Hannes Hermaküla: isasest tuleb isa kasvatada, suhteid väärtustades
Saatejuht ja paarikoolitaja Hannes Hermaküla räägib oma suurimast varast: need on inimsuhted. Traagilised, päikselised, igapäevased, aga alati hoolitsust vajavad.
Kahe poja, Eriku (10) ja Kaarli (7) isa Hannes Hermaküla (43) oskab õnnelik olla. See pole poos, vaid vabast maailmast omaks saanud elustiil. Hannes on hea näide isast, kes pehmeid väärtusi hoides oma poegade tulevikuks tugevat vundamenti rajab. Ta on mees, kes usub, et kui (abi)kaasade suhe on korras, siis toimib ka perekond, ühiskonnast rääkimata.
Me kohtume Hannese ja poistega päikeselisel laupäeval. Nõmme mändide all ja võimsate juurikate vahel tempokalt liigeldes tunnistab ta, et on olnud väiksest peale üks paras maailmaparandaja ja tahtnud alati, et inimestel hästi läheks. Pole siis ime, et ema Riina soovitanud pojal arstiks hakata. Omamoodi tervendaja on Hannesest saanudki – väljundiks kõikvõimalikud telesaated ja paarisuhtekoolitused.
Kuid Hannese elu pole mitte alati päikeseline olnud. Pisemate vastukäimiste sekka on ta ellu mahtunud lausa kaks traagilist sündmust: isa surm ja puudega poja sünd. Kuidas toibub eesti mees, kui ta kolmepäevasel pojal leitakse kromosoomihäire, Downi tõbi? Kuidas saada üle igatsusest vabasurma läinud isa [Evald Hermaküla] järele?
Hannes, inimesed püüavad raskustest mitmeti üle saada. Mõned pööravad valu naljaks, öeldes: kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks?
See on täitsa tõsi ju (naerab). See on rahu leidmine eneses, see annab jõu.
Pead olema nende asjadega sina peal – lahti sa neist ju kunagi ei saa, üle ka mitte. Aga sa õpid elama, õpid kohanema.
Kristlasena usun ma, et elu on igavene, ja praegune valu on üürike hetk. See teadmine aitab mul selle valuga... mitte taluda ja kannatada, vaid leppida.
Oma noorema poja Kaarli peale mõeldes aga... Tean piisavalt inimesi, kelle perekonda on sündinud puudega laps, ja abielu läheb lõhki, sest mees ei suuda seda koormat kanda. Ei suuda sellega leppida...
Poja tõttu perest loobumisele pole ma kunagi mõelnud. Tõsi, oleme Iiriga 21 aastat abielus olnud ja igasugustest asjadest läbi käinud, kuid... Kõige paremini võtab selle kokku Martin Lutheri öeldu: „Mõtted on nagu linnud, mis ümber su pea lendavad. Sa ei saa neid peletada, kuid sa saad neid takistada, et nad sulle pähe pesa ei teeks.”
Nii et jah, on igasugu mõtteid olnud, kuid pojaga seoses – mitte midagi sellist. See on minu väike poiss. Omamoodi tropp, aga ilgelt lahe kuju.
(Naeratab soojalt ja vakatab siis korraks.)
Vahel mõtlen, et meie, inimesed oleme nii targad: teeme seaduseid, loome süsteeme ja oma meelest oleme inimkonnana kaugele jõudnud. Kuid tegelikult ei tea me isegi seda, miks mesilane lendab. Aerodünaamiliselt ei peaks see võimalik olema, sest ta on liiga paks ja ta tiivaulatus on liiga väike. Või miks haikala ei maga...
Seda kõike ma ei tea, kuid ma tean, et puuetega lastel on oma maailm, kuhu mina tänu oma puudusele ei suuda minna. Teatakse ju näiteks, et autistide hulgas on palju totaalseid geeniusi. Maapealsete funktsioonidega ei tule nad toime, kuid neil on see oma ilm.
Kaarel on praegu seitsmeaastane koolipoiss. Kuidas ta siia sinu maailma tuli?
(Paus)
Kolm päeva pärast sündi saime teada, et pojal on puue. Ta sündis Eestis ja...
Läksin palatisse, naine istus voodi peal ja nuttis. Esimene mõte oli, et poeg on surnud. Siis sain teada, et tal on kromosoomihaigus. (Paus) Eriti võikaks tegi teadasaamise see, kuidas seda meile öeldi. Suhtumisega à la „no aga miks te siis aborti ei teinud”... Ameerikast tulnuna ja sealse süsteemiga harjununa – see oli minu elu kõige suurem šokk. Ma värisesin seest, kogu mu organism oli krampides.
Kuidas te sellest päevast edasi elasite?
Hetk korraga ja tänu sõpradele. Suhtled inimestega... Suhtlemine on oluline.
Kas naine rinda suutis anda? Šokk piima kinni ei löönud?
Jaa. Mõlemad poisid on temalt saanud algusest peale kõik vajaliku. Mul on vägev naine, kange hiiu naine.
Sa mainisid Ameerikat. Kaua sa seal elasid? Milline kogemus see oli?
