Hardi Volmer: "Elavad pildid" sai kurja saatuse osaliseks
Intervjuuks kokkulepitud ajal piidlen ühe silmaga paepangal puude varjus paiknevat hiiglaslikku koerakuuti. Silt hoiatab kurja looma eest, ent looma ei paista. Inimesi ka mitte. Väravat avades satun suurde rohtaeda, kus jaanipäevaeelsele sobivalt hein niitmata ja lõkkeplats ootel. Taamal paistavad Lahemaalt pärandusena siia toodud sajaaastane ait ja isevärki onn, mille ehitamiseks läks käiku oma 4000 tühja klaaspudelit.
 |
| Peremees pudelionnis – Andres Putting pildistas |
Peremees Hardi Volmer seisab maast laeni aknaga toas, kus esmalt hakkab silma uhke trummikomplekt. “Vahel mängin ka, see oli mu esimene pill tegelikult ja bändi tegema hakates ma algselt hoopis trummide taga istusingi. Kuni teised profi leidsid ja mu laval kõige ette kamandasid,” jutustab 30 aastat (enamasti Singer Vingeriga) lavalaudu tallanud Volmer.
Hardi elab koos abikaasa Kersti, tema ema ja oma noorema tütre Lillega pealinna lähedases külakeses ühes paraja suurusega tarekeses. “See on nagu päkapikuelamine, kõik ukseaugud ja trepikäigud on tillukesed. A ma ei nurise, sest muidu kuluks jõhkralt kütet. Ja kui rind igatseb avarust, siis saab õue minna,” seletab Hardi sõbralikult, pistab paar puuhalgu uhkesse raudahju ning juhatab meid maja teise tiiba kaminatuppa.
Hardil on täna vaba päev ehk et reeglina toimetab ta siis oma paberiasju: stsenaariumi-ideid, filmi- ja teleprojekte. Tegelikult peaks aga peremees oma vabu päevi hoopis kodukeskemalt sisustama. “Oma majas elades ei teki ju iial küsimust, kuidas päeva õhtusse saada: kõik on katki, tegemata või kogu aeg perses .. uskumatu täiesti. Lihtsalt niisama kodus olla ei saagi,” tõdeb Volmer ja paneb kohvivee tulele.
Köögiaknast paistab meri. “Kuumade ilmadega oli pöörane vaatepilt – meri oli täies ulatuses hõbe, taevas oli oranž – uskumatud värvid… Suvel on pilt hale, sest lehestiku vahelt jäävad alles vaid üksikud augud. Aga talvel, selgema ilmaga, paistab Naissaare ots mul siia ära. Omari küüni näen kõva binokliga ära oma terrassi nurgast,” viipab Volmer ning valab kannu puistatud kohvipurule keeva vett peale.
Miks te selle küüni Kastna rannast üle mere sinna Tõnu Kaljuste saarele viisite?
Põhjus väga lihtne: teda (nii ütlebki - P.K.) muidu enam poleks praeguseks. Meeletult suur ehitis on küün ju, katuse pind on üüratu ja üle saja-aastane sindlikatus oli täiesti läbi. Sovhoosi (1961-1984) ajal hoiti selles veel rannaniidul tehtud heina, ja sovhoosnikud olid ka viimased, kes seda lappida suutsid. Minu isal (siit on tulnud küüni tänane nimi, sest isa on Omar Volmer - P.K.), kelle maatükil see seisis oli selge, et vana karjamõisa küüni kui ajalugu tuleb hoida, ent restaureerimiseks-konserveerimiseks ei olnud meie perel võimalusi.
Püüdsime küll leida ka kohapealsed võimalusi, näiteks suvelavastuste kohaks, sest lavastaja Priit Pedajas pesitseb samuti Kastnas. Kuid MTÜ loomine ja restaureerimine osutusid kõik lõpuks nii keeruliseks, et idee hääbus kenasti. Ning siis tuli ühtäkki keegi Tõnni (dirigent Tõnu Kaljuste) poolt mõttega, oli vist mu kallis sugulane, arhitekt Ra Luhse, et Naissaarele on plaanis kontsertmajakene rajada. Nii leiutasime viimisevariandi, sest akustiliselt on see nagu viiulikast - vanast puidust paremat akustikat pole olemas - muusika tegemise või laulmise kohaks on see ideaalne. Ses mõttes läks fantastiliselt.
