul, kui olukord oleks presidendi tööd otseselt mõjutanud.

Muidugi olen ma seda videot näinud, kuid ma ei hoia end kursis. PN-i jaoks poleks ma n-ö väljundit välja mõelnud. Meil on selliseid juhtumeid töölaual olnud, väga palju mahlakaid asju on jäänud tegemata, sest need jäävad inimeste privaatsfääri. Eriti ERR-i universumis peame me väga tähelepanelikult mõtlema ja endalt küsima: MIKS me seda teeme? Peame oleme valmis igal hetkel kõike öeldut eetiliselt ja juriidiliselt katma. 

Oled sa kellelegi oma töö kaudu ka haiget teinud või tehtut kahetsenud?

Absoluutselt kindlasti teeme me oma töös kellelegi haiget. Näiteks Eesti kuulsaima seksuaalsadisti ema tunneb end ju tõenäoliselt halvasti, kui tema pojast tehakse lugu ja öeldakse kõva häälega, et ta poeg läks vangi. Teha probleemseid lugusid nii, et mitte keegi mitte kunagi haiget ei saa, pole võimalik.

Haiget võib teha ka loo tegemata jätmine. Küll aga on oluline ka endil teadvustada, et me ei tee seda pahatahtlikult. Kui me kellegi kohta halvasti ütleme, siis oleme juba veendunud, et see on põhjendatud, ja anname endile võimalikest tagajärgedest aru.

Kahetsenud olen lugusid, mida tagantjärele tarkuses teeksin teisiti. Näiteks lugu tüdrukust, kes väitis, et oli Hollandis inimröövi ohver, pettes ära nii meie saatetiimi kui ka kõik diplomaadid. Välisministeeriumiga koostöös käivitus pääste- operatsiooni, mille käigus tüdruk reaalselt Hollandist koju toodi. Lõpuks tuli välja, et kõik oli üks suur pettus. Piiga oli fiktiivabielusid sõlmides sinna vabatahtlikult läinud, tal tekkisid rahalised arusaamatused ja ta ei saanud enam koju. Esimese asjana valetas ta emale, kes meiega ühendust võttis, ja nii hakkas lumepall veerema. Osavalt sepitsetud dramaatiline vale läks lõpuks nii suureks, et meil oligi rahvusvaheline päästeoperatsioon: inimröövi ohvri Hollandist koju toomine. Hiljem tegime seetõttu ka teise loo, kus temast sai juba paraku antikangelane.

Jah, mõnikord on meile ka valetatud, kuid tagantjärele tarkus on alati täppisteadus. Inimesed valetavad väga palju, mitu korda rohkem, kui me arvata oskame. Mul ei ole ses suhtes mingeid illusioone. Kui mõelda kasvõi enda elu peale: valgeid valesid ju ikka jagub...

Aeg-ajalt tundub, et me levitame mingit amneesiat, sest pahatihti tabab meiega kõnelnud inimesi ühtäkki mälukaotus. Ja isegi kui sa saad telefoniväljavõttega tõestada, et me oleme kõnelnud, siis ütleb isik, et jah, rääkisime, kuid hoopis mingil muul teemal. Tõesta siis! Nii me siis salvestame kõnesid, kuid ainult juhul, kui meil on alust arvata, et inimene kavatseb valetada või et meil on toimunud vestlust kunagi hiljem vaja tõestada. Näiteks elamislubade juhtum.

Kas sa oled ka vabandust palunud?

Ma palun vabandust päris sageli, ka päris väikeste asjade pärast. Minu jaoks ei ole vabandamine mingi imeasi ega nõrkuse märk. Pigem vastupidi.

Täna näiteks viimati ja sellepärast, et ma ei saanud ühele inimesele vastu tulla. Vale sammu või vea pärast olen vabandanud ka saatejuhina.

ETV valmistub 60. sünnipäevaks ja üks kingitus on saatejuhtide vahetuse nädal, mil popimad telenäod võtavad korraks enesele juhtida võõra saate. Sina oled üks neist. Kuidas selline väljakutse tundub?

Kuidagi on läinud nii, et “Pealtnägija” on tulnud nii hästi välja, et ei ole olnud mingit survet ega painet midagi veel juurde või muud teha.

Kui mina peaksin PN-ist lahkuma, siis võib vabalt ka juhtuda, et ma ei otsiks sugugi teletööd.

Õhtujuhtimise pakkumisi pole ma ka kunagi vastu võtnud, sest olen ajakirjanik, mitte saatejuht või meelelahutaja. Ja kui ma kord õhtut juhin, siis teate, et olen ajakirjaniku ametist loobumas.