Käin siiani aeg-ajalt seal, kuigi järjest elasin USA-s kuus aastat ja kuusteist päeva – lahkusin 23 aastat tagasi protestiks Nõukogude võimu vastu koos ema ja vennaga ning tulin tagasi koos oma naise Iiriga 1995. aastal. Välismaal elades võtad paratamatult midagi üle ja omaks. Usun, et see on isegi vajalik – kogeda erinevaid käitumis- ja mõtteviise ning mõista, et sa pole maailma naba. Olen väga tänulik, et mul on see kogemus. Avardab vaadet.
Ja no see naeratamine. Minu kodukohas oli reaalselt päikest ka rohkem – elasin näiteks neli aastat Oklahomas. Telekokk Juha Rantanen küsis mu käest hiljuti, kas ma magades ka naeratan (naerab). No ei naerata kogu aeg (naeratab). Oh, kui sa näeksid mu passipilte nõukaajast!
Nüüd teenid sa oma naeratusega õhtuid juhtides leiba ja töötad meedias?
Mnjah, mulle meeldib mu töö, sest muidu ma ei teeks seda. Meedias on ka palju sellist, millele ei ole mu meelest õigustust. Sest meie, meedia, maalime ebanormaalseid elupilte.
Me idealiseerime näiteks noorust. Vanasti öeldi, et hallpead austa, kulupead kummarda. Nüüd värvitakse hallpea ära ja kulupea saadetakse vanadekodusse.
Me saeme ühiskonnana ju pidevalt oksa, millel ise istume.
Kuidas aga seda kõike muuta – isasest isa kasvatada?
Tuleks minna tagasi põhiväärtuste juurde. Meist on saanud hedonistlikud tarbijad. Kuid kui miski muu kontrollib su elu, siis pole see hea.
Suhted, eriti just paarisuhted ja põhjuseta põlatud pehmed väärtused on sinu pärusmaa. Miks sai sinust sertifitseeritud koolitaja?
Sest inimsuhe on kõige õrnem, kõige lahedam, kõige väärtuslikum asi, mis ilmas olemas on. Me ei saa suhtlemata elada. Ja inimene on loodud kellegagi koos elama.
Olen koolitustel näinud paare, kes pärast kõiki probleeme naudivad väga taas koos olemist, teineteist ja elu. Kui ma saan midagi meie perede jaoks ära teha, siis miks ma ei peaks?
Tegelikult olen ma koolituste-skeptik. Eriti kui see on Ameerikast toodud programm. Ma tean ju, kuidas ameeriklane mõtleb. Kuid mudeleid meile üle tuues lähtun inimlikust aspektist, sest väga mitmed suhtepuntrad on ameeriklastel ju lahti harutatud. Näiteks uuriti lahutuste põhjuseid ja leiti, et enamikul paaridel ilmnesid teatud mustrid, mida saab ennetada.
Kuid mis mõttes ameeriklane teistmoodi mõtleb?
No näiteks ütleb ameeriklane sulle põgusa vestluse lõpuks: „Vahest võiks kokku saada.” See on temapoolne viis öelda: sa meeldid mulle, ma aktsepteerin sind oma tutvusringkonda. Kuid see ei tähenda, et saamegi päriselt kokku.
Või näiteks see, et võhivõõrad inimesed naeratasid mulle kassasabas. Ma olin segaduses: mis ta tahab, kas ta on KGB-st? Tol ajal oli mul see kogemus reaalselt ka olemas.
Või näiteks kui ma Ameerikas parki jooksma läksin, siis vastutulija noogutas või vähemalt naeratas. Eestis vaadatakse mööda või hindavalt, et mis tossud sul on ja kas on vanemad või paremad kui temal.
Neist käitumismustritest rääkides – nelja koolitusaasta jooksul oled sa neid ka eestlaste puhul näinud. Millised on meie suhtevead?
Suurim neist on möödarääkimine. Näiteks naine räägib mulle midagi siiralt, aga mina otsin meeleheitlikult ridade vahelt põhjust ja muidugi lõpuks leian. Nagu oli kunagi üks telesketš: mees tuleb koju, toob naisele lilled ja kiidab: „Küll sa oled täna kena.” Algul on väga tore, siis küsib naine: „Oot, mis ma enne ei olnud kena või?” Üks sellise probleemi avamise võtmeid on kõneleja-kuulaja tehnika. Sõnumi saatja peab olema kindel, et sõnum läks kohale, ja vastuvõtja peab olema kindel, et ta saab kätte just selle sõnumi, mida saatja edastada soovis.
Me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Ka meie mustrid tulevad sealt, kuid suhteid luues ei peeta ikka veel vajalikuks minevikust rääkida – isegi kaasade vahel pole see justkui sobilik. On seda vaja üldse muuta?
Tõsi on, et me tuleme kõik lapsepõlvest, kodust saadud harjumustega. Just sellepärast tulebki rääkida. Rääkida enesegi jaoks lahti põhjused, miks me pettume ja kust meie ootused pärinevad. Ei saa ju teisele seada ootusi, mida ta täita ei suuda.
Muidugi mõista ei ole suhtel ehk alguses armutuhinas midagi viga ja probleemegi tajutakse teisiti, kuid rutiinis võimenduvad ka mured ja kui sa nende asjadega ei tegele, siis ongi lahutus käes. Laiutatakse käsi ja öeldakse: me kasvasime lahku. Aga kui on võimalik lahku kasvada, siis on ju võimalik ka kokku kasvada!