Kuidas Kastna karjamõis teie perre tuli ja mis tänaseks sest saanud on?
Isa soetas selle kui ma juba suur poiss olin, minu kooli direktori Armas Kuldsepa perelt. See on see väikese ühiskonna elu – kõik on omavahel kuidagi seotud. Mõni aasta tagasi olime sunnitud ainsa säilinud hoone, mõisa pesuköögi, mehele panema, see on ühe toreda perekonna kätes praegu. Mõned maatükid sealt ümbert on aga minu ja mu kahe õe omad siiani. Kuis edasi, eks näis. Sest siin ma oma maal ju nüüd elan. Enamaks pole ka tarvidust. Vanem õde elab Soomes, imekaunis kohas Fiskarsis ja noorem õde on koos emaga Pärnus.
Kastna karjamõisa süda on aga ilus koht, dendroloogiliselt tähtis park. Isa tekitas sinna liike juurdegi, tõi oma reisidelt kaasa. Ja kadakad on seal nagu puud – lehmad käivad ja nühivad endid vastu tüve, mujal Eestis ma sellist asja ei mäleta küll.
Volmer võtab külaliste auks riiulilt erilised tassid, lööb pätikohviga kannu kopsti vastu lauda ja naudib häälekalt pinnale tekkinud ilusat pruuni vahtu: “On ju ilus!” Külmikust võtab ta kondenspiima ka peale. Ise räägib samal ajal, kuidas ta ERKIs kokku seitse aastat õppis (läks ruumikujundust õppima, lõpetas aga teatrikunstnikuna), ning et noorema õega on nad ses mõttes sama koolirada tallanud.
Suure kamina ja raamaturiiuliga elutoa seinal hakkavad silma isa Omari foto ja Eduart Viiralti gravüür “Absindijoojad”. Ümmarguse söögilaua keskel on väiksemat sorti käiakivi, selle ümber istumegi.
Van Gogh maalis oma surematud teosed selle rohelise joogi mõjul, jäi kõrvastki ilma. Milline suhe teile kunstnikuna absindiga on?
Ei ole suhet, pole ju enam jookigi. On ersats, nagu kokakoolagi, sest sealt on kokaleht välja võetud. Algsel kujul leiab seda ehk veel vaid Ladina-Ameerikast. Absindiga on samad lood, sest koirohi – see põhikoostisaine – on psühhotroopse ainena keelatud tänaseks. Tšehhi üliõpilased kunagi õpetasid, et kuidas teha. Kuulsin ka, et Prantsusmaalt ja Hollandist pidi veel ehtsat saama, maakohtades osatakse veel valmistada.
Meil siin on aga pudelil vaid etikett ja laksu saamiseks on mõistlikum võtta parem haljast ausat viina või juua viskit, millel on väärikas ajalugu.
Mnjah, Van Gogh suri vaesuses ning jäi kõrvast ilma tänu absindile, aga näe millised pildid see-eest tulid ja maksavad hingehinda.
Mis teist postuumse miljonäri teeks?
Kas nüüd just miljonäri.... Õnneks on mul ikkagi mingi jälg jätta, pärand kui selline, ehkki pole üleliia materiaalne. Maalitud pilt on selles mõttes toredam värk endast maha jätta, või raamat – midagi, mis on käega katsutav. Enam ei saa filmilintigi ju katsuda – vana filmilint oli konkreetne asi, lõikasid linti, tõmbasid teibiga kokku – maagiline tegevus oli. Nüüd aga, nagu vana hea operaator Kristjan Jaak Nuudi võtte alguses armastab öelda: „peksame misanstseeni piksliteks.”
Kuidas teist kui diplomeeritud kunstnikust filmilavastaja sai?
Loogiline käik oli, ositi seepärast, et tehnika oli olemas. Nii tegime juba kooliajal poistega filmi ja bändi, kordus see kõik kunstiülikoolis ja jätkus sealt edasi. Sündisin ilmselt õigesse kohta. Faatumi juhatav käsi on kuidagi ikka mängus.
Ja te usute saatust?
