Üks ulmeline mälupilt

Tuli sõnum: 85-aastasena suri mees, kes tõi eestikeelde sõna ULME. Reaalselt mäletan meie kohtumistest temaga aga hoopis muud. Sellest nüüd talle mõeldes kirjutasingi.

* * *

Täpselt neli päeva tagasi lugesin Runnelit, nagu ikka vahel. Avasin aga sel päeval raamatukese (LR, 1976) just sellelt lehelt, kus pühendus Henn-Kaarel Hellatile. 

Mõtlesin sel hetkel pikemalt talle. Ehk mõtles tema just siis ka mulle: tudengist kostilisena tõin ma talle hiigelsuure raamatukoguga majapidamisse ühe tillukese hamstri ning siis unustasin apla loomakese lahti...
Hiljem tulid Hellatile külla mõned luuletajad ehk härrased Runnel ja Saar ning lubasid lahkelt tolle apelsinikarva närilise sakusmendiks sättida...

* * *

Kaks-kolm olmepiigat

ja iibepime öö, 

pill kutsub käägat-kiigat,

ent kõik on tühi töö,

kui pole esiliigat

su iibemängu peal.

* * *

Just nüüd lugesin taas seda Runneli pühendusega salmi, neid kuratliku sädemega elust enesest pikitud luuleridu ja mulle meenus Henn-Kaarli hääl, – selline kirjeldamatu ja ainukordne – ei kõrge ega madal, ent võimas, ühtaegu hell ja range, vastuvaidlemist välistav.
Ja ta naer ning piibutubaka lõhn. Ning ta pikk, pisut kooldunud kõhedam kuju juba siis.
Oli aasta 1988 ja ta kandis koduski triiksärki, ent oleks uhkelt välja kandnud ka tooga või mistahes maani rüü. 
Ma ei teadnudki Hellatist palju, kuid mällu Ta mulle jääbki.
Ning kõrvu kajama see pisut vidukile veetud silmadega aasitudki elutarkus, rahvusfilosoofia ja vahest võidunudki kuuekäisest pärlitena põrkunud luule.... 

Kord kinkis Hellat mulle sünnipäevaks pruunide nahksete kaantega märkmiku, millel ilutsesid mu nimetähed, kullaga trükitud.
Ütles, et sinna tuleb luuletada, sest muidu ei saa sõna areneda. Ja et püüdku ma ikka selle poole, et neid ridu siia sigineks. Kirjutasin ka, kuni tuli paus. Kaustik on ikka veel vaid pooleldi täis, kuid üks neist on see haiku: 

Kulda poetad sa

ladvust mustale maale,
mis viis suvegi

* * *