Kõige mahukam portree

Estilesin WW Passaažis oma esimest raamatut. Koht oli täpselt valitud, sest just selles majas (aadressil Vana Viru 10) elas Oleg oma lapsepõlve kirevamad aastad ning just selle hoonekompleksi ehitas Oleg, avades nii Eestis esimese omalaadse ostu- ja koosviibimiskeskuse. WW selle Passaaži ees tähistavad Olegi vanaisa Wassili Woinoffi nimetähti. Muide, kui Oleg seda kinnistut korrastas ja ehitama hakkas, teadnud ta täpselt, milliseid teenuseid selles majas pakkuda tuleb.
"Kingaparandus peab ses majas olema. Ja kohvik, ilusalong ning lillepood..." Nii on tänaseni sel aadressil need ärid olemas.
Oleg ise aga sündis 1931. aastal vahetult pärast jõule ning elas 82 aastat. Ent oh, millist elu!
Oleg oskas olla noor, ülemus, kohtumõistja ja inimhinge insener. Ta teadis miks ei kolita filharmoonia parimat klaverit ühest kontsertsaalist teise isegi juhul, kui nõude teeb üks maailma tippartist. Ja tal oli, millest rääkida – isegi Rootsi kuninganna Silviaga!



***
Mahuka raamatu tagakaanele kirjutasin nii:
“21 aastat oma elust töötasin Eesti Energias, viis ja pool aastat tegin olümpiat, neli kuud töötasin ministrite nõukogus ning 12 ja pool aastat juhatasin filharmoonia tööd. Lõpuks sai minust WWPassaaži tegevjuht – need on kõik väga erinevad küljed. Aga tänu sellele, et olen spordiga tegelenud, on mul närvisüsteem säilinud,” tunnistab 60 aastat maailma tippvõistlustel jalgrattakohtunikuna õigust mõistnud Oleg Sapožnin oma päevaraamatus.



Oleg soovis väga, et tema elu ja töö kord raamatuks saab. Tema poja, Vladimiri algatusel läks see soov sel nädalal (3. oktoobril) täide – raamat "Oleg Sapožnin – LÕPUTU RAHUTUUR" on nüüdsest lugemiseks valmis, ka raamatukogus!
Kaante vahele saab sõna pea poolsada sõpra-tuttavat: teiste hulgas Aavo Pikkuus, Rein Kirsipuu, Rein Lang, Anu Kaal, Mart Siimann, Aivar Mäe, Tõnu Kaljuste, Siim Kallas ja Enn Veskimägi. Ent põhirõhk on Olegi enda räägitud lugudel – neid rääkis ta Eesti Spordimuuseumis säilitatud helilindile enam kui 17 tundi. Värvikas keeles kõneldud jutukestes on kirjas eesti kultuuri- ja spordilugu, kolme ajastu lugu.
Ühe perekonna ja suguvõsa lugu.
See on inimeseks kasvamise, saamise ja jäämise lugu. Pühendatud meile ning eriti 5-aastasele Emilile ja tema väikevennale Henrile (pildil kõrvuti koos vana-vanaisa raamatuga).
Kirjastas Post Factum


Raamatus on eraldi pikk peatükk ka Olegi kuldpulmadeni jõudnud abielust ning tema reisihuvist, tantsuoskusest ning riietumisest ja stiilitajust. 
7. oktoobri Arteris rääkis mõnest vahvast seigast ka Olegi lesk Virve.


Populaarsed postitused sellest blogist

Liis-Katrin Avandi: me ei varja oma pisaraid

Rita Rätsepp: õnnest, rikkusest ja Alo Mattiisenist

Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu

Kirikumees ja vabamüürlane Jaan Tammsalu: saladusi tulebki hoida

Veronika Portsmuth: olen õnnelik, et üldse midagi mäletan