Tuleb uskuda, paljud kokkusattumused ei allu enam hästi tõenäosusteooriale. Ma arvan, et igaüks võib oma elust selliseid juhuseid leida. Kõik on paljude faktorite summa, kuid neist olulisim on su enese sisemine olemus. Kui sa kasvõi alateadlikult tajud, et sa oled selle töö juut, siis sa ka satud sellele tööle.
Eks ma tegelikult ikka jonnisin ka – ema-isa olid mõlemad hariduselt kunstnikud, ja mulle tundus ikka maru hale, et n-ö kingsepa poeg peab jälle kingsepaks õppima minema. Tundus kuidagi nii tobe toona. Klassivend Villuga läksimegi siis tohutu hurraaga lavakasse, et meist peavad suured näitlejad saama. Aga lõppes see kõik ikka sellega, et ma põmmdi ERKIsse maandusin.
On teil õnnestunud näitelajana end üldse proovile panna?
Ei. Olen ennast küll oma filmides natukene kasutanud, a ega see erilist vaatamisrõõmu paku. Tegelikult mingis telesarjas vist tulin korra tuppa ja ütlesin paar lauset, aga ei enamat. Ses mõttes läks mul hästi, sest ega must hääd poleks tulnd.
Kes on lavastaja silma jaoks hea näitleja?
Hea näitleja on tark näitleja. Huvitava siseilma ja huvitava lõustaga! Viimane ei puuduta muidugi naisnäitlejaid!
Aga filmilinale leida õige ja hea… filmitöö on paras õuduk näitlejale ju, sest lavastust sa disainid ja vormid ja lihvid kuude viisi. Filmis ja eriti Eestis, ei saa õieti kaameraproovigi teha, rääkimata sellest, et varjutakse kuhugi ja tehakse eelnevalt misanstseenid läbi.
Paar korda elus olen saanud sedasi teha. Näiteks filmi “Tulivesi” ühe stseeniga! Sõitsime paariks päevaks linnast välja ja harjutasime. Reeglina pole see võimalik, põhjuseks loomulikult raha. Nii tehaksegi meil duubliproove – harjutatakse kaameraga, kuni lõpuks läheb täkkesse.
Ja no muidugi puudub filmis näitleja jaoks kogu teatrile iseloomulik intiimsus. Sul ei ole pimeduses hingavat publikut, vaid on ümber terve jõuk ainiti vahtivaid, pidevalt mölisevaid inimesi ning prožektorid, mikrofonid ja närvilised käsklused. Näitleja peab suutma platsil ümber lülituda – põrgulik olukord. Olgugi, et kui kaamera käivitub, siis on kõik vait ja üritavad kuhugi põrandaprakku ära kaduda… ja siis tuleb kõige tipuks “suur plaan” s.t. kaamera sõidabki sulle näkku. Teatriski tehakse seda, kuid hoopis teiste vahenditega, tinglikumalt.
 |
| Andres Puttingu foto intervjuust. |
Teil on mitu ametiti (kunstnik, muusik, lavastaja), mis leiba laual hoiavad. Milline te töödest on viimasel ajal – filmid “Elavad pildid” ja „Kullaketrajad“, lavastus “UnoBossa, telesaade „Laula mu laulu“… - enesele hinge läinud?
Kõige armsam on ikka see mis parasjagu käsil.
Rakveres lavale tulnud UnoBossa, mida kunstniku ja lavastajana korraga tegin – ehkki lavastajana ma ükskõik mida ei torgi, vaid aiman ikka, et millest jõud üle käib. See tükk oli ses mõttes valgustav kogemus, sest ma ei kujutanud ettegi kui plindris ma oleksin olnud, kui mul ei oleks olnud liikumisjuht Oleg Titovi kõrval olnud.
Naljakas, kuidas läbi elu ikka avastad, kui abitu sa kohati oled või et nagu teeks esimest korda ja tulevad samad rehad, põmm ja laks vastu pead. Naljakas mõelda, a eks ma olen jobukene. Õnneks üldse mitte ainuke, kolleegide seas on teisigi.
Jah, saatus on mulle üldiselt ikka kõvad profid kõrvale valinud. Nii ma õpin kogu aeg.
Kui võhivõõrad pärast tänaval tänama tulevad – nagu on korduvalt juhtunud „Elavate piltide“ järel näiteks – siis on hää tunne küll.