Öeldakse, et mõned kooseluaastad on raskemad kui teised.
Eks sel ole tõepõhi all, sest rutiin käib spiraalina. Kuid see oleneb ka inimtüübist. Mõned avastavad kohe pärast tseremooniat, et enam pole tore. Kuid tõsisemalt rääkides: kui kooselust saab vaevlemine, siis pole see tervislik. Miks peaks inimene end piinama?
(Paus)
Ma ei ole näinud ühtegi head asja, mis tekiks iseenesest. Kõik on tulnud luua ja kõigi eest tuleb hoolitseda. Auto näiteks – tahad sõita, lähed kooli ja õpid, kuidas ja miks. Või laps näiteks – kui sa ta juba teinud oled, siis tuleb tema eest hoolitseda. Abielus aga ütleme me „jah” ja siis ei teegi rohkem mitte midagi.
Kes ja kus seda õppida võiks?
Kus me üldse õpime? Kodus, meedias, koolis – millega me end toidame. Millist pilti endale kujundame. See on üks asi.
Teine asi: meie laulatasime Iiriga oma abielu Ameerikas. Kirikus. Tükk aega enne laulatust kutsus pastor meid n-ö vaibale, et põhjalikult rääkida. Küsimus on: kui sageli me suhtele ja selle hoidmisele üldse häälestume? No kasvõi perekonnaseisuamet: viiakse umbes kaks kuud varem avaldus sisse ja registreerides küsitakse enamasti vaid, et kas sa tahad temaga koos elada. Kuid kui küsida: kas oled valmis elama oma kaasaga nii heas kui ka halvas... Ja kui sellele küsimusele ka reaalselt mõeldakse...
Paarisuhtenõustajaid, koolitajaid ja terapeute on Eestis juba omajagu. Probleemseid peresidki jagub. Kas vajaja abi vastu ka võtab?
Kahjuks on eestlane endiselt vaikne. Tõsi, naised on hakkajamad, kuid paarisuhet saab vaid paaris aidata. Mõnedel juhtudel on mehed lõpuks üsna jutukad ja rahul, et tuldud sai. Aga oli ka juhtum, kus pärast esimest korda mees tahtis jätkata, kuid naine läkski ära.
Huvitav, miks me oleme valmis töökoha koolitusele panustama, isegi maratoni jaoks treenima, kuid suhte hoidmise nimel tehtavaid kulutusi peame liiga suureks?
Kui sa pidevalt sukeldud uude suhtesse, oleksid nagu pidevalt teise klassi istuma jäänud ja sul ei olegi võimalust oma probleemi lahendada ja edasi areneda... See mõjutab ju lõpuks meie kõigi elu.
Lennart Meri ütles kord, et riik on sama tugev, kui on meie perekond. Sellele tuginedes on meie riik ikka päris nõrk.
Norras näiteks pakub riik noortele peredele tasuta suhtekoolitust kohe pärast lapse sündi. Ja näiteks suurfirma LEGO on teinud kõigile oma töötajatele neid koolitusi. Sõnum on lihtne: kui sinu paarisuhe toimib, siis on sul suhted korras lastega, kolleegidega ja tööl ning sa naeratad tänaval.
Aga miks ei võiks olla koolis perekonnaõpetust?
Täitsa õigus – miks ei või olla!? Miks peab me kool nii akadeemiline olema? Lasteaiastki võiks alustada, sest laps kujuneb ju esimese nelja-viie aasta jooksul.
Ameerikas peeti mind kohati geeniuseks, sest rääkisin nelja keelt ja teadsin paljusid aineid paremini kui nemad. Aga nemad oskasid suhelda, olid inimestena rohkem avatud ja abivalmid.
Koolivägivallast rääkides: seegi on osa suhtlemisest. Mida saaks kohe muuta?
Muutkem täiskasvanutena oma käitumist. Märksõnaks kõikvõimalikud virtuaaltapmised. Me lõbustame end sellega, kuidas toimub mõrv ja siis tund aega otsitakse mõrvarit. Ja nii iga päev. Samas on relval ja relval vahe. Näiteks „Kolm musketäri” on kasvatuslik, Tarantino aga meelehutusega segatud kuritegevus.
Kuidas sa Kaarlit kaitsed?
Praegu on kõik hästi: väravast välja ta üksi ei lähe. Kooli ja koju liigub emaga, kool on siinsamas kodu lähedal, talle sobiva keskkonnaga. Kaarlil on oma elu. Ta on tubli laps, ehkki lõhub rohkem asju kui tema vend ja vahel on selline laamendaja poiss ka. Kuid Kaarel kuulab sõna.
Kuidas on Eriku elu pärast Kaarli sündi muutunud?
Erik oli kolmene, kui Kaarel sündis, kuid meil pole siiani olnud temaga sellist mahaistumist, et kuule, su vennal on puue. Erik on selle kuidagi ise kinni püüdnud ja ma tunnen ta üle siiralt uhkust. Ka see, kuidas ta Kaarli jaoks n-ö ruumi loob. Annab lihtsalt kuhugi koos minnes teada, et kuulge, kui tundub, et mu vend on justkui imelik, ei räägi ja teeb midagi veidrat, siis ärge pahandage – ta on puudega.