Aga küsimusele vastates: ületame selle silla siis, kui oleme sinnani jõudnud.

Milline oleks sinu jaoks õige saade? Kas oskaksid Maire Aunaste pühapäevahommikust peresaadet juhtida?

Usun küll, sest mu normaalne olek ei ole ju tegelikult üldse kuri. Kõrri ma ka üldiselt kellelegi ei karga. Lihtsalt me teemad on konfliktsed ja siis ei saagi silitada. Paraku on nii, et inimestele jäävad meelde kõva emotsionaalse laenguga asjad, seetõttu ehk on ka minust kujunenud vastav pilt. Aga kui ma mõne positiivse loo teen, siis hetkeks võibolla olen tore, aga seejärel öeldaks, et näe, „maha käinud”, „täispehmo” ja niiviisi.

Tegelikult on sul tõesti ka pehmem pool, lapsed ja tore kodu. Kas nende kõvade lugude pärast paluski su abikaasa kord, et hoiaksid oma pere ja eraelu laiema avalikkuse eest peidus?

Vaat seda peabki tema käest küsima, juhul kui meedia ta kätte saab.

Minu elus on täpselt samasugused mured ja rõõmud nagu tuhandetel teistel inimestel. Elan tavalist keskklassi elu, kui seda nii võib nimetada. Aga algusest peale on läinud niiviisi, et me oleme peres otsustanud sellist joont järgida. Ja tõesti, mulle on kodus ka öeldud, et kui me peaksime Kroonikasse sattuma, siis on pahandus majas.

Ja ma saan aru, miks seda vaja ei ole. Minu töö ja professionaalse elu võib igakülgselt läbi valgustada, aga perekond – see olgu nii. Mu pere ei teeni avalikkuse huve, mina teenin. Ja kuna ma tõesti puutun oma elus kokku igasuguste inimestega, kes tingimata ei ole head, siis ei taha ma neile anda ka ainest, rääkides oma töövälisest elust. On ju igasuguseid napakaid.

Kuidas sa määratled ohtliku inimese?

Vaimselt tasakaalutud inimesed on ohtlikud. Kurjategijad aga on ju ettevõtjad: kui sa oled olnud kuritegevuses silmatorkavalt hea, siis sa ei saa olla ajudeta. Ja nemad teavad, et kui mind autoga alla ajada või mingeid vigastusi tekitada, siis ei saavutata nagunii midagi. Ses mõttes on kuritegeliku maailma kuuluvate inimestega kohtumised – mida ei toimu siiski ju iga päev – väga rahulikud, võiks isegi öelda, et need on väga meeldivad. Sest vastamisi üle laua istudes on tegemist sümpaatsete inimestega. Allilmaliidril peab ju olema karisma ja ta peab oskama sõnadega suhelda.

1990. aastatel oli ärevamaid seise ja ähvardusi. Tänapäeval ei saada sulle keegi enam hitman’i, eriti Eestis. Põhiliselt tuleb maid ja puid jagada hoopis advokaatidega.

See oli ka üks põhjus, miks ma ütlesin, et Eestis on hea elada, sest su kontorisse ei marsi maskides mehed, kes on politsei töötõendit näitavad maffiakäsilased ja puistavad kõik läbi. Näiteks USA ja isegi Skandinaaviaga võrreldes on Eesti mitmes mõttes ikka palju vabam maa. 

Kui mitu sõpra sul on ja kas sul jagub nende jaoks piisavalt aega?

Kas 15 sõpra on piisav? Professionaalsuse huvides ma töiste kontaktidega ei sõbrusta. Aga need inimesed, kellega ma eraelus läbi käin ja keda ehk nimetatakse sõbraks, on peaaegu kõik väga erinevast valdkonnast kui need, kellega ma igapäevatöös kokku puutun. Huvitaval kombel jah, mu töö ja eraelu ka selles ei kattu. Ma ei ole seda teadlikult teinud, kuid nii on läinud. Eluteel on inimesed sedasi ette ja külge jäänud. Paraku on mu elu ka selline, et septembrist mai lõpuni on minuga vilets sõber olla. Mul on natuke nagu õpetaja elurütm: üheksa-kümme kuud aastas on tihe ja siis saad kolm kuud rahulikult olla. 

Kas sa teistmoodi elu peale pole veel mõelnud, et võtaksid teha näiteks mõne filmi või raamatu?