Ja isegi laulusaade on hirmsasti meeldinud. Tõsiselt. Kolleegid ja sellised inimesed, kes tavaliselt ei kommenteeri - sa ei oska oodatagi, et taoline telesaade neid võiks üldse kõnetada. Hämmastaval kombel puudutas see saade paljude südameid.
Ilus saade ju tervikuna oligi – heli, pilt ja inimesed majas. Kuidas teie end seal tundsite?
No kuidas nüüd kõige täpsemalt väljenduda: “junn oli jahe küll”. (mõtleb pikalt)
Ma olen 30 aastat laulnud Singer-Vingerit nii nagu olen seda teinud ja keegi ei saa tulla võtta kõrist kinni, et kuule, mis sa öördad teise laulu. Keegi ei saa öelda, et ma laulan valesti, sest need on meie laulud ja ma saan öelda, et seda lugu tulebki nii teha. Ent asi pöördub täiesti teiseks, kui sa pead esitama teiste poolt armsaks ja südamesse lauldud meloodiaid ja need teised, nende laulude esitajad istuvad su vastas ümber laua ja nemad teavad tegelt ka, kuidas sinu esitatut peaks laulma… See on väga hirmutav kogemus.
Interpretatsioon ei saa ju vale olla?
Minu jaoks oli, sest nad on ju nii kuradima andekad kõik.
Mul oleks lihtsalt suuremas koguses trenni ja eeltööd vaja olnud, muud midagi. Siis oleks saand oma versioonist rääkida. Mul hakkas aga etendus ka samal ajal just välja tulema.
Sisuliselt tuli puhuti teha nägu, et nüüd on hommik ja lõuna ja õhtu. Kuigi tegelikult tehti kahte päeva ühe päeva sees. Mis tähendas kahte hommikusööki ja kahte esinemist ja lisaks eelproovid. puhuti juhtus et sa proovisid neid lugusid, mida sa järgmises saates esitama hakkasid, sama päeva hommikul. Vahepeal tehti hoopis teine saade ja teised lood, mis omakorda pühkis pea ikka täiesti puhtaks. Muidugi, kui täitsa nässu läks, siis sai uuesti laulda, aga seda ei saa ka ju lõputult teha, sest aeg maksab. Nii see fabriik tootis… a ma oleksin tahtnud viis korda proovi teha.
Ise telerist pärast vaatasite ka või ei julenud üldse?
Ma hästi ei julgend jah. (naerab) No ma olin nagu laps, kes istub kinos ja paneb koleda koha peal käed silmade ette, sedasi sõrmede vahelt piilusin.
Aga nii jabur kui see ka ei ole, siis minu kui vanaisa-renomeed meie kaheaastase Lore (ongi ühe o-ga) silmis kergitas see laulusaade küll kõvasti. Tütar Anu elab perega Nõmmel ja me kohtume küll mitu korda kuus, ent ometi harva. Kuid laulusaadet vaatas Lore hoolega, sest “taadu oli saates”. See aitas mind vanaisana lapselapse teadvuses hoida ja mu aktsiad tõusid ikka kõvasti.
Aga kui Tanel Padar, Getter Jaani, Marju Länik, Jaan Pehk, Lenna ja Genka teie repertuaari esitasid, mis tunne oli omi laule kuulda?
See oli ka omamoodi hirmutav ja õnnestav. Ma küll algul arvasin, et oh, vähemalt sel päeval ei pea higistama, sest lauldakse ju mulle ja ma istun nagu pruutpaar laua otsas. Aga no kussa … elasin teistele kaasa, ja teiste pärast oli hirm, et kas ta saab ja kuidas hakkama… täitsa naljakas kogemus.
Iseloomustage palun kolleege?
osadega neist olen ma ju elus isiklikult kokku puutunud ja tunnen seetõttu. kuid saatus ei olnud varem me teid ristanud Jaan Pehki, Getteri ja Genkaga. Nemad olid põnevad avastused tõesti. Taneli ja Lennaga olen koos laval olnud, Marjut aga tead ju justkui lapsepõlvest juba – tal oligi mind raske üllatada. kuid mõnes mõttes ometigi tegi seda, sest ma pole teda ikka aastaid juba laval kuulnud-näinud – mis ta praegu ja kuidas teeb. Ta on väga heas konditsioonis ja tasemel.