Sedasi ilustamata ütlebki? Mitte et erivajadustega või teistmoodi või pisut haige?
Jah, nii ütlebki. See on midagi, mida mina pidin õppima. Mitte invaliid või hull või...
Millal sa pidid Kaarlit esimest korda kirjeldama?
Kui helistasin haiglast tol päeval emale... See hetk on selgelt meeles. Ütlesin, et poeg on puudega.
Seitse aastat tagasi räägiti ju palju Downi sündroomist ja riskigruppidest. Kuivõrd teie selle kõigega kursis olite?
Me teadsime, et kuulume riskigruppi, kuid lootevedeliku proovi me ei teinud. Mida see teadmine siis muutnud oleks? Abort...? Oo ei.
Nüüd, olles puudega lapse vanem, mõistan neid vanemaid, kes soovivad raseduse katkestada või lapsest loobuda. Kuid Kaarel on nii lahe poiss, nii päikeseline. Ta on avanud minu jaoks täiesti uue maailma ja mind nii palju õpetanud. Ühiskonnas tundub puuetega inimene mõnedele koormana. Kuid äkki oleme ikka ühel päeval nii kaugele arenenud, et saame nende maailmast osa ja aru. Ja saame kasutada nende potentsiaali. Kaarli maailmas on nii palju rohkem armastust ja siirust.
Veel kord: kuidas suudab üks mees sellise asjaga hakkama saab?
(Paus)
Harjusin tunnetega, mida polnud varem mitte kunagi tundnud, ja olukordadega, mida elus esmakordselt kogesin. Kuna mulle mu naine meeldib, ma armastan oma perekonda ja tahan nendega koos olla, siis see kõik läks veidi kergemalt – protsessi tulemus oli mul enne selle algust teada. Kuid see läbitöötamine aitas mind küll. Aga jah, mehel on seda palju raskem läbi elada. Ma saan nüüd aru, mida tunnevad mehed, kes sellistes olukordades perekonnast lahkuvad.
Lapse saamine on ka terve beebi sündides suhte jaoks paras proovikivi...
Tead, rääkides veel Ameerika ja Eesti mõtteviisidest – on üks huvitav vahe. Eestis jääb naine rasedaks, USA-s oleme meie rasedad, meie ootame. Siin korrigeeriti mind kohe: mitte teie, vaid tema ootab last.
Mõned abielud hääbuvad naise–lapse suhte tõttu, mõned suhted lähevad mehe–töö suhte tõttu.
Loomulikult tuleb aru saada, et abielus ja pereelus on perioode, kui lapse–vanema suhe on kõige intensiivsem. Kuid see ei anna õigustust jätta unarusse abielu. Siis tuleb teadlikult mõelda sellele, et paarisuhet hoides pannakse alus kõigele muule. Kui sa keskendud ainult lapsele, jättes unarusse oma lapse teise vanema, siis selle tulemusena eraldad sa lõpuks ka selle teise vanema oma lapsest.
Jah, sedasi on raske mõelda. Jah, laps on imeline. Ma olen oma poegadesse armunud. Kuid ma sain nad tänu oma naisele. Proovikivi... Tegelikult see polegi ses kontekstis õige väljend, see on täiesti naturaalne osa elust. See on talutav osa. Armastavale, respekteerivale suhtele on see mõistav. Aga mitte neile, kes tahavad kohe täna à la „võtan SMS-laenu”.
Sinu isa Evald Hermaküla on oma vabast tahtest juba 12 aastat Metsakalmistul...
... jah. (Ohkab ja näitab üht fotot.) See pilt siin on tehtud mais 2000. Vaid mõni päev enne. (E. H. suri 16. mail 2000 – P. K.)
Ma tunnen puudust oma isast ja oma laste vanaisast.
Tunnen väga puudust temaga suhtlemisest.
Mõtlen talle sageli, vahel harva põikan surnuaiast läbi. Või kohtume teleekraani vahendusel.
Tema surm ja kõik see on mulle ikka veel õrn teema...
(Paus)
Ma sain šoki, kui pidin esimest korda teatripileti ostma (naerab), varem oli isa ju alati kõik piletid ajanud. Aga see päev siin fotol: me käisime isaga minu maakodu vaatamas, ilus ilm oli ja kolasime niisama ringi. Ta polnud seal varem käinud. Sinna kõrvale ostis endale maja Jüri Tenson, meie kunagine Nõmme naaber. Jüri on isast mitmeid pilte teinud. Täiesti teistmoodi portreesid – praegu on mõned tema pildid Draamateatris üleval. (E. H. 70. sünniaastapäeva puhul koostatud näitus „Noor Evald Hermaküla” – P. K.)
(Paus) Aga no mis me rääkisime? Nagu eesti mehed ikka – igasugu asjadest, et peaks onule külla minema. Tol hetkel plaanisime, et kuurile on vaja uus katus panna. Võtsime veel mõõtusid. Kuid miks siis kõik pooleli jäi? Ei tea.
Kui me kunagi kohtume, siis saan teada.