Dokumentaalfilmi tegemine on küll tõenäoline, olen praegugi ühe sellise projektiga seotud. Aga raamatukirjutamine? Annan endale aru, et pingutusversus tulu on raamatu puhul küllaltki küsitav. Ja kui sul ei ole midagi, mis pakitseb, või et näiteks sahtel ajaks luuletusi üle ääre, siis mul ei ole vaja pastakast midagi imeda. Muidugi oleks tore, kui kunagi jookseks kätte teema, millest kirjutada tahaksin. Tõenäoliselt oleks tegu dokumentalistikaga, sest defineerin ennast ajakirjanikuna. Ma ju ei ole verbaalselt andekas multitalent nagu Mihkel Raud.

Uus õppeaasta on alanud, koolikiusamisest räägitakse jälle vahelduva hooga. Sind kiusati koolis. Kuidas see sind mõjutas ja kas sellisest käitumisest on koolides võimalik vabaneda?

Jah, mind kiusati. Välimuse, aga peamiselt päritolu (ema on poolatar – P. K.) pärast. Erinevus ja eristumine ongi ju see, mis ajab lapsi üksteisele sedasi haiget tegema. Kokkuvõttes on see oluline ja suur mälestus mu lapsepõlvest ja kooliajast. Aga ma ei tunne, et see oleks mind kuidagi eriti muutnud või et ma seda kaasas kannaksin. Ka ei tea ma, kas mu mittemäletamine millestki kõneleb.

Tegelikult laieneb unustamine ja mitte meeles hoidmine mu elus väga paljule. Võiksin isegi öelda, et üks edukuse aluseid on võime unustada. Sest kõiki [töö kaudu tulnud] luukeresid ja halbu kogemusi kaasas kandes teeme me ise oma elu ainult halvemaks. Ja osaliselt ka seepärast, et emotsioone ja kõike juhtunut on elus praeguseks juba nii meeletult olnud. Tähtis on mu jaoks ainult teadmine, et kõige muu hulgas on olnud ka palju kihvte asju.

Kiusamisega on aga seotud üks naljakas detail: ma ei olnud kunagi mõelnud, kuidas see teistele klassikaaslastele meelde on jäänud. Mina olin fakti teadmiseks võtnud ja mõistsin, et ehk me ei ole edaspidi kõigi kaaslastega sõbrasuhetes, kuid saame vajaduse korral suheldud. Siis eelmisel aastal oli meil klassikokkutulek. Ühtäkki hakkasid hoopis klassikaaslased minu kiusamisest rääkima, sest see oli neid vaevanud ja meeles. Jube huvitav moment mu jaoks. Kui aga küsid, kuidas kiusamise vastu astuda, siis ma ei loo endale illusioone: seda tehakse ka eliitkoolis ja haritud inimesedki võivad idioodid olla. Mul on meeles, kuidas õpetajad vaatasid minuga toimuvale küllaltki pikalt läbi sõrmede. Kui siit nüüd kogu loole moraali otsida siis, üks mu motosid on elus: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.” 

____________________________

Ema andis keeled ja isa kindlustunde

Mis on esimene märksõna, mis Mihklile meenub, kui palun tal oma vanematele mõelda?

Mihkel Kärmas: „Isa puhul ilmselt see, et kui mind koolis kiusati, siis oli tema see, kes mind tugevalt kaitses, võttis muu hulgas lastevanemate koosolekul sõna. Selle toetuse tajumine oli minu jaoks tähtis.

Ema puhul aga on ühte konkreetset ja ilmekat märksõna leida pisut keerulisem. Ehk on selleks „keeleinimene”. Ema on rahvuselt poolatar, kes õppis saksa filoloogiat, tõlkis aktiivselt raamatuid ja oli ligi 20 aastat õpetaja. Meie peres on tõesti olnud palju keeli: poola, prantsuse, saksa, hollandi, soome, vene, inglise.

Oma emakeelt oskan ka mina. Sedavõrd, et mind ei saa poola keeles näiteks taga rääkida – ma saaksin aru. Eks see keeleoskus ole pisut rooste läinud, aga eriti hästi mõistan poola keelt siis, kui räägib mu ema. Tänu tema intonatsioonile ja kõnemaneerile.

Lapsena olin sageli Poolas, kuid viimati käisin seal, Gdanski lähistel keskkoolipoisina. Meelde jäi teadmine, mida tähendab suur riik. Poola on ikka sigasuur: 50 miljonit kohapeal ja 20 miljonit veel üle ilma laiali – ja ega nemad seal mingeid keeli ei oska, pole ju vaja. Seda enam olen rõõmus meie pere rikkaliku keelevara üle.”

Intervjuu ilmus Laupäevalehes LP 6. septembril 2014 

Fotod: Tiit Blaat