Aga teie ise – miks teie sedasi aastakümneid vingerdate mööda esinemislavasid - samad lood ja laulikuräbal kaasas?
Terve hulk toredaid nüansse on. Esiteks juba see, et kui iga päev ei pea esinema, siis on see väga ergastav. Ja eriti kui on mõni pikem sõit, siis saab meestega möla ajada või Mihkliga [Raud] poliitika üle vaielda (bändikaaslased kuuluvad nüüd ka samasse erakonda) ja talle tagasi teha. Kuidas ta mind, toona veel parteituna, aasis… nüüd on samas paadis.
Ja no siis muidugi see, et laval olles kogen ma karmi füüsilist pingutust – minu elu kõige sportlikumad tunnid on need, kuid saan poolteist tundi laval hüpelda.
Millisele publikule te täna esinete?
Huvitaval kombel on meie publiku vanus paljus samaks jäänud, olles enamasti noor või väga noor. See tõmbab vanamehe ikka täiega käima - nimetame seda näiteks energia ülekandeks. Äkki ma olengi selline ringilendav energiavampiir, kes toitub noorte elaanist!? (teeb koledat nägu)
Aga eks ma loodan muidugi, et ju saadakse vastu ka midagi.
Miks neile me muusika meeldib – ei ole selliseid intiimseid vestlusi olnud ja ega peagi kõike üksipulgi lahkama ju. On tore, kui meeldib ja eriti kui see meeldib pea kaks põlvkonda noorematele.
Midagi peab aga seal tõesti olema, sest näiteks: just oli mul noorema tütre iiri päritolu vahetus-klassiõde Kanadast siin ja ta elas meil pikalt talvel siin kodus. ning sai ühel hetkel teada, et Lille isa on mingi kohaliku tähtsusega rokitäht. Tundunud see talle siis nii õudselt vinge ja tüdruk saatis lingid oma kanada koolikaaslastele ja need hakkasid Singer-Vingerit kuulama ning mängisid kooliraadios nädalate kaupa meie lugusid. Ja nüüd just selgus, et neil tulevad kooli suvepäevad kuskil metsalaagris ja Singer-Vinger oli valitud üksmeelselt nö suvepäevade bändiks. Kujuta nüüd ette, suvaline Toronto kool mängib metsas Singer-Vingerit!
Midagi peab seal siis ikka olema.
Kuidas on aga võimalik, et teil need sõnad pole senini pähe jäänud?
Mul on tunne, et Ivo Linna on ainus eesti laulja, kes julgeb spikriteta lavale minna, sest tal on fenomenaalne mälu.
Me oleme teiste lauljatega ju sel teemal rääkinud ikka vahel, kõigil on igaks juhuks spikrid siin ja seal laval, ehkki mitte kõigi lugude puhul.
Sest laval unustamiseks piisab sellest, et oled ärevil ja sahmerdad ringi ja siis äkki ei meenu sulle esimese salmi esimese stroofi esimene sõna… ei meenugi! ja kõik.
Ma võin praegu kõik oma laulude sõnad järjest paberile panna – need on mul päriselt peas ja tulevad järjest ka. Aga laval on pidev kohanemine ja kui üks sõna peast läheb, siis jääbki lugu seisma. Seda riski ei saa ju võtta.
Teine pool on nüüdseks veel: kuna ma olen alati avalikult kaustikuga laval olnud, siis mind ei tahetagi enam papka ja noodipuldita näha. sellest on saanud justkui kaubamärk, bränd.
Filmidest rääkides: miks ei ole meil Eesti oma kaubamärkidest, ajaloolistest suurkujudest – Koidula, Lembitu, Under, Laidoner – eluloolisi mängufilme?
Tõeliselt huvitava elukäiguga tegelastest võiks ühel väikerahval tõesti rohkem filme olla. Aga mõned ametnikud, kes antud juhul riiki esindavad, ütlevad, et pole vaja – pole rahvusvahelist väljundit.... Samas- alati jääb püsti ka nõrga stsenaariumi küsimus!
Siinkohal tegelikult saan rinna kummi lüüa, öeldes, et olen teinud Jüri Vilmsist filmi ja ka ühest marginaalsemast tegelasest Aleksander Keskkülast. Ja riiulil on neli aastat tagasi alguse saanud road-movie ehk teekonnafilmi-käsikiri piltnikust ja filmimehest Johannes Pääsukesest. See ongi just tõsise mängufilmina mõeldud, aluseks on 7 minutit tema enda vändatud filmi, mis Setumaal üles võetud, ja me ehitame sinna ümber fiktsiooni, kuidas see sündis ja miks seda vaid 7 minutit lõpuks alles jäi.