Isadepäevaintervjuu ilmus Laupäevalehes LP novembris 2012
 |
| Andres Putting tabas hetke, mil Kaarlile mütsi paremini pähe seadsin. Oli aasta 2013. |
Me kohtume Hannese ja poistega päikeselisel laupäeval. Nõmme mändide all ja võimsate juurikate vahel tempokalt liigeldes tunnistab ta, et on olnud väiksest peale üks paras maailmaparandaja ja tahtnud alati, et inimestel hästi läheks. Pole siis ime, et ema Riina soovitanud pojal arstiks hakata. Omamoodi tervendaja on Hannesest saanudki – väljundiks kõikvõimalikud telesaated ja paarisuhtekoolitused.
Kuid Hannese elu pole mitte alati päikeseline olnud. Pisemate vastukäimiste sekka on ta ellu mahtunud lausa kaks traagilist sündmust: isa surm ja puudega poja sünd. Kuidas toibub eesti mees, kui ta kolmepäevasel pojal leitakse kromosoomihäire, Downi tõbi? Kuidas saada üle igatsusest vabasurma läinud isa [Evald Hermaküla] järele?
Hannes, inimesed püüavad raskustest mitmeti üle saada. Mõned pööravad valu naljaks, öeldes: kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks?
See on täitsa tõsi ju (naerab). See on rahu leidmine eneses, see annab jõu.
Pead olema nende asjadega sina peal – lahti sa neist ju kunagi ei saa, üle ka mitte. Aga sa õpid elama, õpid kohanema.
Kristlasena usun ma, et elu on igavene, ja praegune valu on üürike hetk. See teadmine aitab mul selle valuga... mitte taluda ja kannatada, vaid leppida.
Oma noorema poja Kaarli peale mõeldes aga... Tean piisavalt inimesi, kelle perekonda on sündinud puudega laps, ja abielu läheb lõhki, sest mees ei suuda seda koormat kanda. Ei suuda sellega leppida...
Poja tõttu perest loobumisele pole ma kunagi mõelnud. Tõsi, oleme Iiriga 21 aastat abielus olnud ja igasugustest asjadest läbi käinud, kuid... Kõige paremini võtab selle kokku Martin Lutheri öeldu: „Mõtted on nagu linnud, mis ümber su pea lendavad. Sa ei saa neid peletada, kuid sa saad neid takistada, et nad sulle pähe pesa ei teeks.”
Nii et jah, on igasugu mõtteid olnud, kuid pojaga seoses – mitte midagi sellist. See on minu väike poiss. Omamoodi tropp, aga ilgelt lahe kuju.
(Naeratab soojalt ja vakatab siis korraks.)
Vahel mõtlen, et meie, inimesed oleme nii targad: teeme seaduseid, loome süsteeme ja oma meelest oleme inimkonnana kaugele jõudnud. Kuid tegelikult ei tea me isegi seda, miks mesilane lendab. Aerodünaamiliselt ei peaks see võimalik olema, sest ta on liiga paks ja ta tiivaulatus on liiga väike. Või miks haikala ei maga...
Seda kõike ma ei tea, kuid ma tean, et puuetega lastel on oma maailm, kuhu mina tänu oma puudusele ei suuda minna. Teatakse ju näiteks, et autistide hulgas on palju totaalseid geeniusi. Maapealsete funktsioonidega ei tule nad toime, kuid neil on see oma ilm.
Tead, ma tahaksin üles leida oma poja maailma võtme. Tahaksin suuta ses ilmas elada ja kogeda.
Kaarel on praegu seitsmeaastane koolipoiss. Kuidas ta siia sinu maailma tuli?
(Paus)
Kolm päeva pärast sündi saime teada, et pojal on puue. Ta sündis Eestis ja...
Läksin palatisse, naine istus voodi peal ja nuttis. Esimene mõte oli, et poeg on surnud. Siis sain teada, et tal on kromosoomihaigus. (Paus) Eriti võikaks tegi teadasaamise see, kuidas seda meile öeldi. Suhtumisega à la „no aga miks te siis aborti ei teinud”... Ameerikast tulnuna ja sealse süsteemiga harjununa – see oli minu elu kõige suurem šokk. Ma värisesin seest, kogu mu organism oli krampides.
Kuidas te sellest päevast edasi elasite?
Hetk korraga ja tänu sõpradele. Suhtled inimestega... Suhtlemine on oluline.
Kas naine rinda suutis anda? Šokk piima kinni ei löönud?
Jaa. Mõlemad poisid on temalt saanud algusest peale kõik vajaliku. Mul on vägev naine, kange hiiu naine.
Sa mainisid Ameerikat. Kaua sa seal elasid? Milline kogemus see oli?
Käin siiani aeg-ajalt seal, kuigi järjest elasin USA-s kuus aastat ja kuusteist päeva – lahkusin 23 aastat tagasi protestiks Nõukogude võimu vastu koos ema ja vennaga ning tulin tagasi koos oma naise Iiriga 1995. aastal. Välismaal elades võtad paratamatult midagi üle ja omaks. Usun, et see on isegi vajalik – kogeda erinevaid käitumis- ja mõtteviise ning mõista, et sa pole maailma naba. Olen väga tänulik, et mul on see kogemus. Avardab vaadet.
Ja no see naeratamine. Minu kodukohas oli reaalselt päikest ka rohkem – elasin näiteks neli aastat Oklahomas. Telekokk Juha Rantanen küsis mu käest hiljuti, kas ma magades ka naeratan (naerab). No ei naerata kogu aeg (naeratab). Oh, kui sa näeksid mu passipilte nõukaajast!
Nüüd teenid sa oma naeratusega õhtuid juhtides leiba ja töötad meedias?
Mnjah, mulle meeldib mu töö, sest muidu ma ei teeks seda. Meedias on ka palju sellist, millele ei ole mu meelest õigustust. Sest meie, meedia, maalime ebanormaalseid elupilte.
Me idealiseerime näiteks noorust. Vanasti öeldi, et hallpead austa, kulupead kummarda. Nüüd värvitakse hallpea ära ja kulupea saadetakse vanadekodusse.
Pilt on paigast ära, sest kogu aeg on vaja uuemat versiooni. Kõiges.Või kui me räägime alkoholist, telereklaamidest. Kas sa tead, mis on see õige asi, mida saab mõnuga võtta ja mida tarbides on sul sõbrad, päikesepaiste ja surfilauad rannas?
Me saeme ühiskonnana ju pidevalt oksa, millel ise istume.
Kuidas aga seda kõike muuta – isasest isa kasvatada?
Tuleks minna tagasi põhiväärtuste juurde. Meist on saanud hedonistlikud tarbijad. Kuid kui miski muu kontrollib su elu, siis pole see hea.
Suhted, eriti just paarisuhted ja põhjuseta põlatud pehmed väärtused on sinu pärusmaa. Miks sai sinust sertifitseeritud koolitaja?
Sest inimsuhe on kõige õrnem, kõige lahedam, kõige väärtuslikum asi, mis ilmas olemas on. Me ei saa suhtlemata elada. Ja inimene on loodud kellegagi koos elama.
Olen koolitustel näinud paare, kes pärast kõiki probleeme naudivad väga taas koos olemist, teineteist ja elu. Kui ma saan midagi meie perede jaoks ära teha, siis miks ma ei peaks?
Tegelikult olen ma koolituste-skeptik. Eriti kui see on Ameerikast toodud programm. Ma tean ju, kuidas ameeriklane mõtleb. Kuid mudeleid meile üle tuues lähtun inimlikust aspektist, sest väga mitmed suhtepuntrad on ameeriklastel ju lahti harutatud. Näiteks uuriti lahutuste põhjuseid ja leiti, et enamikul paaridel ilmnesid teatud mustrid, mida saab ennetada.
Kuid mis mõttes ameeriklane teistmoodi mõtleb?
No näiteks ütleb ameeriklane sulle põgusa vestluse lõpuks: „Vahest võiks kokku saada.” See on temapoolne viis öelda: sa meeldid mulle, ma aktsepteerin sind oma tutvusringkonda. Kuid see ei tähenda, et saamegi päriselt kokku.
Või näiteks see, et võhivõõrad inimesed naeratasid mulle kassasabas. Ma olin segaduses: mis ta tahab, kas ta on KGB-st? Tol ajal oli mul see kogemus reaalselt ka olemas.
Või näiteks kui ma Ameerikas parki jooksma läksin, siis vastutulija noogutas või vähemalt naeratas. Eestis vaadatakse mööda või hindavalt, et mis tossud sul on ja kas on vanemad või paremad kui temal.
Neist käitumismustritest rääkides – nelja koolitusaasta jooksul oled sa neid ka eestlaste puhul näinud. Millised on meie suhtevead?
Suurim neist on möödarääkimine. Näiteks naine räägib mulle midagi siiralt, aga mina otsin meeleheitlikult ridade vahelt põhjust ja muidugi lõpuks leian. Nagu oli kunagi üks telesketš: mees tuleb koju, toob naisele lilled ja kiidab: „Küll sa oled täna kena.” Algul on väga tore, siis küsib naine: „Oot, mis ma enne ei olnud kena või?” Üks sellise probleemi avamise võtmeid on kõneleja-kuulaja tehnika. Sõnumi saatja peab olema kindel, et sõnum läks kohale, ja vastuvõtja peab olema kindel, et ta saab kätte just selle sõnumi, mida saatja edastada soovis.
Me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Ka meie mustrid tulevad sealt, kuid suhteid luues ei peeta ikka veel vajalikuks minevikust rääkida – isegi kaasade vahel pole see justkui sobilik. On seda vaja üldse muuta?
Tõsi on, et me tuleme kõik lapsepõlvest, kodust saadud harjumustega. Just sellepärast tulebki rääkida. Rääkida enesegi jaoks lahti põhjused, miks me pettume ja kust meie ootused pärinevad. Ei saa ju teisele seada ootusi, mida ta täita ei suuda.
Muidugi mõista ei ole suhtel ehk alguses armutuhinas midagi viga ja probleemegi tajutakse teisiti, kuid rutiinis võimenduvad ka mured ja kui sa nende asjadega ei tegele, siis ongi lahutus käes. Laiutatakse käsi ja öeldakse: me kasvasime lahku. Aga kui on võimalik lahku kasvada, siis on ju võimalik ka kokku kasvada!