Aga rahast rääkides – sain hiljaaegu kuulda, et lähema kahe aasta jaotused on teada ja mina võin jala uksevahele saada alles 2016. aastal… Nii need asjad ripakile jäävad.
Pott on ju väike ja poti ümber on suhteliselt palju suure lusikaga tegelasi. Võlusõnaks siin on „rahvusvaheline koostöö“.
Üks asi on mida meie tahame näidata, teine on see, mida maailm tahab meist näha. Kuidas meie publiku poolt nii soojalt vastu võetud “Elavatel piltidel” on läinud?
Rahvusvaheline esilinastus oli Shanghai festivalil. Soojalt on see vastu võetud Kanadas, Gruusias, Indias Bollywoodis, Singapuris ja isegi Venemaal tulid inimesed pärast linastust tänama ja kallistama. Neile mõjus see, vastu minu kartusi kuidagi valulik-hõllanduslikult.
Aga Euroopas on see film põrkunud raudse eesriidega. Esmalt juhtus nii, et ühe meie kohaliku eksperdi valiku tõttu jäi see film välja kõige olulisemalt Ida-Euroopa festivalilt, Karlovy Varis.
Kas selliste valikute puhul ei peaks riik arvestama kinokülastuse statistika ja arvustustega?
Võib aga ei pea! Kui aga film suurest nn. [festivali]-ringist välja jääb, siis oledki sisuliselt sadulast löödud: tehakse järeldus, et polegi suurem asi. Mitte, et ma arvaks, et mu film mingi eriline rahvusvaheline hitt oleks aga
“Elavatel piltidel“ on täiesti omamoodi kuri saatus.
Saime sellest aimu, kui produtsent Anneli Ahven käis toorikut näitamas Berliini filmifestivali esindajatele. Nimelt vaatas väike grupp filmi läbi ja üks võtmetegelasi ütles Annelile seejärel valgustuslikud sõnad: “Lool pole ju viga, aga lõigake teine maailmasõda välja!”
See pani meil lambi põlema. Sama hästi oleks võinud see mees öelda, et visake oma ajalugu prügikasti.Teisalt sakslasi võib veel mõista – peategelase elu kaks kõige õnnelikumat aastat ongi kurja saatuse tahtel, nn.Saksa-okupatsiooni aastad – hoidku allah! Tuleb välja, et euroopa ametliku ajalooteadvuse jaoks on meie ajalugu poliitiliselt ebakorrektne
Sama olukorraga põrkus teatavasti ka Sofi Oksanen, kui esitles oma „Puhastust“ Pariisi raamatumessil. Taolisi kogemusi teab rääkida ka Briti analüütik Edward Lucas.
Ometi räägime me ju asjadest, mis on juhtunud meil, Lätis ja Lääne-Ukrainas ning siin-seal veel. Ent Euroopa keeldub seda tunnistamast.
Ise filmiga kuskil kaasas olles olen sel teemal ka juttu teinud. Kõik on loomulikult üllatunud, ja samas tunnistavad, et filmis on nende jaoks olnud ootamatusi. Ennekõike siis see koht, kui natsi-Saksa väed Eestisse sisse marsivad ja rahvas nad tõsimeeli lillede ja rõõmuhõisetega vastu võtab.
Aga just inimlikul tasandil peaks see olema ülimõistatav – siin oleks vana-kurat ka sedasi vastu võetud. Sest pärast ilgeid tapmisi ja küüditamist tundus kes tahes parem kui eelmine. Ei mahu nende ilmapilti, et saksa okupatsioonile eelnes siin räige punaterror.
Kuidas aga sellist vastasseisu lepitada?
Ega siin forsseerida väga midagi ei saa, aga tuleb kõvahäälselt tuututada.
EP puhul oli palju inimesi kes seda stsenaariumi tasandil eitasid, ja oli neid, kes olid valmis vaatama ka neli tundi vältavat filmi – nad võitlesid selle filmi sünni eest.
Kino on ikka võimas vahend, nagu juba Lenin sedastas.