Öeldakse, et mõned kooseluaastad on raskemad kui teised.
Eks sel ole tõepõhi all, sest rutiin käib spiraalina. Kuid see oleneb ka inimtüübist. Mõned avastavad kohe pärast tseremooniat, et enam pole tore. Kuid tõsisemalt rääkides: kui kooselust saab vaevlemine, siis pole see tervislik. Miks peaks inimene end piinama?
(Paus)
Ma ei ole näinud ühtegi head asja, mis tekiks iseenesest. Kõik on tulnud luua ja kõigi eest tuleb hoolitseda. Auto näiteks – tahad sõita, lähed kooli ja õpid, kuidas ja miks. Või laps näiteks – kui sa ta juba teinud oled, siis tuleb tema eest hoolitseda. Abielus aga ütleme me „jah” ja siis ei teegi rohkem mitte midagi.
Kes ja kus seda õppida võiks?
Kus me üldse õpime? Kodus, meedias, koolis – millega me end toidame. Millist pilti endale kujundame. See on üks asi.
Teine asi: meie laulatasime Iiriga oma abielu Ameerikas. Kirikus. Tükk aega enne laulatust kutsus pastor meid n-ö vaibale, et põhjalikult rääkida. Küsimus on: kui sageli me suhtele ja selle hoidmisele üldse häälestume? No kasvõi perekonnaseisuamet: viiakse umbes kaks kuud varem avaldus sisse ja registreerides küsitakse enamasti vaid, et kas sa tahad temaga koos elada. Kuid kui küsida: kas oled valmis elama oma kaasaga nii heas kui ka halvas... Ja kui sellele küsimusele ka reaalselt mõeldakse...
Paarisuhtenõustajaid, koolitajaid ja terapeute on Eestis juba omajagu. Probleemseid peresidki jagub. Kas vajaja abi vastu ka võtab?
Kahjuks on eestlane endiselt vaikne. Tõsi, naised on hakkajamad, kuid paarisuhet saab vaid paaris aidata. Mõnedel juhtudel on mehed lõpuks üsna jutukad ja rahul, et tuldud sai. Aga oli ka juhtum, kus pärast esimest korda mees tahtis jätkata, kuid naine läkski ära.
Huvitav, miks me oleme valmis töökoha koolitusele panustama, isegi maratoni jaoks treenima, kuid suhte hoidmise nimel tehtavaid kulutusi peame liiga suureks?
Kui sa pidevalt sukeldud uude suhtesse, oleksid nagu pidevalt teise klassi istuma jäänud ja sul ei olegi võimalust oma probleemi lahendada ja edasi areneda... See mõjutab ju lõpuks meie kõigi elu.
Lennart Meri ütles kord, et riik on sama tugev, kui on meie perekond. Sellele tuginedes on meie riik ikka päris nõrk.
Norras näiteks pakub riik noortele peredele tasuta suhtekoolitust kohe pärast lapse sündi. Ja näiteks suurfirma LEGO on teinud kõigile oma töötajatele neid koolitusi. Sõnum on lihtne: kui sinu paarisuhe toimib, siis on sul suhted korras lastega, kolleegidega ja tööl ning sa naeratad tänaval.
Aga miks ei võiks olla koolis perekonnaõpetust?
Täitsa õigus – miks ei või olla!? Miks peab me kool nii akadeemiline olema? Lasteaiastki võiks alustada, sest laps kujuneb ju esimese nelja-viie aasta jooksul.
Ameerikas peeti mind kohati geeniuseks, sest rääkisin nelja keelt ja teadsin paljusid aineid paremini kui nemad. Aga nemad oskasid suhelda, olid inimestena rohkem avatud ja abivalmid.
Koolivägivallast rääkides: seegi on osa suhtlemisest. Mida saaks kohe muuta?
Muutkem täiskasvanutena oma käitumist. Märksõnaks kõikvõimalikud virtuaaltapmised. Me lõbustame end sellega, kuidas toimub mõrv ja siis tund aega otsitakse mõrvarit. Ja nii iga päev. Samas on relval ja relval vahe. Näiteks „Kolm musketäri” on kasvatuslik, Tarantino aga meelehutusega segatud kuritegevus.
 |
| A.D. 2013 |
Praegu on kõik hästi: väravast välja ta üksi ei lähe. Kooli ja koju liigub emaga, kool on siinsamas kodu lähedal, talle sobiva keskkonnaga. Kaarlil on oma elu. Ta on tubli laps, ehkki lõhub rohkem asju kui tema vend ja vahel on selline laamendaja poiss ka. Kuid Kaarel kuulab sõna.
Kuidas on Eriku elu pärast Kaarli sündi muutunud?
Erik oli kolmene, kui Kaarel sündis, kuid meil pole siiani olnud temaga sellist mahaistumist, et kuule, su vennal on puue. Erik on selle kuidagi ise kinni püüdnud ja ma tunnen ta üle siiralt uhkust. Ka see, kuidas ta Kaarli jaoks n-ö ruumi loob. Annab lihtsalt kuhugi koos minnes teada, et kuulge, kui tundub, et mu vend on justkui imelik, ei räägi ja teeb midagi veidrat, siis ärge pahandage – ta on puudega.
Sedasi ilustamata ütlebki? Mitte et erivajadustega või teistmoodi või pisut haige?
Jah, nii ütlebki. See on midagi, mida mina pidin õppima. Mitte invaliid või hull või...
Millal sa pidid Kaarlit esimest korda kirjeldama?
Kui helistasin haiglast tol päeval emale... See hetk on selgelt meeles. Ütlesin, et poeg on puudega.
Seitse aastat tagasi räägiti ju palju Downi sündroomist ja riskigruppidest. Kuivõrd teie selle kõigega kursis olite?
Me teadsime, et kuulume riskigruppi, kuid lootevedeliku proovi me ei teinud. Mida see teadmine siis muutnud oleks? Abort...? Oo ei.
Nüüd, olles puudega lapse vanem, mõistan neid vanemaid, kes soovivad raseduse katkestada või lapsest loobuda. Kuid Kaarel on nii lahe poiss, nii päikeseline. Ta on avanud minu jaoks täiesti uue maailma ja mind nii palju õpetanud. Ühiskonnas tundub puuetega inimene mõnedele koormana. Kuid äkki oleme ikka ühel päeval nii kaugele arenenud, et saame nende maailmast osa ja aru. Ja saame kasutada nende potentsiaali. Kaarli maailmas on nii palju rohkem armastust ja siirust.
Veel kord: kuidas suudab üks mees sellise asjaga hakkama saab?
(Paus)
Harjusin tunnetega, mida polnud varem mitte kunagi tundnud, ja olukordadega, mida elus esmakordselt kogesin. Kuna mulle mu naine meeldib, ma armastan oma perekonda ja tahan nendega koos olla, siis see kõik läks veidi kergemalt – protsessi tulemus oli mul enne selle algust teada. Kuid see läbitöötamine aitas mind küll. Aga jah, mehel on seda palju raskem läbi elada. Ma saan nüüd aru, mida tunnevad mehed, kes sellistes olukordades perekonnast lahkuvad.
Lapse saamine on ka terve beebi sündides suhte jaoks paras proovikivi...
Tead, rääkides veel Ameerika ja Eesti mõtteviisidest – on üks huvitav vahe. Eestis jääb naine rasedaks, USA-s oleme meie rasedad, meie ootame. Siin korrigeeriti mind kohe: mitte teie, vaid tema ootab last.
Mõned abielud hääbuvad naise–lapse suhte tõttu, mõned suhted lähevad mehe–töö suhte tõttu.
Loomulikult tuleb aru saada, et abielus ja pereelus on perioode, kui lapse–vanema suhe on kõige intensiivsem. Kuid see ei anna õigustust jätta unarusse abielu. Siis tuleb teadlikult mõelda sellele, et paarisuhet hoides pannakse alus kõigele muule. Kui sa keskendud ainult lapsele, jättes unarusse oma lapse teise vanema, siis selle tulemusena eraldad sa lõpuks ka selle teise vanema oma lapsest.
Jah, sedasi on raske mõelda. Jah, laps on imeline. Ma olen oma poegadesse armunud. Kuid ma sain nad tänu oma naisele. Proovikivi... Tegelikult see polegi ses kontekstis õige väljend, see on täiesti naturaalne osa elust. See on talutav osa. Armastavale, respekteerivale suhtele on see mõistav. Aga mitte neile, kes tahavad kohe täna à la „võtan SMS-laenu”.
Sinu isa Evald Hermaküla on oma vabast tahtest juba 12 aastat Metsakalmistul...
... jah. (Ohkab ja näitab üht fotot.) See pilt siin on tehtud mais 2000. Vaid mõni päev enne. (E. H. suri 16. mail 2000 – P. K.)
Ma tunnen puudust oma isast ja oma laste vanaisast.
Tunnen väga puudust temaga suhtlemisest.
Mõtlen talle sageli, vahel harva põikan surnuaiast läbi. Või kohtume teleekraani vahendusel.
Tema surm ja kõik see on mulle ikka veel õrn teema...
(Paus)
Ma sain šoki, kui pidin esimest korda teatripileti ostma (naerab), varem oli isa ju alati kõik piletid ajanud. Aga see päev siin fotol: me käisime isaga minu maakodu vaatamas, ilus ilm oli ja kolasime niisama ringi. Ta polnud seal varem käinud. Sinna kõrvale ostis endale maja Jüri Tenson, meie kunagine Nõmme naaber. Jüri on isast mitmeid pilte teinud. Täiesti teistmoodi portreesid – praegu on mõned tema pildid Draamateatris üleval. (E. H. 70. sünniaastapäeva puhul koostatud näitus „Noor Evald Hermaküla” – P. K.)
(Paus) Aga no mis me rääkisime? Nagu eesti mehed ikka – igasugu asjadest, et peaks onule külla minema. Tol hetkel plaanisime, et kuurile on vaja uus katus panna. Võtsime veel mõõtusid. Kuid miks siis kõik pooleli jäi? Ei tea.
Kui me kunagi kohtume, siis saan teada.
Isadepäevaintervjuu ilmus Laupäevalehes LP novembris 2012