Maagilisel pööripäeva-ajal sobilik küsimus: äkki on teil karmavõlg või needus peal?
Vaat äkki ongi karmavõlg (muheleb)
Mineviku ja tuleviku vahel te siin tiksute: köögist paistab Omari küün, elutoa seinalt vaatab vastu Omari. Millised isaga seotud elupildid on elama jäänud?
Vanaema, isa õnnis emake kutsus teda millegipärast Vana-Omariks, nii mõtlen minagi vahel talle, teda sedasi nimetades. Ja kui enesevaatluse laine pääle satun ja meid kõrvutan – tundub, et toimetan kuidagi intuitiivselt täitsa sarnaselt mõnikord.
Aga no me elasime temaga tervelt 45 aastat koos ka, neist 18 iga jumala päev hommikust õhtuni ja vastupidi, polegi midagi imestada. Palju põnevam oleks jälgida nende laste arengut, kes on kasvanud isata või ühe vanemaga ja et palju siis genotüüp mängu astub.
Isagi tegeles minevikuga, oli omamoodi markantne tegelane, kelle sõpradering koosnes Eesti kultuurieliidist ja ma sain sellest paratamatult osa.
Elasime Vana-Pärnus, linna servas ja teiste laste isad olid enamasti kalurid ning autojuhid. A minu isa pani talvel endale alla poola mäesuusad ja läks sõitma. Suvel aga tõmbas jalga lestad, astus maja taga voolavasse jõkke ja ujus, kuni kilomeeter hiljem kadus käänaku taha. Ja vahel tegi cut out-animatsiooni.
Isegi mind on ta filminud, 3-aastasena Valgerannas. Seal siis äkki tuli tal pähe teha minuga üks eksperiment: esivanemad hiilisid minema ja isa luite tagant siis filmis, et mida ma teen, kui avastan, et mind on üks jäetud. Kusagil on alles need mõned minutid linti, kus meeleheitel väike Hardi mööda randa jookseb… Tegelikult on neis kaadrites palju hääd. See on ju meeletu rikkus ja minu esmane kokkupuude musta huumoriga.
Milline te jaanipäev tuleb – laval, lõkke juures või kaamera kõrval?
Sedapuhku sõidame Singer-Vingeriga tõesti ringi, kohe kolm mängu on – Pärnus, Hiiumaal ja Lõuna-Eestis ning just sellises järjekorras. A varem pole õnneks sel päeval väga mängida tulnud. Nüüd on nii.
Ja juuli lõpus esineme Omari küüni juubelil – saan esimest korda isa-nimelises kontserdisaalis singerdada. Meil on tulevikus veel üks suuremgi plaan küüni ja Naissaarega. Initsiatiiv tuli Tõnu Kaljuste poolt ja võib täitsa minna sedasi, et järgmisel suvel me sinna ühe antiikse nuku-ooperikese korraldame. Eks aeg näitab.
Intervjuu ilmus laupäevalehes LP juunis 2014
Milleta VOLMER jaanipäeva ei pea!?
„Toredad sõbrukesed peavad olema. Ehkki oma pere rüpes on ka tore, aga pole see – suminat peab rohkem olema. siin võib lõket teha, ja seda me kindlasti ka teema.
Tore on ka kuhugi mujale, kellegi teise õue pääle astuda.
Ehkki alati ei viitsi või jaksa end lahti rebida.
Oluline on ka midagi maitsvat süüa. Nii me siis küpsetame igasugu asju, sest välikulinaarsed rõõmud on ju ka üks minu kirgedest.
Kergema kala grillretsept:
Kalakeste grillimine on mu meelest ülimõnna. Eriti kui leiad poest selliseid, kel pole soomuseid ja luid. No näiteks makrell on suurepärane, külmutatuna ostes odav ka.
Rümbad sulatad siis eelnevalt lahti ja paned päeval mõneks ajaks kerge marinaadi sisse: hakid värsket koriandrit, pigistad sidrunit, kallad oliivõli ja kalakastet segamini.
Pudedaks ei lähe, saab grillilt kenasti kätte ka.
Kui aga tahad end eriliselt hellitada, siis võib sama moodi teha ka koha ja siiga.
Kõrvale käib kerget salatit ja küüslauguvõiga lavaš.“
